Kirjastus Eesti Raamat andis maikuus tõlkekirjanduse programmi „Hieronymus“ toetusel välja Dmitri Merežkovski triloogia „Kristus ja Antikristus“ esimese osa „Jumalate surm. Julianus Usutaganeja“. Arvestades teose märgilisust ja tähtsust kirjandusloos, väärivad tutvustamist nii autor kui ka nimetatud triloogia.
Dmitri Merežkovski (1865–1941) oli üks vene sümbolismi ja modernismi rajajaid, kelle looming mõjutas tugevasti teiste hulgas Sigmund Freudi, Andrei Belõid, Mihhail Bulgakovit ja Thomas Manni. Autor ise on oma teoste kohta öelnud: „Venemaal mind põlatakse, Läänes armastatakse, aga kumbki pool ei mõista mind.“ Kirjaniku eluajal suhtuti temasse Venemaal äärmiselt vastuoluliselt: teda nii ülistati kui ka tehti maha, eri ajal võisid seda teha samad kriitikud. Jevgeni Jevtušenko sõnul sai Merežkovskist Venemaa esimene „uut ja universaalset tüüpi dissident, kes suutis välja vihastada absoluutselt kõik, kes end moraalis ja korra kaitsmise eest vastutavaiks pidasid“. Merežkovskit on tunnustatud erakordse erudeerituse eest ning tõstetud esile tema kirjutiste teaduslikku lähenemist ja originaalset stiili. Juhtmotiivide poeetika poolest on temas nähtud Venemaa esimest euroopalikku stiili viljelenud kirjanikku (varem arendas juhtmotiivide poeetikat oma ooperites Wagner).
Merežkovski looming on erakordselt mitmekülgne: ta oli luuletaja, paljude romaanide, sh proosatsüklite, autor, kirjanduskriitik, näitekirjanik, publitsist, tõlkija. Ta ei olnud siiski kõikides žanrites ühtmoodi andekas, näiteks ei saanud temast väljapaistvat luuletajat. Umbes 1890ndate aastate teises pooles saab Merežkovskist üks sümbolistide liidritest, kes suunab teiste noorte kirjanike loomingut. Vaadetelt on ta tollal tingimusteta läänlane, kes hoiab silma peal Lääne-Euroopa kirjanduse uudisteostel ja seab need kriitilistes artiklites oma aja vene kirjanduse konteksti.
Merežkovski esitati kaheksa korda Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Oma peateoses, triloogias „Kristus ja Antikristus“ – romaanid „Julianus Usutaganeja“, „Leonardo da Vinci“ ning „Peeter ja Aleksei“ –, keskendub Merežkovski Euroopa kultuuri ja religiooni arengu tähtsamatele momentidele mitme sajandi vältel (antiikajast Peeter I reformideni). Merežkovski lõi neomütoloogilise romaani, kus paljude sündmuste alge on arhailistes, antiikaja või piibli müütides ja tegelased on mütoloogiliste kangelaste projektsioon. Autori pöördumine mütoloogia poole rõhutab ajalooliste sündmuste korduvust ning sarnaste ideede ja isiksusetüüpide aktuaalsust eri ajastutel. Romaanitriloogia süžee mütologism annab tekstile erilise tiheduse, mida adus tolle aja lugeja. Neid romaane tunnustati eeskätt läänes. Merežkovski romaane hakati peaaegu kohe pärast ilmumist tõlkima saksa, prantsuse, inglise jm keeltesse. Nüüd on järjekord jõudnud eesti lugejani.
Triloogias „Kristus ja Antikristus“ uurib Merežkovski endale olulist teemat: kultuuride kokkupõrget murrangulistel aegadel. Ta käsitleb värvikalt üksikisiku saatust antiteeside – paganlus ja kristlus, headus ja kurjus – ristteel. Triloogia esimeses raamatus on peategelaseks keiser Julianus, kes ei suuda leppida, et „kõikidest maailma otstest lendavad mustad mungad nagu kaarnad Hellase valgest marmorist ihule ja nokivad seda kui korjust“. Julianus püüab muuta maailma saatust, kuid jääb alla millelegi, mis on meist kõigist suurem. Tagantjärele tarkusega jääb üle tõdeda, et ajad küll muutuvad, aga võitlusareen jääb paljuski samaks.
„Leonardo da Vincis“ on keskmes kunsti, ilu ja kunstniku käitumise probleemid. Siin pole peategelane imperaator, vaid maailmakuulus geenius, maalikunstnik ja õpetlane. Nagu ka triloogia esimene osa, seondub kujutatav ajastu Merežkovski vaimusilmas tema kaasajaga, mis on samuti murranguline ja loob uut maailmatunnetust. Romaan algab 1494. aastal. Merežkovski naaseb ebauskliku pööbli teema juurde: lihtrahvas nimetab antiikskulptuure „saatanlikeks“ ja kardab neid, seevastu kui Firenze kaupmees Cipriano ostab iidseid asju kokku, mõistes suurepäraselt nende materiaalset väärtust. Üldine suhtumine Leonardosse – mitte ainult lihtrahva, vaid ka õuekrooniku Giorgio Merula poolt, kelle arvates jõudsid antiikkunstnikud täiuslikkuse piirile ning neilt võib õppida, kuid neid ei saa ületada – on vaenulik, sest peaaegu kõik peavad teda ketseriks, nõiaks, Antikristuse ettekuulutajaks või koguni Antikristuseks endaks. Säärast suhtumist kunstnikusse võimendab oma jutlustega kombejüngrist munk Girolamo Savonarola, kes on romaanis tähtsaim kristluse esindaja.
Triloogia kolmandas osas „Antikristus. Peeter ja Aleksei“ kandub tegevus XVIII sajandi Venemaale, peategelasteks on tsaar Peeter I ning tema poeg Aleksei. Peetri ebainimlikkus ja tema sugulus stiihiatega moodustavad kummalise sümbioosi riigitegelase arukuse ja ratsionaalsusega, samuti tema oskusega mitte alluda üldisele joomatuhinale tema enda korraldatud narrikogul ja muudel pidustustel. Peeter, kes kunagi purju ei jää, sunnib jooma oma alamaid, aga siis kuulab pealt nende purjuspäi peetud vestlusi ja saab niimoodi endale kasulikku infot. Peeter sarnaneb romaanis triloogia eelmise osa peategelase Leonardo da Vinciga. Nii nagu Leonardo kunstis ja teaduses, nii on Peeter riigimehena esmaavastaja, ajaloos uute teede rajaja. Leonardo töötab lennumasina loomise kallal, mis on mõeldud kogu inimkonnale, aga Peeter viib Venemaa selle poliitilist isoleeritust ja mahajäämust ületada püüdes esmakordselt Euroopasse. Peeter on Leonardoga lähedane ka enesetunnetuses – ajuti valdavad teda üksilduse, hüljatuse ja tagakiusatuse tunded. Viimases kujundis on paralleele ka „Julianus Usutaganejaga“.
Sündmused leiavad triloogias aset kolmel tasandil. Esmalt kirjeldab Merežkovski kahe kultuuri kokkupõrget eri ajastutel: IV sajandil (romaan Julianusest), renessansi ajal (romaan Leonardost) ja XVIII sajandi alguses (romaan Peetrist ja Alekseist). Teine tasand on transtsendentne: autori silmis leiavad kujutatud sündmused aset jumaliku tahte tõttu. Kolmas kujutamistasand on tegelaste siseilm, kus kogetakse kahe idee – paganluse ja kristluse – pingelist võitlust.
Merežkovski lõi triloogiaga „Kristus ja Antikristus“ uue romaanitüübi, kus esitatakse juhtmotiivide või läbivate kujundite-sümbolite poeetikat. Triloogiat on peetud kultuuriliselt oluliseks teoseks, mille eesti keelde jõudmist tuleb üksnes tervitada. Jääb loota, et eestindatud saavad ka triloogia kaks järgmist osa.