Avaldasin 3. juunil portaalis Times Higher Education arvamusloo,1 mis põhines 2021. aasta algul Sirbis ilmunud arvamusel. Selle keskmes oli teadusprojektide bürokraatia absurdsus.2 Exceli tööajatabelite täitmine on tobe ja mõttetu, sest teadlasi sunnitakse Excelis näitama kaheksatunniseid tööpäevi, kuigi üldjuhul ei saa teadusuuringuid teha vaid kella üheksast viieni. Mõnikord kulub vähem aega, mõnikord rohkem ja tööaja mõõtmisel peaks olema mõistuspärane funktsioon – saada teada, kui palju on uuringute tegelik tööaja kulu. Praegu on need tööajatabelid justkui auditi eest: kui teadlane on kaheksatunnisele tööpäevale alla kirjutanud, siis ei saa keegi neid süüdistada, et „Horisont 2020“ või muu projekti raames tehakse ületunde. Teadusbürokraatias oodatakse aga teadlastelt radikaalseid ja uuenduslikke teadusavastusi täpselt ajavahemikus kell 9–17.
Times Higher Educationi toimetaja levitas arvamuslugu ka Twitteris. Kuna tähemärkide arv selles keskkonnas on napp, siis saigi sinna panna vaid pealkirja ja loo lingi. Järgnes mitukümmend teiste teadlaste halvustavat säutsu üle maailma. Kõige kriitilisemad olid naisteadlased. Säutsud kõlasid näiteks nii: „Milline jama!“, „Sellised arvamuslood tuleks keelustada – soositakse ülikoolis läbipõlemist“, „Minu parimad teadustulemused tulid siis, kui töötasin vaid neli tundi päevas!“, „Selliste teadlaste tõttu ongi meil läbipõletav töökultuur!“, „Ta on ju majandusteaduskonnast – mida sellistelt oodatagi!“, veel pikk rida isiklikke rünnakuid jne.
Mitmekümne hulgas oli vaid üks säuts, kus üks USA teadlane küsis, kas kommenteerijad on ikka artikli läbi lugenud – sisu ei vasta ju pealkirjale –, ja jagas uuesti artikli sisu. Huvitav, kuidas inimesed, kes on saanud korraliku hariduse ja peaksid olema kriitilise mõtlemisega, ei vaata ühismeediasse sukeldudes pealkirjast kaugemale. Ka uuringud näitavad, et 59 protsenti inimestest jagab linki, ilma et oleksid sisu lugenud, ning suurema tõenäosusega jagatakse linki, kui loetakse artikli sisu.3 Seega, suur osa inimesi ei otsusta pealkirja alusel mitte seda, kas artikkel avada ja läbi lugeda, vaid kas seda ühismeedias jagada. Times Higher Educationi arvamusloost kujunes omapärane ühiskondlik eksperiment. Kui vaid üks paarikümnest loeb pealkirjast kaugemale ja avab päriselt artikli, siis tekitab see muret. Inforuum põhineb vaid pealkirjadel ja seda ka teadlaskonna seas.
Mis siis tegelikult juhtus? Suur osa meediast toimib tänapäeval nn tiiseri formaadis: lugeja näeb vaid löövat pealkirja ja paeluvat pilti, pilgupüüdja eesmärk on lugeja tähelepanu köita ja siis saabub klassikaline teavitus stiilis „edasi lugemiseks registreeri end kasutajaks“, „edasi lugemiseks osta artikkel“, „edasi lugemiseks hakka meie püsitellijaks“. Pehmemad versioonid on veel „edasi lugemiseks luba reklaamiküpsised“ või „edasi lugemiseks võta maha oma reklaamiblokeerija“.
Times Higher Educationi artikli puhul nägi lugeja vaid pealkirja, mis ei vastanud sisule, sest toimetajad muutsid omavoliliselt autori pakutud pealkirja. Pealkirja otsetõlge annab selge signaali, et teadlane peabki ületundidega leppima, sest suurte saavutusteni teisiti ei jõuta: „Ärgem teeselgem, et teadlaste tööpäevad on kaheksatunnised“.
Lugu lõppes sellega, et palusin Times Higher Educationi toimetajal Twitteri säutsu maha võtta, sest nende pandud pealkiri ei vasta artikli sisule ja Twitteri kasutajad asusid mind ründama, ilma et oleksin selleks ise midagi teinud. Säuts võeti maha. Mida siit õppida? Ei tasu alahinnata pealkirja jõudu.
1 Eneli Kindsiko, Let’s do away with pretence that researchers work eight-hour days. – Times Higher Education, 3. VI 2021. https://www.timeshighereducation.com/blog/lets-do-away-pretence-researchers-work-eight-hour-days
2 Eneli Kindsiko, Excelograatia. – Sirp 26. II 2021. https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/excelograatia/
3 David Kirkpatrick, Study: 59% of readers will share this link on social media without actually reading it. – Marketingdive 20. VI 2016.