13. märtsil kell 14.17 said kõik Tartu ülikooli töötajad e-kirja koos järgmise sõnumiga: „Seoses Vabariigi Valitsuse kehtestatud eriolukorraga ei toimu alates tänasest kuni 1. maini 2020 Tartu Ülikoolis auditoorset õppetööd. Ülikool korraldab auditoorse õppetöö ümber, kasutades e-õppe võimalusi ja teisi kaugõppe vorme.“ Umbes kaks tundi varem oli õppejõududele laekunud ka töökorralduslik informatsioon: „Vaba­riigi Valitsus kuulutas välja eri­olukorra ja otsustas, et alates esmas­päevast, 16. märtsist on peatatud tava­pärane õppetöö ning see on üle viidud kaug- ja koduõppevormile. Õppe­töö ümberkorraldamisest teavitab õppe­jõud registreerunud üliõpilasi ning korraldab töö ajutiselt ümber, kasutades tehnoloogilisi vahendeid.“

Sama tähendusega infovoog tabas kõiki Eesti õppejõude, aga ka üldhariduskoolide õpetajaid: reede pärastlõunal saadi teada, et esmas­päevast tuleb kogu õppetöö üle viia e-õppele ja teavitada sellest ka üliõpilasi. Seega oli õppejõul kaks puhkepäeva aega, et oma töö ümber korraldada. Aka­deemiline vabadus tähendab õppejõu vabadust aine oma äranägemise järgi ümber korraldada ja juhtkond kuigi palju ei sekku. Meil ei ole ka varem niisugust ootamatut kriisi olnud.

Kuidas mõjutab kriis õppejõudude karjääri?

Rohkelt on kirjutatud sellest, mis toimus üldhariduskoolides – koduõpe, e-kool jne –, ent vähe on teada, mis toimus sel ajal kõrgkoolides. Ülikoolid visati kriisi ajal vette ja oli igaühe oma asi, kuidas ja kas ta välja ujus. Sarnaselt üldhariduskoolidega langes rõhuasetus õppurite käekäigule, ent õpetajate ja õppejõudude toimetulekuraskustest on väga vähe räägitud. Võib kõvasti kiita ülikoolide tugipersonali, eeskätt haridustehnolooge, kes aitasid innu­kamatel õppejõududel väga lühikese ajaga leida lahendused tehno­loogilistele küsimustele. Tegemist oli kriisiolukorraga ka õppejõududele. Teadlaste puhul on kasvanud publikat­sioonide arvu järgi üle maailma näha, et kriis on soodustanud töötegemist: paljud teadusajakirjad loobusid uute artiklite vastuvõtust, sest neid oli tabanud kaastööde üleküllus ja retsenseerimine käis üle jõu. Oleta­ta­vasti vabastas ülemaailmne sunnis­maisus aega, mis muidu kulunuks konve­rentsidele minekuks ja koha­pealseks administratiivtööks. Viimaks oli aega nii pooleliolevad artik­lid lõpetada kui ka uute ideedega tegeleda. Samal ajal tuli sel semestril õppejõududel, erinevalt teadlastest, ja tuleb ilmselt ka sügissemestril või ise­gi kauem, teadustööst täienisti loobuda. Seega toob kriis ilmselt õppe­jõudude karjääri märgatava seisaku – teadusartiklite olemasolu on ka õppejõududel töö säilitamise ja karjääri edenemise kriteerium. See paneb suure osa akadeemilistest töötajatest tööalaselt nõrka seisu. Toon eraldi välja teadlased ja õppejõud, sest kuigi ideaalis peaks akadeemiline töötaja tegema mõlemat, domineerib alati üks ning seda väljendab ka ametikoht, nt nooremteadur, teadur ja vanemteadur kui teadustööle keskendujad, ning assistent, lektor, dotsent kui peamiselt õppetööle keskenduvad töötajad.

Kuigi COVID-19 pandeemia pole kaugeltki veel läbi, on juba uuritud selle mõju akadeemiliste töötajate töökorraldusele. Uuringutega tuuakse välja, et raskeima löögi on saanud las­tega naisõppejõud, kes ei olnud suutelised lasteaedade ja koolide sulgemise tõttu peale ülikooli e-õppe ka teadustööd tegema, s.t teadusartikleid kirjutama, või uusi taotlusi kirjutama. Teadusajakirjade toimetajate tähele­panekud COVID-19 pandeemia ajal kinnitavad statistikat, et mehed esitavad ajakirjadele avaldamiseks mitu korda rohkem teadusartikleid. Osa ajakirjade toimetusi toob välja, et COVID-19 pandeemia ajal on ajakirjale esitatud artiklite arv keskmisest 25% suurem, ent see kasv on tervenisti meesautorite artiklite arvelt. Suhtumine COVID-19 tõttu tekkinud sunnismaisusesse on meestel ja naistel erinev: „Mehed käsitlevad seda situatsiooni eeskätt võimalusena poolikute artiklite ja uurimis­projektide viimistlemiseks, samal ajal kui naistel on olnud kalduvus suunata oma tähelepanu sellele, kuidas pere, kolleegid ja üliõpilased tekkinud olukorraga toime tulevad.“ Erinevalt meestest on naised peale professionaalse töökoormuse kasvu võtnud enda kanda ka emotsionaalse töökoormuse. Püütakse pidevalt kontrol­lida, kuidas teistel läheb, olgu need üli­õpilased, kolleegid, oma pere, sõbrad, vanemad.

Kuidas e-õppega toime tuldi?

Märkimisväärselt kasvas veebiloengute arv, kasutusele võeti rohkelt tehno­loogilisi platvorme – MS Teams, Zoom, Panopto, Moodle jne. Näiliselt justkui edulugu, ent see ei hõlma kõike. Kevadsemestril tuli eeskätt üliõpilaste kaudu välja e-õppe vähem edukas pool ja seda üle Eesti eri ülikoolidest. Tooksin välja peamised sõnumid.

Need õppejõud, kes pingutasid ka enne, tavapärase auditoorse õppe ajal, et õpe kõrgel tasemel hoida, need hakkasid kohe 13. märtsil ja järgneval nädalavahetusel ületunde tegema, et uueks töönädalaks valmis olla. Harisid end uute platvormide osas, suhtlesid üliõpilastega tööajal ja sageli isegi südaööni. Täpselt samale ajale sattus lõputööde juhendamine, seega tuli õppejõul seitse päeva nädalas arvutiekraani taga olla. Näiteks sotsiaalteadustes, kus on rohkelt sessioonõpet, tuleb juhendada ja õpetada töötavaid üliõpilasi, kel kodus on koduõppel lapsed ja oma töökoht ohus. Seega oli tavapärane olukord, kus õppejõul, kes pidi kodus ka oma lapsi koduõppes toetama, tuli kiiresti ja viivitusteta kogu oma töö e-õppele üle viia, arvesse võttes, et üliõpilased on samuti pereinimesed, kes peavad ained läbima, lõputöö kirjutama, oma laste koduõpet ja kaugtööd juhendama.

Selle mõne kuu jooksul sain ülikoolilt rohkem koolituspakkumisi kui varem mitme aasta peale kokku. Koolituste paradoks on see, et sinna kipuvad minema need, kes on juba niigi heal tasemel ja pööravad oma töö kvaliteedile tähelepanu. E-õppe suuremaid ohte on olnud ka see, et need usinad õppejõud, kes on niigi head, töötasid nüüd läbipõlemise piiril – nende endi referentspunkt on liiga kõrgel. Koolitustel kohtab harva neid, kes seda tegelikult vajavad. Koolitus ei ole imerohi. Kahjuks kohtab organisatsioonides suhtumist, et kiirete lahenduste saamiseks on töötaja vaja koolitusele saata. Juhi poolt on justkui kõik tehtud, vastutus on üle antud koolitajale. Probleem pole sageli nii lihtne. Ka uuringud näitavad, et koolitus ei tee igaühega imet. Efekt võib olla vastupidine: tekivad sarikoolitujad – inimesed, kes käivad lakkamatult koolitustel, koguvad endale pika CV täis enesetäiendusi, ent õppetöö tagasiside ei lähe paremaks.

Mida kriisist õppida?

Kriis on alati hea õppimisvõimalus. Mida sel korral e-õpe andis? Eeskätt saadi teada, kas organisatsioonis on ikka õiged inimesed õigel töökohal. Kui juba stabiilses olukorras on töötaja tulemused kehvapoolsed, aga juht ikka loodab, et ehk koolitusele saatmine aitab, siis kriisi ajal maksab see valusalt kätte. Õppejõudude seas võis neil kuudel näha mitmesuguseid ellujäämise taktikaid, mida saab jagada kolme gruppi.

Ülereageerijad püüdsid kahe nädalavahetuse päevaga teha e-hüppe, osalesid kõikvõimalikel koolitustel, panustasid kogu vaba aja selleks, et õppe- ja juhendamise kvaliteet ei langeks. Sageli oli pingutamisel sütikuks asjaolu, et ka tudengitel on keeruline aeg. Osa õppejõude pidi kokku puutuma vaimselt raskete situatsioonidega. Mõni üliõpilane oli koroonaviirusesse nakatunud, mõnel oli lähedane sellesse surnud, mõnel kodus koduõppel mitu teismelist ja töökohas ees ootamas koondamine jne. Õppejõud on ka inimene ning sellises situatsioonis on keeruline mitte teha erandeid ning ise järjest rohkem pingutada, sest pealtnäha on kõik veel hästi.

Teised olid passiivsed õppejõud, kes keeldusid e-õppeks ühekordset hüpet tegemast, sest kriis ilmselt möödub. Nad keeldusid videoloenguid sisse lugemast, seminare tegemast. Nemad piirdusid e-keskkonda slaidide või pdf-kujul artiklite üleslaadimisega, andes üliõpilastele varasemast rohkem lugemist. Niigi sotsiaalsesse isolatsiooni sattunud üliõpilased maeti veel suurema individuaaltöö alla. Markantsemal juhul kadus õppejõud üldse mitmeks nädalaks ega vastanud üliõpilaste kirjadele. Pärast selgus, et õppejõud ei teadnud, mida teha, ta ootas kriisi möödumist või juhtkonnalt täpsemaid juhtnööre. Põhjuseks võis olla ka soov sellist ühekordset pingutust mitte ette võtta – kriis saab kunagi ikka läbi. Üliõpilastelt laekus sellise taktika kohta terav kriitika: miks on õppejõud puhkusele läinud?

Üks peamisi õppetunde üliõpilaste pakutud valupunktide põhjal ongi see, et e-õppesse üleminekul ootasid üliõpilased sotsiaalsuse kasvu – rohkelt veebipõhist otsesuhtlust, videoloenguid ja -seminare. See, et nendel kuudel loodi rohkem Moodleʼi kursusi kui varasema kümne aastaga kokku, ei ole veel kvaliteedimärk. Oleneb, mida Moodleʼi keskkonda laaditi – kas videoloeng, interaktiivne õppevorm või pikiti kur­suse Moodleʼi leht slaide ja artikleid täis. Üliõpilane lugegu need kodus üksi läbi.

Kolmandad võtsid aja maha, andes üliõpilastele teada, et tehakse nädalane paus ja õppejõud annab jooksvalt teada, kuidas ainega edasi minnakse. E-õppe kvaliteeti ja õppejõu närvikava silmas pidades on see variant kõige tervislikum. Kriisis tulebki paus teha, eriti siis, kui ei ole elu ja surma küsimus. E-õppele üleminek siia alla ei kuulu. Minu arvates on tähtsaim õppetund sellest kriisist see, et kriisi puhkedes tulnuks juhtkondadel suunata õppejõude nädalaks ajaks aega maha võtma selleks, et oma ained kvaliteetselt e-õppeks ümber vormistada. Selmet pakkuda kahe nädalavahetuse päevaga põlve otsas treitud lahendusi.

Akadeemiline vabadus on ülikoolide traditsioon, ent kriisisituatsioonis tuleks ka õppejõududele pakkuda turva­tekina ellujäämispaketti. Prae­guse kriisi näitel on näha, et üld­haridus- ja kõrgkoolides pandi vastu­tus suures osas töötajale. Kõik ei ole kriisiolukorras edukad, ei suuda koha­neda, rääkimata senisest rutiinist loobumisest. Ülikoolide olukorra teeb eriti keeruliseks see, et paljud juhid on ka akadeemilised töötajad, näiteks üksuse juht on õppejõud. Kui kriisi ajal tõuseb esile juhtimine, on ülikoolis rollide paljususe tõttu seda väga keeruline täita. Akadeemiline juht, olles samal ajal õppejõud, peab esmalt oma ained e-hüppele viima, tegelema juhendamisega jne. Millal on tal aega pakkuda oma töötajatele päästvat strateegiat või uurida, kas kõik said hakkama, kas keegi vajab tuge? Kriis näitas eeskätt seda, kui haavatavad on ülikoolid oma rööprähklemise tõttu. Ühelt akadeemiliselt töötajalt eeldatakse nii õppetöö, teadustöö, administratiivtöö tegemist kui ka ühiskonna teenimist.

Ülikoolidel on e-õppest palju õppida, loodetavasti ei hakata arvama, et kõik läks hästi, et mõne kuuga tehti seda, mida ei suudetud kümne aastaga. E-hüpe! Jah, aga õppejõudude pingetaluvuse hinnaga, ja kas kõik, mis on veebis, on ka automaatselt hea? Kui suur osa e-õppest on kvaliteetne ja andis auditoorse õppega samaväärsel tasemel teadmisi? Mida e-õpe tähendab? Kas veebi üles riputatud loenguslaididest piisab?

On suur lõhe selle õppejõu töö­koormuses, kes tegi kriisi ajal esimest korda videoloenguid, struktureeris oma aine täiesti ümber, ja õppejõu vahel, kes pani varem kasutust leidnud slaidid veebi üles ning sellega tema töö piirduski. Teisel juhul õppejõu koor­mus isegi vähenes, sest auditoorse loengu kohustus jäi ära. Variatiivsuse mõistmiseks tuleks e-hüppe kiitmise kõrval analüüsida, milliseid õppetunde see kogemus meile andis nii juhtimise kui ka õppejõu töö osas. Õppejõutöö on aastaid olnud teadustöö tegemise kõrval vaeslaps, sest hea õppetöö ei taga akadeemilise ametikoha säilimist, eriti ametialaselt tõusmist, küll aga tagab selle teadusartiklite olemasolu. Suurema arvu teadusartiklitega, ent väga kehva õppetöö tagasisidega õppejõudu on ikka eelistatud väheste publikatsioonidega õppejõule, kel on väga hea õppetöö tagasiside. Loodetavasti sunnib kriis nüüd peale teadustöö ka õppejõude rohkem märkama ning lähitulevikus atesteerimisele minevate õppejõudude puhul arvestatakse sellega, et COVID-19 oli nende publitseerimisaktiivsusse korraliku augu tekitanud.

* Colleen Flaherty, No room of one’s own. – Inside Higher Education 21. IV 2020.