Frank Castorfi lavastused

on kurnavad, pikad, keerulised,

 eksalteeritud ja ebaloogilised.REPRO

 

Frank Castorf sai 17. juulil 55aastaseks. Ta on üks väheseid välismaiseid teatrilavastajaid, kellest on ka Eestis aeg-ajalt kuulda. Ta on 1992. aastast Berliini Volksbühne teatri juht. Tema “Tramm nimega Iha” on Tallinnas külas käinud ning Eesti teatriinimesed käivad aeg-ajalt Volksbühnes tema lavastusi vaatamas. Mulle tundub, et Castorfi suhtes on teatriga kursis inimestel tekkinud kindlad eelarvamuslikud seisukohad ning siit-sealt on kõlanud arvamusi, et Castorf oleks justkui kogu saksa teater. Saksa teater on siiski väga mitmekesine, ühele lavastajale seda kindlasti taandada ei saa. Castorf on aga kahtlemata oluline tegelane, keda võiks veidi pikemalt tutvustada. Tema kohta liigub ka müüte ja inimesed tunduvad teadvat: jah, selline on Castorfi teater, aga paljud polegi tema loominguga kursis. Näinud kaheksat tema lavastust, võib nende põhjal teha teatud üldistusi. Artikli ajendiks sai aga fakt, et selle aasta juunis võeti uuesti Volksbühne kavva 2002. aastal esietendunud Dostojevski romaani põhjal tehtud lavastus “Idioot”, mis on minu meelest Castorfi kvintessents ning võtab kokku tema loomingulised taotlused.

Castorfi parimad lavastused (seega ka “Idioot”) on kurnavad, pikad, keerulised, valjud, eksalteeritud ja ebaloogilised. Vaatamata sellele või just selle tõttu on Castorfi lavastusi viimase kuueteistkümne aasta jooksul kümnel korral kutsutud “Theatertreffen’i” festivalile, kuhu koondatakse igal aastal parimad saksakeelsed lavastused.

 

Lavakujundus – iseseisev arhitektuur, uue linna ehitamine

 

Castorfi “Idioodis” sulanduvad film ja teater, melodramaatilisus ja iroonia, thriller ja religioossed arutelud, kunstide ajalugu ja teatraalne kaasaeg üheks, kuid mitte arusaamatuks joaks, vaid kompleksseks, mitmetasandiliseks vooluks. “Idioodis” tulevad lavastaja ideed ja taotlused kõige paremini esile, enamik teisi nähtud lavastusi (“Kuritöö ja karistus”, “Alandatud ja solvatud”, “Meister ja Margarita”, “Tramm nimega Iha”, “Linnade džunglis” jt) mõjuvad vaid kõige kordusena, kuigi võivad tegelikult olla esietendunud enne “Idiooti”. Mulle tundub, et lavastaja ideed ja taotlused tulevad välja eelkõige ühe originaalse võtte kaudu: vaatajad istuvad laval ning tegevus käib kõikjal nende ümber. Tavaliselt toimuvad Castorfi lavastused lavale ehitatud konteinerite sees või vahel ning vaatajad istuvad suhteliselt kaugel saalis. Neljanda seina efekt on aga liiga suur selleks, et lavategevus täielikult mõjule pääseks.

“Idioot” on igas mõttes monumentaalne lavastus. Lavakujunduse kohta ei sobikski öelda “kujundus”, sest tegemist on peaaegu iseseisva arhitektuuriga, uue linnaga, mille on ehitanud Volksbühne peakunstnik Bert Neumann. Siin võib näha max-reinhardtliku ruumikontseptsiooni edasiarendust, kus vaataja on viidud täielikult teatrimaailma sisse. Näitlejate mängustiil on seejuures eriliselt jõuline ja hüsteeriline. Ka lavastuse pikkus on suhteliselt monumentaalne – täpselt viis tundi.

Vaatajad istuvad Volksbühne laval kolmekorruselisel tellingutest konstruktsioonil, vilkuv neoonsilt teatab, et tegemist on hotelliga Romantic World. Eriti romantiliseks aga asi viie tunni jooksul siiski ei lähe. Publiku asupaiga, hotelli ümber on kerkinud kaasaegne linn. Lavale on ehitatud veel kaks kolmekorruselist ja üks kahekorruseline hoone. Seal, kus tavaliselt on publikule mõeldud pruunid plüüsistmed, on nüüd vineerist trepiastmed ning laiali pillutatult linnakeskkonna hooned: juuksurisalong, kõrts, pood, reisibüroo.

Nagu Berliini teatrites tavaks, on tehniliselt kõik perfektne ning näiteks uste prõmmides lavaseinad ei värise. Kogu juuni- ja juulikuiste ürituste sarja Volksbühnes nimetatakse ühisnimetajaga “Neustadt” (e.k “Uuslinn”), kus “Idioodi” kujundus jääb kohati püsima. Uus linn on totaalne ruumiteater, kus näitlejatest, aga ka vaatajatest on saanud ajutised elanikud. Kogu teatrisaali mängupaikade arv jääb umbes kahekümne kanti.

 

20 mängupaika ühes lavastuses

 

Vaataja istub kogu tegevuse keskel. Kui pärast esimest stseeni hakkab suur tellingutest hotell kuuldamatult liikuma, siis kogu kupatuse kõige kõrgemal astmel olles on tunne, et nüüd on tõesti midagi suurt sündimas. Näitlejad mängivad kõikides mängupaikades ja hoonetes ning vaatajad saavad neile üksikuid pilke heita, kardina tagant piiluda, nurga tagant silmata. Ükski vaataja ei näe kogu tegevust, just nagu ka reaalses elus ei saa kunagi kõigest osa. Uksed ja aknad avavad vojeristlikud vaated nende taga tegutsevatele inimestele, saab selgeks nägemise ning selle läbi ka teatri piiratus.

“Idioodi” lavastust on kriitikud nimetatud uusnaturalistlikuks ja ega see väga vale olegi. Reaalsuse illusioon on tõesti täielik. Vaatajale jääb mulje, nagu kõnnikski ta mööda linna ja vaataks, kuidas inimesed elavad, Päris kõiki detaile mõistmata ja kõikide riidude ja kaklemiste tagamaadest aru saamata. Nagu piiluksid võõra inimese või naabri ellu. Neutraalselt, mitte pahatahtlikult. Dostojevski romaani antakse siiski edasi üsna täpselt, lineaarselt ja arusaadavalt. Laval on küll XIX sajandi raskemeelsetest venelastest saanud XXI sajandi berliinlased. Castorfi suhe Dostojevskisse ja hinnang sellele, kuidas lavastaja kirjaniku loomingut edastab, jäägu aga sellel alal pädevamate hinnata.

 

Kaamera kui omaette tegelane sünnitab intermediaalse teatrikunsti

 

Kogu etenduse kulgu kantakse üle lugematutel ekraanidel, suurematel ja väiksematel. Vaataja näeb kõiki ja kõike kaamera kaudu, mis Castorfi lavastustega tuttavale pole muidugi üllatus. Huvitav aga, et Castorf kaasas statsionaarse kaamera etendusse alles 2000. aastal “Lõpp-peatus Ameerikaga”. Seekord aga kasvas kaamera tõesti omaette tegelaseks, mida teiste lavastuste puhul tunda ei olnud. Kaks käsikaamerat ning mitmed statsionaarselt kinnitatud kaamerad jälgisid näitlejaid kõikjal. Kaamera võimuses oli vürst Mõškini kannatusi vaatajate jaoks suurendada või vähendada. Kui teiste Castorfi lavastuste puhul on kaamera pigem veidi arusaamatu faktor ning ma pole täpselt aru saanud, miks Castorf ikkagi teatri asemel filmi ei tee, siis “Idioodis” kasvasid kaamera ja kaks näitlejat jälgivat kaamerameest täiesti iseseisvateks tegelasteks ning seeläbi sündis ka uus teatristiil. Sellel pole palju ühist meile harjumuslikult läbielava teatristiiliga (näiteks kas või Vene Draamateatri omas žanris esinduslik lavastus “Idioot”), kuid sama vähe on sellel teatristiilil ühist ka filmiga. Nii filmil kui teatril amputeeritakse midagi küljest ning seeläbi sünnib uus intermediaalne teatrikunst. Muuseas, Castorf tegi lõpuks “Idioodi” järgi ka filmi, mis esilinastus juunis.

Castorfi, aga tegelikult ka väga paljude teiste saksa lavastajate töödes ilmneb Eestis täiesti ennenägematu näitlejalooming. Saksa näitlejad ei ole Stanislavski kooliga ning neile ei õpetata oma rolli läbielamist. Nad esitavad oma rolle. Nad vaatavad oma rolli sageli lausa iroonilise muigega kõrvalt. Paradoksaalsel kombel aga jõuavad parimad näitlejad sel viisil täieliku usutavuseni. Laval on näitlejad pidevalt närvivapustuse äärel. Nad on kõigeks valmis ja reageerivad kõigele – publikule, kaameramehele, partnerile, ruumile. Selles seisnebki omamoodi paradoks: samaaegselt on näha nii näitleja iseennast eemalt vaatav kohalolek kui ka sisemine töö iseendaga. Sellise veidi seletamatu näitlemisstiili meister on “Idioodis” vürst Mõškinit mänginud Martin Wuttke (44), kes on tavaliselt kõikide Castorfi lavastuste peaosas, aga on teiste hulgas töötanud ka René Polleschiga.

Frank Castorf on kindl
asti Euroopa üks omanäolisemaid lavastajaid ning võib isegi öelda, et täiesti uue teatristiili looja. Nüüdseks on Castorfi lavastused omas žanris täiuslikud. Aastatega on välja kujunenud tema loominguline meeskond: kunstnik Bert Neumann, dramaturg-ideoloog Carl Hegemann, ka näiteseltskond on pea alati sama. Castorf on lihvinud oma stiili täiuseni, mistõttu on mitmed tema uuemad lavastused igavad ning kordavad juba nähtut. Saksa meedia räägib juba mitu aastat järjest Castorfi kriisist. Oodatakse midagi uut. Lavastaja äsjase juubeli puhul olekski paslik küsida: kuhu edasi, härra Castorf?