“Onu unenägu”: Nastasja Petrovna – Julia Jablonskaja, Moskaljova – Lidia Golovataja.

 

“Sortsid”: Stavrogin – Mait Malmsten ja Varvara Stavrogina – Kaie Mihkelson.

 

Fjodor Dostojevski, “Onu unenägu”. Lavastaja Mihhail Tšumatšenko, kunstnik Jaak Vaus. Mängivad Aleksandr Kutšmezov, Nikolai Bentsler, Lidia Golovataja, Lilia Šinkareva, Herardo Kontreras, Ilja Nartov, Vadim Malõškin, Julia Jablonskaja, Jekaterina Žukova, Natalja Popenko, Juri Žilin, Tatjana Manevskaja, Julia Popova, Tatjana Jegoruškina, Jelena Jakovleva, Ljubov Agapova jt.  Esietendus Vene Draamateatris 15. II.

 

F. Dostojevski, “Sortsid”. Lavastaja ja dramatiseerija Hendrik Toompere jr, kunstnik Riina Degtjarenko. Mängivad Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Raivo E. Tamm (külalisena) või Raimo Pass, Jan Uuspõld, Britta Vahur, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Merle Palmiste, Anti Reinthal, Külli Reinumägi, Lauri Lagle, Margus Prangel, Mihkel Kabel, Tõnu Mikiver. Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 14. II.

 

 

Vene Draamateatri lavastus “Onu unenägu” algab stseeniga, kus tegelane, keda võiks nimetada inimeseks teatrist (Aleksandr Kutšmezov või Nikolai Bentsler), avab Dostojevski räsitud köite ning puhub lehtedelt minema paksu tolmukorra. Võte on ilmselgelt provokatiivne: tolmunud klassikust on saanud selle hooaja repertuaarilemmik Eestis. Dostojevskit on instseneeritud viiel (!) korral.

 

 

Kaks lavastust korraga

 

“Sortsid” Draamateatris ja “Onu unenägu” vene teatris esietendusid peaaegu üheaegselt, vahet vaid üks päev. Kahe teatri kassahittide sünkroonsus on ju vägagi kõnekas. “Onukese unenägu” (1859) on kirjutatud üsna varsti pärast sundasumiselt naasmist – Dostojevski suleproov pärast sunnitud eemalolekut kirjandusest. “Sortsid” (1871 – 72) on aga küllap üks XIX, XX ja kes teab, ehk ka XXI sajandi silmapaistvamaid vene romaane. Ometigi võime kahes lavastuses leida ootamatult palju sarnaseid jooni. Selgub, et Dostojevski instseneerimisel ei sõltu mõtte- ja tegevuse tihedus kaugeltki raamatu mahust. “Onukese unenägu” on umbes kümme korda “Sortsidest” lühem, nõuab aga siiski samamoodi kolm tundi puhast lavaaega, mida katkestab kaks vaheaega. Ja, mis veelgi tähtsam! Mõlemas lavastuses kohtame sarnaseid stiiliprintsiipe. Unustage siinkohal esteetika hierarhia! Käiku läheb kõik: melodraama, tragöödia, farss, tsirkusepantomiim, absurditeatri elemendid.

Me elame katastroofiliselt mõttetul ajal, mil inimesi haaravad hullumeelsed ideed, sundides neid tegema uskumatuid pingutusi eesmärgi nimel, mis tühjagi väärt pole, ning kogu asi lõpeb krahhiga. Just seetõttu ongi Dostojevski halastamatu huumor meile nii lähedane ja mõistetav. “Sortsid” muutub laval thriller’iks, koondades nii sürrealismi kui ka jõhkra teatri võtteid, “Onu unenägu” aga seebiooperiks. Ikka seesama (näiv!) trash. Oo jaa, Fjodor Mihhailovitš oli massi- ja madala žanri geniaalne meister. Nagu ka Shakespeare…

 

 

Provintsi anekdoodid

 

Mõlema lavastuse tegevus toimub provintsis. Provintsi lood. Äärepealt oleksin öelnud: provintsi anekdoodid, aga sain veel sõnasabast kinni… Või tegin seda hoopiski asjatult?

Kirjanik ise on oma hinguselt ja struktuurilt absoluutselt peterburilik ja viib tegevuse provintsi vaid juhul, kui püüab väljendada midagi erakordselt tähtsat. Kui on vajadus näitlikkuse huvides toimuvat mõttetuks muuta, eemaldada kogu otstarbekus toonitamaks juhtunu ebainimlikkust ja ohtlikkust.

Provints on Dostojevskil alati anekdootlik, totter. Peaaegu sürrealistlik. Alates linnakesest “Onukese unenäos” nimega Mordassov ja sootuks nimeta jäetud “meie linnast” “Sortsides” kuni “Karamazovite” Skotoprigonjevskini (on see vast nimi!). Täna on provints saanud taas eksistentsi mudeliks: viimased 20 aastat juhatab kogu postnõukogulikus ruumis balli just provintslikkus (s.t sõjakas ebakompetentsus korrutatud iseteadvuse ja sooviga trügida söödakünale lähemale). On ju teada, kuidas provintslikkus realiseerub poliitikas. Kunstis aga viib see ettekavatsetud lati allalaskmiseni, selliste kirjanike, näitlejate, kunstnike jne tekkimiseni, kes siginevad kinnimakstud eestkoste, pärimisõiguse või vanemate rahakoti paksuse toel.

 

 

Ühiskondlik arvamus – see on linna esimene grand dame

 

Mihhail Tšumatšenko lavastab “Onu unenäo” nende seoste ja ristumiste kontekstis, mis leiduvad objektiivselt Dostojevski loomingus, Hendrik Toompere jr lahendab “Sortsid” terrori ajaloo kontekstis. Aga nad mõlemad teevad seda tänase päeva kontekstis.

Tšumatšenko otsib klassikalises tekstis esile kerkivaid kaasaja motiive. Toompere aga sobitab need motiivid Dostojevski tekstiga, süžeeliine halastamatult hakkides ning uuesti kokku traageldades, vahetades autori (petlikult kaootilise) ülesehituse enda oma vastu.

Teist teed polegi. Romaanis on üle 600 lehekülje ja see, mis huvitab lavastajat esmajärjekorras – sortside Nikolai Stavrogini ja Pjotr Verhovenski süžeeliin –, ei alga ju veel niipea. Muidugi võinuks teha ka lavastuse eranditult terroristidest, ent sellist otsust Toompere siiski langetada pole söandanud. Peateema avaldub esimeses vaatuses vaid möödaminnes: Stavrogin (Mait Malmsten) ja Verhovenski noorem (Jan Uuspõld) ilmuvad tagaplaanil kõrguvasse peegelkuupi kalbes luminestsentslampide valguses. See kuup, mis on rõhutatult vastandatud esiplaanil paikneva härraste võõrastetoa pseudoklassitsistlikule disainile (kunstnik Riina Degtjarenko), kujutab esimeses vaatuses lennuvälja (sortsid saabuvad Šveitsist)  ning kolmandas vaatuses vennashauda, kuhu kuhjatakse kõik terrorismi ohvrid. Igal juhul on see tontlik – sortslik – ruum. Kalk ja ebainimlik.

Seejärel saab esimesest vaatusest kuningriik linnakese esimese grande dame Varvara Stavrogina jaoks, kes Kaie Mihkelsoni kehastuses näib ehk liiga sirgjooneline ja tarmukas. Romaanis võis Varvara Petrovna olla ju ka lahke ja tark kui madu; lavastuses ta paraku ainult dikteerib oma tahet… oma moraalse terrori ainsale vastutusvõimetule ohvrile Stepan Trofimovitš Verhovenskile (Raivo E. Tamm). Vaat see roll on küll toredasti mängitud. Raiudes maha Verhovenski vanema mineviku (nagu raiutakse maha jahikoera saba), muudab Toompere armastusväärseima Stepan Trofimovitši inimesest, kes kunagi midagi ka tähendas, inimeseks, kel pole kõige vähematki tähtsust. Raivo E. Tamm rõhutab oma tegelaskuju härrasmehelikkust, hoolitsetust, enesearmastust… Aga paraku on see kõik rajatud liiga pehmele pinnasele ja, olles vaevu sisse võtnud  tähtsa poosi, tunneb Stepan Trofimovitš kohe piinlikkust…

Dostojevski järgi on klassikaline skandaal  poetatud esimesse vaatusesse, siin jagub möllamisruumi Ain Lutsepale, kes mängib mahlakalt oma kapten Lebjadkinit. Ent muidu ei näi “Sortside” esimene vaatus olevat sugugi kohustuslik, kuna edaspidi kandub tegevus hoopis teistele rööbastele.

“Onu unenäos” seisab kogu tegevuse keskmes samuti provintsi grande dame Maria Aleksandrovna Moskaljova, mõõduandja mordassovlaste moeasjades, avalikes arvamustes; väsimatu võitleja liidripositsiooni ja isikliku heaolu eest… Ometi ei ole ta siin üksnes keskne, vaid ka traagiline tegelane.

 

 

Tormist veeklaasis saab tsunami

 

Seades lavale tüki provintslikest kirgedest kisub Mihhail Tšumatšenko provintslikkuse mülkast välja ka teatri, milles see oli hulpinud juba üle kümne aasta. Näitlejad mängivad nagu ei kunagi varem – trupp on ju teatris tugev, mida näitlejaskond alle
s viimasel ajal on saanud ka tegudega kinnitada. Moskaljova roll kujuneb Lidia Golovatajale triumfiks, nagu ka Herardo Kontrerase vürst K, Ilja Nartovi Mozgljakov ja Julia Jablonskaja teisejärgulisena näiv armuleivasööja Nastasja Petrovna. Edasi võiks juba üles lugeda kogu ansambli – 14 tegelaskujuga lavastuses pole ühtegi näitlejatööd, mis oleks allpool ühtlast ja vägagi kõrget taset.

Golovataja kangelanna on meister tekitama veeklaasis tormi, mis paiskub üle kogu Mordassovi linna ja toob kaasa märkimisväärseid purustusi… Kuid Maria Aleksandrovna jaoks jääbki see vaid pisikeseks hädapäraseks skandaalikeseks. Et torm võiks pöörduda ka tema enese vastu, ei oska Golovataja kangelanna muidugi kahtlustadagi… Siin avaldub Dostojevskile nii omane tragifarslik mittevastavus eesmärgile ja energiale, mis selle saavutamiseks on kulutatud.

Aga Moskaljova  võitlus käib ju tütre Zina (Jekaterina Žukova) õnne nimel – tollel oli kunagi olnud ettevaatamatu romaan vaese tiisikeri Vasjakesega. Zina hoiakus on võõrandumist, pisut somnambuulsustki – ei meeldi talle ema sekeldamine, ta kardab ise ajapikku samasuguseks muutuda, sügaval südamesopis juba teades, et annab alla. Ja põlgab ennast selle pärast…

Maria Aleksandrovnal tuleb oma tütart veenda. Täpsemalt: tütre südametunnistuses tuleb hävitada viimnegi elav raasuke. Täie teadmisega võtab ema enda kanda kogu traagilise süü koorma. Esimese vaatuse lõpus kõlava hiigelmonoloogi esitab näitlejanna imelise võimsusega, köites vaatajate tähelepanu ligi 20 minutiks… Aga tal on veel üks monoloog, teises vaatuses, kus Moskaljova aretatud intriig peegeldub Mozgljakovi – Ilja Nartovi pantomiimis.

Aga nüüd vürst K-st, rollist, millega Herardo Kontreras tuletab meelde, et on eelkõige suur tragöödianäitleja, kes tunnetab peenelt oma kangelase valu, draamat – inimest, kellel kõik on jäänud juba minevikku… kõik, peale selle omadega õigupoolest otsas vanakese jaoks nii imekspandava romantilise ellusuhtumise. Kui vürsti võrgutav Zina romanssi laulab, ei kuule me mitte laulmist (etenduses seda pole), vaid vürsti hinge muusikat.

Monoloogides leiame otseseid tsitaate Gogolilt (Dostojevski kord allus gogolliku fantastilise realismi võlule, kord püüdis sellest vabaneda), aga kõige gogollikum tegelaskuju pole lavastuses siiski mitte vürst K, vaid Mozgljakov.

 

 

Sortslus – tühjuse tomp

 

Ilja Nartov mängib oma Mozgljakovi otsekui Dostojevski jutustusse ümber kolinud gogollikku tegelast, kes lahti mõtestatud (tublisti hiljem) Merežkovski poolt ja kes nägi nii Hlestakovis kui ka Tšitšikovis gogollikku saatanat (loe: sortsi!). Nartov mängib inimeseks kehastunud labasust, tühjuse tompu, mis võib omandada mis tahes kuju.

Nartovi Mozgljakov pole närune kurikael (on omamoodi isegi korralik inimene, tehes alatusi pigem vastumeelselt, hiljem siiralt kahetsedes), ta on lihtsalt eimiski, mille tahes peegeldus. Alul mõjub kui Napoleon (sellisena näib pigem provintslastele), kuid üsna pea tema aplomb haihtub, paljastub narri alge… eriti stseenis, kus Mozgljakov sõnatult, vaid miimika ja žestidega Moskaljova “instruktsioone” kordab. Pisisorts Mozgljakov on suhteliselt kahjutu – romaani sortside eelkäija.

Toompere on toetunud oma “Sortsides”  sissemängitud “Sürrealistide” meeskonnale ja võtnud sellest koostööst mõndagi ka üle. Dostojevski romaani revolutsionääride-terroristide ja kunstnike-mässajate vahel on kokkupuutepunkte. Revolutsionääridele oli peamine puhuda lõkkele ülemaailmne tulekahi, hävingu protsess huvitas neid rohkem kui ebamäärane eesmärk, millest sai lõpuks ju hävingu apoteoos. Puhtalt esteetiline oli ka “Sürrealistide” loosung: “Võta revolver ja tulista huupi rahva sekka. Ainult selline kunst muudab elu. Me vajame kunsti, mis lööb platsi puhtaks, mis pöörab maailma pea peale ja sülitab näkku nendele uimastele väikekodanlastele.” Kõik see on lähedane jampslikele (kahjuks aeg on näidanud, et üsnagi elujõulistele) Pjotr Verhovenski ideedele: “Me teeme sellise mässu, et kõik lendab tugedelt… Me kuulutame välja hävingu… miks küll, miks on see idee ometi nii võluv! Aga peab ju, peab oma konte liigutama. Me paneme kõigele tule otsa… Laseme käiku legendid…”

 

 

Terror

 

Nagu  “Sürrealistides” nii määratlevad ka Dostojevski lavatõlgendust suuresti eredad näitlejaisiksused. Mait Malmsteni (Stavrogin) deemonlik võluvus, Jan Uuspõllu (Verhovenski noorem) jultunud ja narritav klounaad ning Margus Prangeli (Kirillov) lihtsameelne põhjalikkus – see on materjal, millest lavastaja ehitab üles oma lavateose kujundlikkuse ja vastastikuste suhete süsteemi. Teises vaatuses, Stavrogini ja Pjotr Verhovenski paarisstseenides, saab Malmstenist valge kloun ja Uuspõllust rebasekarva punane. Klounaad on siin just see terav vorm, mida Toompere nii väga armastab ja mis toob näitlikumalt kui miski muu esile Dostojevski tahte. Kõrvaldades netšajevlusest loogika ja konkreetse eesmärgi (mis ju andiski tõuke romaani kirjutamiseks), jättes alles vaid mõttetu inimvihkamise, terrori – terrori enese pärast… osutus Dostojevski prohvetiks, kes näeb 130 aastat ette. Ja Toompere, kes teab tagajärgi, suurendab täie õigusega terrori ohvrite arvu, muutes terrori totaalseks.

Stavrogini ja noorema Verhovenski vastastikune suhe on lahendatud täpselt: Stavrogin on Verhovenskile hädavajalik, sest Uuspõllu tegelaskuju tunnetab endas tahte ja vapruse puudust: nurkaaetuna ta kavaldab, lipitseb… ja kahetseb kohutavalt, et temas pole stavroginlikku otsekohesust, seda suurepärast küünilisust, mis võimaldaks kõikidest raskustest läbi murda. Stavrogini haavamatus (Pjotri arvates) seisneb tema enesekülluses. Ta ei vaja midagi, isegi mitte revolutsiooni. Võib-olla autasustas lavastaja asjatult Stavroginit kohe alguses ordenimärgiga, mis viitab kuulumisele salaorganisatsiooni. See on vastuolus kahe sortsi suhte keerulisusega. Nende sarnasus seisneb vaid selles, et nad mõlemad seisavad vägagi kõikuval pinnasel. Kui Pjotr otsib võimalust eneseteostuseks maailma ümberkorraldamises, siis Stavrogin omaenese Mina leidmises. “Kes ma selline olen?” – see küsimus trummeldab pidevalt Stavrogini teadvuses. Vastus: “Vürst” (s.t pimeduse vürst, Saatan) kõlab Maria Lebjadkina (Merle Palmiste) suust.

Aga saatanavärk on ohtlik eelkõige oma ahvatluse poolest. Kuid just need ahvatletud ongi jäänud kaadri taha. Šigaljovi (üks romaani õudsemaid tegelaskujusid) pole laval üldse; Šatov, kelle tapmine liidab verega sortside seltsi liikmed, on Anti Reinthali kehastuses värvitu; pigem on terroristidele vastandatud naiivne nooruk Mavriki (Mihkel Kabel), kelle duell Stavroginiga on lahendatud väga efektselt.

Efekte on lavastuses palju, nagu Toomperel tavaliselt.  Mõnikord on need suurepärased, nagu on seda Stavrogini ja Liisa (Britta Vahur) öine stseen või siis massimõrvad lava sortsisektoris. Mõnikord aga, nagu Stepan Trofimovitši palverännak, mõjuvad efektid atraktsioonina atraktsiooni enda pärast.

Aktuaalsuse püüdlus on lavastajale tähtsam kui romaanitähe truu järgimine: täna jääb terrorism karistamatuks. Selle nimel, et see saaks välja öeldud, on Toompere valmis ohverdama harmoonia ning looma tasakaalustamata, kohati ülekoormatud, kohati kurvastavalt hõrendatud lavalise thriller’i.

Harmoonia, tulenedes kummastaval viisil katkendlikust, pöörasest rütmist, millest kogu Dostojevski on suisa läbi imbunud, on säilitatud Mihhail Tšumatšenko lavastuses. Ja isegi viltuvajunud kirik (kunstnik Jaak Vaus), mis heljub lava kohal, ei mõju liiga banaalse visuaalse kujundina. Maailm on hukatuses…  mis siin enam otsida teed pühakotta. Kõik teed ei vii mitte Rooma, vaid viivad varemete manu…. Kas siis Dostojevski eluajal või tänasel päeval.