Mariliin Vassenini luulekogu šikis mustas ümbrikus püüab raamaturiiulil kindlasti pilku. Salapärasel tumedal ümbrisel säravad kontrastselt valged tähed: E / LEE / GIAD // ELEG / IE / S. Meeles tärkab kohe seos aastatetaguse projektiga, mille abil leiti lõpuks Eesti Vabariigile palju kõneainet tekitanud brändilogo WEL / COME / TOEST /ONIA. Värsitehniliselt oli logo puhul tegu siiretega, mis ei pakkunud lisaväärtust, kuigi sõna come paistis nõrgalt tekitavat kutse tulla Eestit külastama.

Ka Vassenini kogu pealkirja paigutus töötab siirde põhimõtte raames nõrgalt: e-leegiad vrd e-valimised, leegiad vrd Leegu järv, giad vrd Giada, ie vrd Internet Explorer … Siirdeväärilist vimkalikkust on ehk vaid esimesel tõlgendusel. Pealkirja paigutuse liigitaksin seetõttu tuhmide elementide alla. Tuhmi ja läikiva kriteerium ongi olnud mulle Vassenini kogu lugemisel arbiiter, kes jaotab kogus leiduva kaheks. Tuhm on see, millel ei ole lisaväärtust, ning läikiv see, milles leidub mingi nüke, mis sunnib lugeja seisatama.

Pööran ümbriku ümber, lootes leida saatja aadressi, kuid pöördküljel püüavad kohemaid pilku kaks hõbedaselt helklevat E-tähte. See tõstab pealkirja paigutuse minu silmis kohe mitu naksu läikiva poole. Nii et ikkagi e-tamine ja e-leegiad! Väga tore ja lausa irooniline viide E-estile. Kahe läikiva E vahel seisavad kaks definitsiooni: „Eleegia kujutab kõike kas juba kadununa või veel puuduva ja tulevasena“ (Samuel Taylor Coleridge) ning „Eleegia on rohkem meeleolu kui kindel värsivorm“ (John Hollander). Tegu näib olevat võtmega luulekogu lugemiseks. Eriti Coleridge’i definitsioon pakub põnevaid ja retombée’likke lugemisi.¹ Kuid tegu on ka vabandusega. Hollanderi definitsiooniga pakutakse lugejale apoloogia: kvantiteerivat värssi pole mõtet oodata. Võti, mis ütleb nii palju ära kogu sisu ja poeetika kohta, on kindlasti tuhm ja loob üsna madala ootushorisondi.

Selle peale pööran tagasi esikülje, kus üritan fokuseerida pilgu pealkirja taha. Seal paistab pimedusest esimene Teri Varholi fotodest, kuid vaataja peab väga pingutama, et mõista, mis on pildil. Esmalt püüavad kummalisel klombil pilku helkivad laigukesed ja tumedad uurded. Tegu võib olla ükskõik millega alates kassikullakamakast kuni rosinakringlini. Siis aga paistab „lee“ kõrval miski kole – tõenäoliselt pooljäratud korjus. Pilt tekitab isegi vaatamata suhtelisele banaalsusele veel küllalt üllatust, nii et liigitan selle pikemalt mõtlemata läikivate elementide kilda ja avan viimaks ümbriku.

Ülemise klapi pöördel leidub veel üks läikiv E, seekord hõbedasel taustal helemust. Kuid selle all jätkub Hollanderi tsitaadiga alustatud apoloogia, parafraseerin: tänapäevane eleegia on vaid nukra alatooniga luuletus. Tuhm, sest veel kord tõmmatakse lugeja ootusi alla! Sealjuures tuuakse ära ka teemad, millega luulekogu tegeleb: „lahkumine, lein, nostalgia või igatsus millegi nimetu järele“. Nii mõnelegi võib see tuhm spoiler olla piisav, et luulekogu käest panna. Kuid mina jätkan. Külgtiibade all peituvad autorite biograafiad, pealkirjastatud suure helemusta M-i (Mariliin) ja T-ga (Teri). Ootamatult läikiv. Lilleõiena avatud ümbriku keskel istub juba tuttav siirdepealkiri oma kolekringliga. Kordus tekitab minus taas mõnusalt läikiva tunde.

Ümbrikus on brošüür ja postkaardid. Eestikeelsed luuletused ongi vaid brošüüris, seevastu kaunid postkaardid on täidetud üksnes ingliskeelse tekstiga. Sellest ei ole ju iseenesest midagi, kuid niiviisi tundub, et autor on selgelt teatanud, millisele sihtgrupile raamat on mõeldud: välisilmale, turistidele, neile, kellele eesti keel on vaid informatiivsesse lisabrošüüri mõeldud, sõpradele näitamiseks. Nüüd vaatan enne nii läikivaid e-sid tusaselt. Väga tuhm. Eestis on erikujulisi luulekogusid trükitud mitmeid, kuid kaartidest koosnev luulekogu on pigem haruldane. Esmalt tulevad meelde mängukaartidele trükitud „Kaardipakk“ (2001), „Kaardipakk kaks“ (2006) ja „Kaardipakk kolm“ (2011). Postkaardiraamatuist meenuvad vaid „Puuduta oma ligimest“ (2003) ja „Kaamose kiuste“ (2004). Seega täiendaks Vassenin väga vajalikult ja läikivalt lahtistel lehtedel eesti luule trükiste traditsiooni, millesse pole kümme aastat tulnud uusi üllitisi, kuid tema eestikeelne luule asub tolles tuhmis brošüüris.

Luuletused on nummerdatud ühest neljateistkümneni ilusate brošüüris hõbedaste ja kaartidel mustade numbritega, sealjuures on luuletused nr 9 ja 13 puudu. See on taas väga läikiv avastus, sest olin juba paanikaks valmis, et kaks kaarti on kadunud, kuni adusin, et see on sihilik. Luulekogu on tõepoolest vabavärsiline, lühikeste värsiridadega, mille vahele lõikuvad mõned pikemad, järelduse-, rõhutuse- või isegi refräänisarnased värsid. Need on tihtipeale esitatud kursiivis, tõstetud teistest värssidest eraldiseisvaks, nt tule, ma räägin sulle, mille ma leidsin / come and I’ll tell you what I found (1), ubi sunt (3), tu muerte es un fuego que nunca se apagará (4) jne. Mõnes luuletuses kasutatakse suurtähti või sel on pealkiri, kuid need irded ei paku sisule midagi juurde. Lausa raiskamisena tundub aga niigi väheste sõnade puhul kulunud kujundite kasutamine (isa, laotused lagunevad / aga meie / ei saa meie ei ole (3)).

Õhukese kogu läbi lugenud, pean tõdema, et selle sisu kahvatub pakendi ees, kuna pakend ning postkaardid on tõesti läbimõeldult ning detailselt lõpuni läikivad. Ka postkaardipiltide järgnevus on nauditav, kuna tegu on alati uudse kompositsiooniga: mõnel on muster, mõnel kauge maastik, mõni on terav, teine hägune. Piltide dešifreerimine pakub seetõttu rohkem naudingut kui tekstide lugemine. Neis leidub põnevaid pilkupüüdvaid ebakõlasid, mis teevad luulekogu sirvimise nauditavaks. Mis puutub tekstidesse, siis autori lubadus sai täidetud – luuletused annavad edasi ängi lahkumise, leina, nostalgia tõttu või igatsust millegi nimetu järele, neis on ajatu mõõde ning aeglane tempo –, kuid puudu jääb läikivatest kujunditest.

Tegu on särava eeskujuga, kuidas läbimõeldud minimalistlik kujundus võib lausa iga tähe efektselt välja pakkuda. Kui ka tekst ise oleks veidi läikivam, oleks tegu täiusliku luulepärliga.

1 Retombée on anakronistlik kausaalsus või millegi tagajärg, mis ei ole veel toimunud. Vt Severo Sarduy, Obra completa. Edición crítica. ALLCA XX, 1999, lk 1196.