Esiplaanil Dora Gordin, tagaplaanil abikaasa Richard Hare, skulptuurialusel on Saudi Araabia kuningriigi suursaadiku šeik Hafis Abdul Wahba abikaasa portree (u 1948-49).
Tänapäeval on väga üllatav leida andmeid Eestist pärit või siin üles kasvanud kunstnike kohta, keda seni keegi ei ole taibanud kunagise kodumaaga siduda. Kui selline õnnelik sündmus aset leiab, on see kunstnikule ja ka meile siin omamoodi tagasitulek.
Dora Gordin (1895 – 1991) on just viimastel aastatel taasavastatud kui üks huvitavaid figuraalses laadis töötanud skulptoreid XX sajandi algupoolel. Lastetuna pärandas ta oma juugendstiilis maja, eksootilise interjööri, mille ta oli majja ise loonud, ning ulatusliku isikliku arhiivi Londoni Kingstoni ülikoolile. Tema Šveitsi pangakontolt ülikoolile pärandatud miljonid võimaldasid Dorrich House’i täielikult restaureerida ja omaaegsed interjöörid ajastuomaselt taastada. Pärast aastaid kestnud maja restaureerimistöid ja muid ettevalmistusi avati majas 2003. aastal Dora Gordini muuseum. Muuseum asub Londonis Royal Borough of Kingston’is Thamesi ääres ning on üks kahest naiskunstnikule pühendatud briti muuseumist üldse, teine on skulptor Barbara Hepworthi muuseum ja skulptuuride aed St Ives’is. Dorrich House’is (nimi on kunagi tuletatud Dora ja tema abikaasa Richard Hare’i eesnimedest) eksponeeritakse Gordini tööaastaid, tema suhteid omaaegsete kunsti-, kirjandus- ja kõrgseltskonna ringides aastaist 1924 – 1986. Omaaegsed reisid ärgitasid kiindumust malaisia, hiina ja india skulptuuri ning sarnaselt oma kuulsa kaasaegse Jacob Epsteiniga kajastub see ka tema loomingus. Käesoleva aasta jaanuaris korraldatigi Dora Gordini ja Jacob Epsteini kaksiknäitus Londonis Ben Uri galeriis.
2005. aasta hilissügisel pöördus Eesti Kunstimuuseumi poole Dorrich House Museum’i uurija dr Jonathan Black sooviga leida kinnitust Dora Gordini varastes ajaleheintervjuudes esinenud väidetele, et ta on pärit Eestist. Jonathan Black kirjutab Dora Gordini monograafiat, mis peab valmima aastaks 2008. Ta tõi kunstimuuseumi mitmeid trükiseid, mis avavad Dora Gordini isiksuse ja kunstnikuna oma ajastu kontekstis. Muuseumi väga rikkalikud arhiivimaterjalid kajastavad tema loomingut ja elukäiku peamiselt siiski aastast 1928, kui tal oli Londonis esimene isikunäitus, 1929. aastal rajas arhitekt Auguste Perret talle art-noveau stiilis ateljee Pariisi Rue du Belvedere 21, tema teine abielu iiri aristokraadi ja endise diplomaadi Richard Hare’iga tõi skulptori ellu kindlustatuse ja stabiilsed töövõimalused, arvukalt eksootilisi reise.
Dora Gordini muuseumi dokumendid ja näituste arvustused lubavad arvata, et Dora Gordin asus Pariisi esmakordselt aastal 1924. Pärast tähelepanuväärseid osalemisi Ecole de Beaux Arts’i (1925) ja ka mõningatel muudel ühisnäitustel korraldas tuntud kollektsionäär George Eumorfopoulos 1928. aastal tema isikunäituse Londoni Leichesteri galeriis. Samas galeriis korraldati tema isikunäitus kuni 1945. aastani veel neljal korral. Kohe pärast 1929. aasta näitust leidis Gordin end mainekate inglise kunstnike siseringist. Tema lähedased sõbrad olid näiteks Augustus John ja Jacob Epstein, ajastu suurimad nimed Inglismaal.
1920. aastate Eesti oli omamoodi korralik väike politseiriik. Sisse- ja väljakolimisel lasi kohalik politseijaoskond kolijal täita üksikasjalikud formularid, kus peale isiku sünniaasta, sisse- ja väljakolitava aadressi olid ka lahtrid, kuhu tuli märkida oma päritolumaa, rahvus, vanemad, eriala ja usutunnistus. Tallinna linnaarhiivis on säilinud Gordinite perekonnaliikmete sisse- ja väljakolimisdokumendid, mis tõestavad, et Gordinite juudi perekond asus Tallinna Kuramaalt Liepājast aastal 1912, kõik pereliikmed, s.o vanemad, kaks venda ja õde, olid 1929. ja veel 1936. aastalgi parima tervise juures ning Dora Gordin lahkus viimati Eestist 1928. aasta 12. augustil Pariisi. Perekond kolis Tallinna samal aastal, kui valmis eesti kultuuriloos kuulus Paul Burmani juugendhoone Tatari 21B. Ilmselt hästi toime tulev perekond asuski elama samasse majja ja nagu näitavad Ants Laikmaa ülimalt ebakorrapärased õpilaste nimestikud, õppis vähemalt Dora õde ka samas majas Laikmaa kursustel. Ilmselt õppis seal ka Dora ja võimalik, et ta õppis hiljem naiskäsitööd 1914. aastal avatud riigi kunsttööstuskoolis (1919. aastal pildistatud grupipildil on üks tütarlastest Dora Gordini väga äratuntavate markantsete näojoontega). Ent viimast oletust tuleks veel kontrollida. Dora Gordini väiteil oli tema isa Morduch (Mark) Gordin teedeinsener. Hiljem elas perekond Narva maantee 4 – 1, kuhu 1930. aastail oli telefoniraamatuis ikka veel märgitud Dora kaupmehest vend Mark ning õde Anna.
Suur osa Dora Gordini loomingust on portreelooming, sealhulgas eksootilised värvitud art-decó portreed. Ta oli kuningliku portreekunstnike ühenduse liige, jäi põhimõtteliselt figuratiivseks ning vihkas II maailmasõja aastail lõpuks ka Inglismaal maad võtnud ortodoksset abstraktsionismi lainet. Sõjaeelsete aastakümnete kunst oli Inglismaal üllatavalt alalhoidlik. Paul Nashi, Henry Moore’i, Barbara Hepworthi ja Ben Nickolsoni loodud abstraktsionistide ühendus Unict One, samuti nagu ka ekspressionistlik kunst oli aastaid vastuvõetamatu kunsti tarbivale kõrgemale keskklassile.
Suvel Eestit külastanud Jonathan Black oli üllatatud Tatari 21B sarnasusest Dorrich House’i põhiplaaniga. Kumu ekspositsiooni vaadates armus ta muuseas Ants Laikmaa autoportreesse, tõmmates kohemaid paralleele Dora Gordini noorusaastate lemmiku Augustus Johni vallutajapilgu, vurrude ja naistelembuse vahel. Dora kiindumus Laikmaasse, esimesse kunstnikku, kellega ta ilmselt lapsepõlves tutvus, kandus tema arvates üle sümpaatiaks Augustus Johni vastu uues kunstikeskkonnas. Kogu ootamatu ja üllatav informatsioon Dora Gordinist laseb teda esmapilgul paista ka suurepärase elukunstnikuna, kelle hoolikalt loodud imidžisse Eesti ei tahtnud enam mahtuda, kuigi tema 1920ndate märkmikulehtedelt võib leida tollase Londoni suursaadiku Oskar Kallase aadressi. Kui võrrelda teda eesti varaste naiskunstnikega 1930. aastaist, võib tõmmata ilmseid paralleele: ka Linda Sõber, Amanda Jasmiin ja Lidia Laas pühendusid figuratsioonile ja nendegi loomingus oli olulisel kohal portree. Keegi neist ei jõudnud küll Dora Gordini loomingule iseloomulike üldistusteni ida ja lääne kokkupuutepunktide osas portreekunstis, kuid eesti naisskulptorid Pallasest kaugemale ei jõudnud. Nende areng oleks oodanud neid ees ja ilmselt ei oleks see olnud sajaprotsendiliselt figuratiivne, ent alanud maailmasõda katkestas oletatavad võimalused täiesti.