Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Boriss Pasternaki 1999. aastal eesti keeles ilmunud suurteoses „Doktor Živago” esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates XX sajandi algusest kuni umbes viiekümnendate aastateni. Märksõnadeks on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest. Seda raamatut võib vaadelda kui veenvat nägemust inimeste kannatustest, otsingutest, lõpututest katsumustest, mida elu ikka ja jälle nende ette veeretab. Inimene on igavesti määratud seisma silmitsi mingite kusagilt kõrgelt ja kaugelt juhitud protsessidega, mida viiakse ellu teiste inimeste kätega, kes on aga ise samasugused etturid üleinimlikus draamas (tsiteerides B. Spinozat „…ja mässame kui vastupidistest tuultest aetavad merelained, teadmata oma lõpust ja saatusest”).

Teistest romaani tegelastest erineb aga kardinaalselt üks isik, nimelt doktor Juri Živago (pool)vend Jefgraf, kes hakkab revolutsioonist peale üha sagedamini peategelase saatust määrama. Minu arvates on just see tegelane kogu romaani võtmeisik, kuigi ta vilksatab raamatu lehekülgedel peategelase kõrval suhteliselt harva. Tema sünniaeg on umbes XX sajandi alguses, tal on tõmmu välimus ja kirgiisi pilusilmad. „Selles näos oli samas midagi aristokraatlikku, too põgus säde, too varjatud peenetundelisus, mis tundub olevat kuskilt kaugelt pärit ning ilmneb inimestes, kes on keerukal kombel segaverelised” (lk 191).

Juba 1918. aastal Omskis elades teab poolvend asju, mida teised veel isegi ei aima, ning soovitab doktoril aastaks või paariks koos perega Moskvast kuhugi maale minna (lk 206). Hiljem hoolitseb Jefgraf doktori eest hea haldjana, olles võimeline kõige vaesematel aegadel muretsema defitsiitseid toiduaineid ja lahendama kõiki probleeme (lk 285). 1930. aastate alguses, kui doktor on elust muserdatud ja alla käinud, organiseerib Jefgraf, kes saabub juhuslikult jällegi Moskvasse, tema linnast kadumise. Ta varustab doktorit rahaga, muretseb talle lisaks uue elamise ja töökoha ning lubab koguni teha lõpu tema perekonna ebakindlale olukorrale Pariisis (lk 481).

Poolvenna hoolitsevat kätt saab tunda doktor Živago terve oma kannatusterohke elu ja ka doktori matuste korraldamine lasub Jefgrafi õlgadel (lk 496). Hiljem, sõja ajal, on Jefgraf juba kindral Živago, kes võtnud ette doktori alles jäänud kirjatööde kogumise ja neist ülevaate tegemise (lk 499). 1950. aastate alguses lehitsevad doktori vanaks jäänud sõbrad Jefgrafi koostatud vihikut peategelase kirjatöödega, mis oli neile korduvast lugemisest juba pooleldi pähe kulunud (lk 511). Sellega romaan lõpebki, omamoodi optimistlikult, millegi uue ja vabastava eelaimdusega vaiksel suvisel õhtul Moskvas.

 

Üliinimesed meie hulgas

Kes aga oli Jefgraf, kas Pasternaki loodud müstiline tegelane (deus ex machina), kes võeti appi puht kompositsioonilistel eesmärkidel, et ülevoolavat materjali ja sündmustikku raamidesse saada, või hoopis täiesti reaalselt esineda võinud persoon? Kui pidada võimalikuks teist varianti, sai doktor Živago vend Jefgraf olla vaid KGB (Tšekaa, NKVD või kuidas soovite) töötaja. Mitte üheski teises riiklikus struktuuris töötaval inimesel ei saanud olla niisuguseid võimalusi tolleaegsel Venemaal. Tema suurele mõjukusele, informeeritusele ja erilistele sidemetele võimudega on romaanis korduvalt vihjatud, kuigi otseselt töötamist (kompetentsetes) organites kuskil ei nimetata. Peale seal lihtsalt töötamise oli ta ka edukas, millest räägib fakt, et ta oli noor (KGB) kindral sõja ajal. Arvestades, milline suurpuhastus tehti Punaarmees 1930. aastate lõpul, pidi Jefgraf olema selle üks läbiviijatest. Seega ei olnud ta mitte üksnes sidemetes võimudega, vaid kuulus selle tippu ja oli ise mingil määral võim personifitseeritud kujul.

Ei maksa arvata, et Pasternaki romaan kujutab endast vaid Venemaal XX sajandi tegelike sündmuste realistlikku analüüsi. Suur looming sisaldab alati endas midagi sügavamat ja mõnikord isegi sellist, mille autor on sinna pigem alateadlikult pannud. Tundub, et antud juhul on Pasternak pigem püüdnud luua terviklikku pilti kaasaegsest ühiskonnast, sotsiaalsest organismist („linnast”) ning seal elavatest inimestest, kellest üks on Jefgraf Živago. Kindlasti ei ole põhjust väita, et kirjanik Pasternak kaldus idealiseerima KGBd ja sealseid töötajaid, pealegi olid tal endal selle organisatsiooniga kibedad kogemused. Niisuguse tegelaskuju olemasolu romaanis ei saa aga olla juhuslik ning näib, et seda saab seletada paljuski vene inimeste psüühilise laadi ühe tahuga, mille Pasternak geniaalselt oma teoses on edasi andnud.

Proovin kirjeldada selle sisu, mille põhiideede hulka kuulub uskumine, et kuskil on keegi (miski), kes teab alati kõike, kelle kontrolli all on toimuv algusest lõpuni. See miski, keegi teab koguni täpselt iga inimese tähendust omas ajas, rolli toimuva taustal ja määrab vastavalt sellele ka inimese elukäigu. Ka siis, kui esmapilgul näib tegemist olevat kaosega, asjade totaalse kontrolli alt väljas olekuga, kui miski nagu ei suuda tagada eesmärgipärast tegevust, ilmneb pärast, et kõik oli mingil tavalise inimese jaoks tabamatul keerulisel viisil plaanitud. Lõpuks tuleb esile kogu faabula mõte, mingi suur idee, mille nimel on toodud kõik esimesel pilgul mõttetud ja loendamatud ohvrid.

Neis arusaamades ei oleks ju midagi eriskummalist ega võõristavat, kui see miski oleks Jumal või saatus või midagi muud ebaisikulist. Venelikus mõttelaadis taandub aga see kõik ühel hetkel mingitele inimeste enda poolt loodud institutsioonidele ja konkreetsetele isikutele. Toimuks nagu kaks erinevat protsessi, mille käigus omandab mingi institutsioon esmalt ebamaise, üleinimliku mõõtme ja pärast hakatakse jumalikustama konkreetseid selle institutsiooniga seotud isikuid. Niisugune vaimne mõttekäik on tegelikult väga eriline ja iseloomustab paljuski slaavilikku mõtlemist, kus religiooni valdkonda kuuluv seostub vahetult igapäevaeluga. Kui aga väita, et nähtus on seotud eelkõige ebausuga ja levinud valdavalt lihtsamat sorti vähese kooliharidusega rahva hulgas, siis nii see ei ole.

Olen elus piisavalt palju kokku puutunud nii lihtsate kui ka kõrgelt haritud venelastega ja mulle tundub, et niisugune mõtteviis on pigem üldlevinud. Võib-olla on tegemist mingi idaslaavi tsivilisatsioonilise arhetüübiga, mis on ühine väga erineva haridusliku ja muu taustaga inimestele Venemaal ja endises Nõukogude Liidus. Selle stereotüübi järgi peab leiduma nii suures ja rikkas riigis nagu NSVL (praegune Venemaa) kindlasti mingeid „harmoonia saarekesi”. Siinkohal tulevad meelde nõukogudeaegsed sõjaväelood salajaste (sageli tuumarelvaga seotud) vägede kohta, mis olevat asunud kusagil eriliselt salajastes kohtades, kus pidi valitsema kord, puhtus ja distsipliin. Sealsed sõjaväelased olevat kandnud erilisi mundreid ja nad olevat olnud kõik kasvult kaks meetrit pikad ning nende näod olevat meenutanud välja kitkutud (või kiirituse tõttu välja langenud) kulmude tõttu maaväliste tsivilisatsioonide esindajaid. Ja nendega juhuslikult kokku sattunud seeneline jäi igaveseks teadmata kadunuks.

Paraku käisid Vene sõjaväes sundaega teenimas pea eranditult kõik meessoost Eesti päritolu inimesed, kes nägid seal ainult mõttetut aja surnukslöömist, varastamist ja „bardakki”. Nad kõik teadsid rääkida kirjaoskamatutest ohvitseridest, nõmedatest seersantidest ja ennast täis polkovnikutest. Nad võisid meenutada maju, mis ehitati kivide vahele vett ja liiva pannes, sest tsement varastati ära ja müüdi viina eest kohalikele. Samuti mäletasid nad lennukeid, mis kukkusid taevast alla seetõttu, et keegi oli kütusemõõtja ära varastanud ja piloot ei saanud aru, et kütus on otsas. Jne, jne. Seega ei olnud müüdil eriliselt tugevast ja võitmatust salajasest Punaarmeest tegelikkusega midagi ühist ja Nõukogude Liidu kokkuvaris
emisel ilmnes kõigile mitte isegi nii väga ootamatult, et hiiglase jalad olidki savist. Tänapäevalgi näeme televiisorist roostetavaid Vene aatomiallveelaevu-vrakke, millega midagi peale ei osata hakata ja mis kujutavad endast täiesti reaalset keskkonnaohtu, ning Punasel väljakul paraadi ajal välja surevaid soomustransportööre. Nii et kõik on ikka nii nagu vanasti.

 

Tõrgeteta töötav salasilm

Uskumus püsib aga visalt, et selles riigis, kus väliselt võib valitseda kaos ja anarhia, toimib samal ajal mingi varjatud „relvastamata silmale” nähtamatu struktuur häireteta. Just KGB (täna FSB) on selline, kus justkui töötavad parimatest parimad inimesed, nagu kunagi omavahelises jutuajamises üks siinne sotsioloogiaprofessor mulle ütles. Seal on ametis inimesed, kes on üle igapäevastest muredest, kes teavad kõike ja on kõikvõimsad ning kes võtavad enda peale lihtsate inimeste käest vastutuse kõige toimuva eest. Nende heaks töötavad terved instituudid, kus viljeletakse tipptasemel sotsiaal- ja inimteadusi, rääkimata insenerimõtte saavutustest. Selles veendumuses, et ühiskonnas saavad olla mingid harmoonilised arhipelaagid, on oluline annus müstitsismi. Kuna seda võib kohata nii asotsiaalide kui ka kõrgelt haritud professorite hulgas, tundub, et niisugust kuvandit on sihipäraselt loodud Nõukogude Liidus ja taastoodetakse teadlikult ka tänasel Venemaal.

Selle stereotüübi elujõulisuse vaieldamatuks tõendiks oli KGB taustaga Vladimir Putini erakordne populaarsus vene rahva hulgas, tema valimine kaheks perioodiks Venemaa presidendiks ning tema jäämine rahvuslikuks liidriks ka pärast ametliku valitsusaja lõppemist. Inimene, kes suure riigi mastaabis tuli „ei kusagilt” ja oli „eikeegi”, pandi sisetülidest lõhestatud Venemaal probleemideta peremeheks, omandas pärast poolt aastat võimul püsimist erakordse autoriteedi ja populaarsuse. Rahvusvaheliste, läänelike kriteeriumide järgi oli pigem tegemist matslikult käituva persooniga (solvas muu hulgas avalikult härrasid Solanat ja Barrosot, kutsudes neid Moskvasse ümberlõikamisele), kes ülikoolis õppides olevat enda sõnade järgi tegelnud peaasjalikult õllejoomisega.

Putini nagu Jefgraf Živagogi kohta on aga autentset informatsiooni saadaval väga vähe. Millalgi avaldati kuskil välismaises ajalehes artikkel Putinist kui maailma kõige rikkamast riigipeast, kelle varandus on võrreldav Bill Gatesi omaga. Putini kommentaar asjale oli, et tegemist on „täieliku pasaajamisega”, ajakirjaniku oma nina nokkides loodud uudisega. Mõni aeg tagasi andis üks Vene kõmuleht teada Putini modellist armukesest kui tema tulevasest abikaasast. Mõne nädalaga läks leht pankrotti, sest selle omanik keeldus edaspidi finantseerimast „niisuguse suunaga meelelahutust”. Nii et Putini kohta ei tea me peaaegu mitte midagi. Kui aga lähtuda slaaviliku võimu reeglitest, ei peagi rohkem teadma, sest teadmine kaotab oreooli. Tundub, et vene inimesed ei tahagi enamasti teada, kes neid valitseb, ja neile piisab üksnes viidetest, et tegemist on tõsise, energilise inimesega, kelle taga on müstiline organisatsioon. Võimalik, et kardetakse isegi pettuda, kui ilmneb, et tegemist polegi mingi erilise inimesega. Sest võib-olla oli eelmine Venemaa president ülikoolis KGB „prooviajal” oma kursuse koputaja, kes kandis labaselt kaaslaste peale keelt. Äkki ilmneb, et Saksamaal teenides pidi ta mõnikord käima valehabemega või koguni naisteriietes oma delikaatseid ülesandeid täitmas, mis pole ühe normaalse mehe jaoks just eriti auväärne tegevus.

Küsimus pole loomulikult isikutes, vaid hoopis institutsioonides ja nende loodavas auras. Kes konkreetselt „isakese” rolli täitma määratakse, sõltub paljudest asjaoludest ja võib-olla isegi juhusest. Aga kindlasti ei ole juhus, et Venemaad valitseb jätkuvalt kindlal käel ühest organisatsioonist pärit seltskond. Kui üritada ennustada suunda, kuhu võiks varasemalt mentaalselt baasilt võrsunud Venemaa areneda, kas lääneliku demokraatia või mingil ainult sellele ühiskonnale iseloomulikul viisil, siis tundub usutavam just teine võimalus. Venemaa uus vaieldamatu eliit, mis tekkis pärast vana aristokraatia hävitamist, pärineb KGBst ja selle tänastest järglasorganisatsioonidest, Vene sise- ja välisluurest. Seetõttu pole ka tehtud vähimatki katset demüstifitseerida ja deidealiseerida KGBd ja selle organisatsiooni tegevust, sest just luure kõikvõimsus võimaldab praeguste reeglite järgi seda riiki üldse valitseda ja pole ka näha, et tulevikus võiks keegi muu valitsemisega sama efektiivselt hakkama saada. KGB taustaga eliit on kujunenud Venemaal omamoodi vaimuaristokraatiaks ja see on vene rahvale paraku palju vastuvõetavam kui tänastest oligarhidest ja uusrikastest kujuneda võivad venemaised Rockefellerid ja Vanderbiltid. Lihtne vene inimene peab kohalikke miljonäre jätkuvalt varasteks, kes on nende emakese Venemaa halastamatult paljaks riisunud.

 

Paranemine algab äratundmisest

Läänelik suhtumine väidab selgelt, et inimene on Jumala looming ja riik inimese looming, mistõttu inimene on riigist põhimõtteliselt tähtsam. Iga inimene on aga vaid surelik kõigi oma tugevuste ja nõrkustega. Võim teiste inimeste üle rikub inimest, absoluutne võim rikub inimest absoluutselt ning samasugune on olukord ka absoluutse teadmisega. Kui kuskil tekib grupp inimesi, kes teavad ühiskonnas toimuvast ja teistest inimestest väga palju, samas kui nende endi kohta on teada väga vähe, tuleb selles näha demokraatia jaoks ohusignaali. Põhiline probleem kõikvõimalike salastruktuuride ja eriteenistuste tegevuse puhul demokraatliku ühiskonna tingimustes ongi see, kuidas neid kontrolli all hoida ning kes ja kuidas peaks seda efektiivselt tegema. Vastasel korral võivad need struktuurid koos vahendite raiskamisega hakata tegelema mingite oma hämarate asjadega. Need võivad muutuda mingiteks nähtamatuteks valitsejateks, kellelt tavaline inimene võib karta, mida tahes.

Demokraatlik ühiskond ei vaja ega talu põhimõtteliselt selliseid kõiketeadvaid, luust ja lihast inimestest koosnevaid, kuid üliinimlikke struktuure, sest see läheb vastuollu võrdsuse, vastutuse, läbipaistvuse ja seaduslikkuse nõuetega. Paradoks on paraku selles, et iga riik vajab oma funktsioonide teostamiseks eriteenistusi ja ka riiklike saladuste kaitsmist. Ilma selliste struktuurideta võib riik laguneda, kuid mingil juhul ei saa demokraatlikus ühiskonnas olla blankoveksliga varustatud struktuure. Nende ülesanded saavad olla üksnes konkreetsed ja selgelt piiritletud ning niisuguseid teenistusi ei saa kunagi pidada tõe monopoli valdajateks. Täielikku tõde ei tea ega saagi teada keegi ja jumalikule tõele saab ligineda üksnes kõigi inimeste ühiste jõupingutustega. Seetõttu pole demokraatias veenvad ka viited mingile „luurajate Valhallale”, kus kõigi hämarate asjade tegelikud tagamaad lõplikult selgeks saavad. Niisugune arusaam on paljuski selge viide venelikule, idamaisemale arhetüübile, sest vabas ühiskonnas elav inimene niisugustesse asjadesse ei usu ja küsib ikkagi, kas luurajate hulka (nagu igale poole mujalegi) äkki ka omakasupüüdlikke sahkerdajaid ja muidu bluffijaid sebima ei satu. Niisugustes struktuurides ei tööta läänelike arusaamade järgi pigem mitte üliinimesed, vaid küllalt sageli hoopis „pahad poisid”, kes võivad vähese kontrolli tingimustes kergesti hakata ulakust tegema ja neile antud suuri volitusi kuritarvitama. Samas ei ole vastavate teenistuste kontrolli all hoidmiseks muud reaalset võimalust kui vaid neile riigi poolt eraldatavate vahendite kaudu. Piisab, kui sellise riikliku struktuuri finantseerimise kraanid kinni keerata ja senisest kõikvõimsast institutsioonist saab hingevaakuv moodustis.

 

Tulles nüüd tänase Eesti juurde, näeme liiga sageli seesuguste stereotüüpide levikut ka siin. Ei ole kahtlust, et nõukogude periood andis meile võimaluse „doktor Živago venna” fenomeniga põhjalikult tutvuda ja harjuda. Domineeriv suhtumine anna
b aga väga sageli põhjust arvata, et võtame neid asju endiselt pigem venelikult. Mäletate vanameister Krossi tuntud romaani „Keisri hull”, mis sisendab sedasama salajase targa võimu stereotüüpi? KGBd kui organisatsiooni pole siiani demüstifitseeritud ega deidealiseeritud ja pigem jätkub tänaseni varasem vaikimine. Koputajad ja KGB-lased on endiselt eksperdid ja valevanduja võib oma minevikku uhkusega esitleda sõnadega „KGBsse ju lollpäid tööle ei võetud”. Väga tänapäevane on Jaan Isotamme mõne aasta tagune tähelepanek, mille järgi „viimase ülemtšekisti Sillari poole pöördub ajakirjandus igal sobival ja sobimatul juhul, nagu oleks tegemist mingit absoluutset tõde kuulutava oraakliga”. Või toome välja mõnede ajaloolaste KGB arhiivi andmetele tuginevad leiud, mis suhteliselt kriitikavabalt absolutiseerivad neis arhiivides leiduva kui mingi „kõrgema instantsi tõe”.

Kokkuvõtvalt jääb üle nentida, et sedasama „doktor Živago fenomeni”, mille tõi välja Pasternak oma romaanis „Doktor Živago”, kohtame mentaalse struktuurina ka tänases Eestis. Iga kord me ei oska seda isegi tähele panna, kuna oleme vaimselt rohkem kinni nõukogude ajas, kui seda endale tunnistada julgeme. Muutumiseks on vaja aga jõupingutusi ja aega, seda viimast vähemalt põlvkonna jagu, kuid vaimse muutumise esimene samm on selle nähtuse äratundmine oma vaimumaailmas.