Inimeste maailma on draakoni nimetus kaasatud samuti väga ulatuslikult: ratsaväelased tragunid, viikingid kutsusid omi pikki laevu draakoniteks, Walesi sümbol punane draakon, Hiina keiserliku võimu sümbol – viievarbaline, tiigrikäppadega draakon jm.
Kes nad siis on, draakonid kultuuri aspektis? Müksomorfsed, segakujundilised, müütilised kujundid, keda looduses olemas ei ole ja ilmselt ei ole kunagi olnud, kuid me leiame neid peaaegu kõikide rahvaste mütoloogias. Muuseas, tuleviku kohta ma eriti kindel ei ole. Geneetika edusammud on niivõrd muljetavaldavad, et ma usun: kunagi keegi ikka proovib luua kas või mõnda aega elavat looma, kellel oleksid zooloogiliselt vasturääkivad omadused, nagu see on omane müütilistele draakonitele.
Olen mitmel korral kohanud väiteid selle kohta, et draakoni idee on inimestel tekkinud seoses muljetavaldavate zooloogiliste nähtustega. Küll pakutakse draakonite idee lähteallikateks krokodille, dinosauruste jäänuseid ja muid koletisliku välimusega objekte. Me leiame ehtsaid draakoneid ka nende rahvaste mütoloogiast, kes pole iial kohanud krokodille ega leidnud sauruste koljusid, hambaid või hiiglaslikke selgroolülisid. Loomulikult, tutvus krokodillide ja Komodo varaanidega ning hiidsauruste fossiilide leiud Hiinas, Mongoolias ja mujal andsid võimsa impulsi draakoni kujundi arenguks. Eelkõige selle „looma” atribuutika osas. Neid võeti, ja võetakse ka praegu, mitte lihtsalt kui tõestusi, vaid lausa avastusi drakonoloogia vallas.
Mina usun, et müütiline draakon on inimloovuse vili, nagu seda on basilisk, mantikoor, kentaur, põhjakonn, grifoon, kimäär ja paljud, paljud teised müksomorfsed kujundid. Sellest väitest tuleneb otseselt, et krüptozooloogiaga ma ei tegele, kuigi tunnen selle vastu sooja humanitaarset huvi. Loovus on meie alamliigi, Homo sapiens sapiens’i tunnus. Meie ei saa elada mõtete ja kujundite kombinatoorikaga mitte tegeledes. Minu meelest avaldub selles meie tung sümfoonilisusele. Kui maailmas on olemas kalad, linnud, kiskjad, ka lepiskloomad, mäletsejad, aga ka sellised taimetoidulised nagu jänes, siis kindlasti peavad olema ka sellised elusolendid, kelles on kõikide nende vastastikuste omadustega loomade tunnused harmooniliselt ühendatud. Kui aga luuakse selliseid ülivõimekate olendite kujundeid, siis omistatakse neile ka spetsiifilisi inimlikke omadusi: kõne- ja mõtlemisvõime, kavalus, kättemaksuhimu, vara kogumise himu, vihkamine, armastus, õilsus jne. Siinkohal pean mainima, et Kaug-Ida draakonite lugudes leiame nendel olenditel ka väga positiivseid inimlikke omadusi, nt levinud süžees, kus draakon armus kaunisse roosasse pärli ning elas temaga väga õnnelikult mere põhjas kuni sai tuttavaks ühe India kaupmehega. Nimelt sattus kaupmees-meresõitja merehätta, draakon päästis ta uppumissurmast ja nendest said sõbrad. Suuremeelne, aga naiivne draakon tutvustas kaupmehele roosat pärli, mees aga varastas selle ja kinkis maharadža tütrele, mille eest sai vastutasuks suure varanduse. Kallima kaotusest meeleheitel draakon leidis reeturliku sõbra üles ja tappis ta, kuid oma kaunitari roosat pärli otsib ta siiamaani ja on pidevalt endast väljas.
Teadaolevalt on 12aastane kalendritsükkel pärit idamaadelt. Me oleme harjunud seda nimetama Hiina kalendriks selle järgi, kust on see ideestik läänemaailma tulnud, ometi on selle kalendri arheoloogia pärit umbes IX–X sajandist pärast Kristust: alles siis olid Hiinas sambad vastavate kalendriloomade kujutistega. On võimalik, et 12 aasta loomadest valitseja kalendersüsteem sai introdutseeritud Hiina kultuuri hunnide ja tiibetlaste poolt, kes valitsesid omal ajal pikalt erinevaid Suur-Hiina osasid. Tiibeti ja hiljem Hiina ja suure stepi rahvaste juurde tuli see süsteem arvatavasti India kaudu, liikudes Indo-Hiinast põhja ja kirde poole.
Hiinlased nimetavad 12aastast kalendrit Shēngxiào’ks. Korealased nimetavad 12 valvurjumalust kollektiivselt Sibijisiniks. Selle kalendri sünni kõige selgem müüt on pärit Siiamist (Tai). Konspektiivselt on see müüt järgmine. Kunagi valitses kuningas, kellel oli 12 tütart. Igal tütrel oli oma lemmikloom – vanemal rott (hiir), nooremal siga jne. Kuningas Sangkanil tuli aeg minna taevasse ja hakata seal jumalusena maailma valitsema ning lahkudes andis ta maailma valitsevate energiavoogude (Hiinas yin ja yang) ülemvõimu oma tütardele, kuid kuninga taevateekonnal tabas teda vaenlaste saadetud nool (ilmselt mingi iidne maa-taevas tüüpi raketilaadne objekt) ja kuninga pea hakkas maa poole kukkuma. Tütred püüdsid isa pea kinni ja kannavad seda nüüd kätel, iga tütar üks aasta. Selles töös aitavad neid nende lemmikloomad. See on ülitähtis töö, sest kui isa pea puudutab maad, saabub maailmalõpp. Teises, enamlevinud müüdi variandis kaotas taevasse pürgiv kuningas pea hirmsas tormis. Pea kukkus Laode maale ja tüdrukud lunastasid selle.
Kõik selle kalendri märgilised loomad kuuluvad reaalsetesse loomaliikidesse, ainsaks erandiks draakon, ja sedagi peamiselt zooloogia seisukohast. Ilmselt peeti ka seda glamuurset elukat vanas oriendis täiesti reaalseks olendiks. Idamaine drakonoloogia on üüratult mitmekesine ja väga detailirohke. Piirdume siin ainult Suure Draakoni (Bao Lun) mõningate tunnustega. Ta on idakaarte valitseja, seega rohelist värvi, kuna idast tuleb kevad. Tal on tohutu suur karpkala soomustega kaetud mao keha, tal on jänese silmad, kaameli mokad, lehma kõrvad, hirve sarved ja tiigri käpad. Tema toob kevade, tagab viljakuse.
Milline on siis selle hiilgava olendi elukeskkond? Vaatlusi ja uuringuid draakoni peal me arusaadavatel põhjustel teha ei saa. On ilmselge, et üritada mõnda draakonit kinni püüda on lootusetu. Palju parem on draakonit konstrueerida, kuna teisiti tekkinuid draakoneid pole ilmselt iial olnud. Arvesse võttes seda, mis on idamaa draakonitest teada, peame oletama, et ta on ökoloogiliselt kõige vabam olend üldse. Draakon on kodus (ökoloogia on teadus kodupaigast) veekogudes, õhus, pilvedes ja udus, kivimägede sees ja viljakas mullas. Ta tunneb ennast väga hästi magades liiva all suures kõrbes ja muneb rõõmsalt kaevudesse. Draakoni munemise päevadel pesevad Korea neiud seniajani varahommikuti kaevuveega juukseid, lootes, et ka nende kaevu on draakon munenud. See õnn tagab pikaajalise juuste heaolu.
Mütoloogia kui teadus eristab vana maailma (siin: Euraasia ja Põhja-Aafrika) müütilisi süsteeme õhtumaades ja hommikumaades (oktsident ja orient), kusjuures veelahkmeks peetakse Iraani. Läänemaailma draakonid on äärmiselt mitmekesised, nende seas leiame ülitähtsaid tegelasi nagu Vana-Skandinaavia eksistentsiaalsed draakonid ja võib-olla isegi veelgi tähtsamad, sedakorda küll maailma loomise osas, kaose kehastused nagu Tiamat (Babüloonia, Elam, Akkad, Kaldea jne), kelle kehast Ba’al-Hadad lõi materiaalse maailma. Mesopotaamia müütide mõju on ilmselt tunda ka Antiik-Kreeka mütoloogias. Selle peamises kosmogoonilises müüdis lõi kaost kehastava Tüüfoni võitnud Zeus sellega maailmakorra (kosmos). Täiesti negatiivsete kujudena esinevad draakonid monoteistlike religioonide mütoloogiates. Draakoni ja kangelase võitlus on vana teema, kuid ainsaks tõeliseks vagaks rüütliks on sellistes süžeedes Püha Jüri. Kõik teised, saades draakonist kui ebaõiglasest ja õelast suurvalitsejast võitu, võtsid selle koletisliku tegelase privileegid ja hüved sujuvalt üle (koos printsesside, riigivõimu ja varandusega).
Viimaks võtan kokku draakonite ökoloogia universaalsed postulaadid. Esiteks, draakon on ökoloogiliselt peaaegu vaba olend. Ta suudab elada, ja seda ilmselt suurepäraselt, nii veekogudes, mullas, kivimites, õhus, pilvedes ja suurte võimukandjate paleedes. Kuna idamaised draakonid on energiavoogude yin ja yang harmoniseerijad, võivad nad olla äärmiselt ohtlikud, ja kuna nad võivad asuda ükskõik millises maailma punktis, siis planeerides uusi ehitisi, näiteks Solarise keskust, tuleb kõigepealt uurida valitud ala mitte ainult geod
eetiliselt, vaid ka drakonognostiliselt. Teiseks on draakonite toidubaas ilmselt ülimalt mitmekesine. Oletatavasti on nad täielikud omnivoorid. Minu oletus on, et nii nagu mõned väga suured sisalikud (näiteks leeguanid) toituvad draakonid nooruses loomsest saagist (väga kõrge toiteväärtus), küpses eas aga taimsest ollusest (seda leiab ikka tõesti suurtes kogustes), vanuigi tarbivad nad aga peamiselt ideede vaimset energiat. Tuleb arvesse võtta, et ilmselt suudavad nad ka hiberneeruda pikemateks ajavahemikeks (näiteks paar tuhat aastat) ning tihtipeale loovad endale võimsad varud (kalliskividest, kullast, haruldaste raamatute esmatrükkidest ja muust väärtuslikust, aga ka igasugusest rämpsust, nagu näiteks poole aasta vanustest arvutitest). Tuleb mainida, et lääne draakonid toituvad kõrgemas vanuses ilmselt ka eelmainitud mammona endiste omanike ahnuse negatiivsest energiast. Kolmandaks, kuna draakonid on oma omaduste poolest äärmiselt polüsünteetilised, on neil piisavalt inimlikke omadusi (kaasa arvatud kõnevõime ja kavalus), et tunda huvi, ja väga aktiivselt, elusolendite vastastikuse toime vastu. Seega osalevad draakonid võimustruktuuride tekkes ja arengus. Olles võimelised muutma oma kuju vastavalt olukorrale ja sündmustikule, on draakoni algega võimule pürgijad maksimaalselt karismaatilised. Siit lähtuvalt peaksime meie, inimesed, valides endale juhte, lähtuma mitte ainult kandidaatide võimest avaldada maksimaalset muljet ning seda ka säilitada, vaid võtma arvesse ka võimule pürgijate ja võimulolijate tegevuse semantikat.
Ma ei jõudnud võtta vaatluse alla draakonite osa kunstis. See ala on üüratu, siin aga piirdun Vana-Hiina maalikunsti ühe kriteeriumiga: kui maastikumaali mägedevahelises udus ei ole võimalik tajuda ennast peitvat draakonit, ei ole maal midagi väärt.
Soovitatav kirjandus
Base, Graeme (1996) The Discovery of Dragons, Ringwood: Penguin Books.
Le Guin, Ursula (1993) The Earthsea Quartet, London: Penguin Books.
Gould, Charles (2008) Mythical Monsters, New York: Cosimo Classics.