Siiski ei saa mööda muusikalise keskkonna enda muutumistest, mis XX sajandil ja eriti viimastel aastakümnetel on olnud nii totaalne, et selle mõtestamise vajadus valgub suhteliselt konservatiivsesse muusikateadusesse lausa uksest ja aknast, mitte ainult naaberdistsipliinide kaudu. Praegu on igal soovijal ligipääs kaugete kultuuride muusikale arvutikliki kaugusel ja mitmete muusikaliste subkultuuride eksistents ühes ja samas kultuuriruumis tõsiasi, millest mööda ei pääse. Lugesin just huvitavat artiklit klassikalise muusika parodeerijatest Ameerikas suure depressiooni ajal 1930. aastatel – viimane kui üks tekstis mainitud lugu oli You Tube’is ja sain palju selgemalt, kui igasugune noodinäide seda võimaldaks, asjast ettekujutuse (parodeerimist ja paljusid muid asju ei saagi noodinäidetega illustreerida).

On veel suuresti mõtestamata, mida salvestamise ja salvestiste kättesaadavus me helilise keskkonna (viimasel ajal on moes sõna helimaastik, soundscape) ja muusikaliste väärtustega teeb, aga ühel meelel ollakse selles, et see on muutnud muusikaelu iga väikest nurgakestki, ka kõige traditsioonilisemat kontserdielu. Ja muidugi ka muusikalookirjutust. Nii et (heli)struktuuride asemel räägitakse rohkem protsessidest, muusikaelu struktuuridest ja enda või uuritava isiku (muusiku, helilooja, kuulaja) identiteedist globaliseeruvas maailmas.

Räägiksin veidi ümarlauast „Missuguseid muusikalugusid meil vaja on?” („What kind of music histories do we need?”), mis toimus 4. septembril Göttingenis CIM 12 raames, korraldajaks ja vestluse juhiks sealse muusikateadusliku seminari uurimisrühma „Muusika, konflikt ja riik” juht professor Morag Grant. Peale pealkirja oli provokatiivsena kavandatud ka peakõneleja jutt. Londoni King’s College’i Daniel Leech-Wilkinson, kelle tuntuim raamat on „Keskaja muusika uusaegne leiutamine” („The Modern Invention of Medieval Music. Scholarship, Ideology, Performance”), alustas väitega, et muusika ajalugu(sid) polegi vaja ja siis muutis ära ümarlaua teema, küsides: „Kellele on muusikalugu(sid) vaja?”. Viimased kümmekond aastat on ta ise salvestisi uurinud ja olnud ka suure inglise muusikateadlaste salvestiste uurimise projekti (CHARM) üks põhitegijaid. Muidugi ei saa salvestiste põhjal uurida keskaega, kuid ta väited ongi rajatud sellele, et kõik, mis puudutab heli ennast, ei ole ajaloos tagasiulatuvalt uuritav. Muusika on olemas, kui teda kogetakse, teadmine ajaloost pole selle juures vajalik ega tee seda kogemust rikkamaks. Lõpuks möönis ta, et varasema muusika esitaja ehk tõesti soovib ajalugu: igasugune teadmine omaaegsetest pillidest ja muusikast siiski piirab kõlalise esituse valikut ja ta tunneb end kindlamalt, uurimused annavad talle argumente oma valiku põhjendamiseks.

Järgmiseks pidin rääkima mina, olin kutsutud kui väikese rahva või „ilma muusikaloota provintsi” esindaja (mind tutvustades mainis prof Grant, et olen ka rahvamuusikat uurinud ja et Eestis on kuulsad laulupeod). Mind kutsudes rõhutas ta, et on ise šotlanna ja tahaks väikerahva vaatepunkti mängu tuua – ja tõesti, šoti muusikale mõeldes tuleb mul nii raudselt esimese pildina silme ette torupillide orkester, et ei tohi selle laulupeo-assotsiatsooni peale pahandada. Olin plaaninud rääkida sellest, kuidas muusikaloo orienteerumine meistriteostelt muusikaelu toimimisele ja esitajatele (esitustele) toob päevavalgele olulise ja huvitava muusikaloo olemasolu metropolide-vahelistes ruumides (nii nagu Eesti paikneb Berliini-Leipzigi ja Peterburi vahele jäävas ruumis, on hulk väikerahvaid Viini jt suurlinnade mõjusfääris, seejuures toimivad kõikjal üllatuslikult sarnased kohaliku muusikaelu struktuurid, ole sa Ljubljanas või Tallinnas).

Reageerides Leech-Wilkinsoni küsimusele – kellele? – alustasin aga ühest võimalikust vastusest: muusikalugu on vaja neile, kes on kogemus(t)est saanud sügava elamuse ja tahavad nüüd rohkem teada. Tõesti, mul on isiklik kogemus: paljud Eesti külalised, avastanud (kuulnud, kogenud) peale laulupeo ja Arvo Pärdi siin veel palju muud huvitavat, on mult nõudnud raamatut, kus „kõik see lugu kirjas oleks”. Suur osa mu külalistest on ise muusikateadlased ja teavad hästi, et see lugu olekski ainult lugu (Leech-Wilkinson kasutas just sõnu „story, fiction”), kuid ikkagi tahaksid nad mingigi loo ühtede kaante vahel kätte võtta, kellegi konkreetse isiku jutustatuna konkreetse(te)le lugeja(te)le. Ilmselt õnnestus mul ka teda intrigeerida, sest õhtusel vastuvõtul peetud läbirääkimiste tulemusena on praeguseks paigas prof Leech-Wilkinsoni loengud Eesti muusika- ja teatriakadeemias järgmise aasta märtsis. Rõhutasin veel, et kui ka tehakse kollektiivne muusikalugu, peaks see olema mõttekaaslaste töö ja jõudma nende põlvkonna lugejateni. (Toon sellistel puhkudel alati näiteks Oxfordi suure kümneköitelise muusikaloo, mida alustati otse sõja järel, esimene köide ilmus 1954. ja viimane 1990. aastal, kui selline puhas stiiliajaloo kontseptsioon oli lootusetult vana ja väljaande ideoloogid juba ammu elavate hulgast lahkunud.)

Teised ümarlauast osavõtjad olid Göttingenist, kultuuriantropoloogia professor Michaela Fenske (uurimisteemaks poliitika kajastumine igapäevaelus, samuti folkloori uurimise ajaloo ja metodoloogia probleemid) ja keskaja uurija professor Arnd Reitemeier (uurimisteemaks kiriku ja väikelinnade ajalugu). Nende ülesanne oli heita pilk muusikaloole nende naaberteaduste positsioonidelt, millele me ise oma arvates kogu aeg viitame ja toetume. Kuigi istusime ühe laua taga, jäi mulle siiski mulje, nagu oleks me vahel nähtamatu klaassein. Prof Fenske viitas, et ta teeb koos diskussiooni korraldaja prof Grantiga interdistsiplinaarset seminari, kus ühendavaks lüliks igapäevaelu ja võim (poliitika, riik). Seejuures rõhutas ta, et kui tema mõtleb muusikale (ja muusikaloole), siis on esmane näiteks see, mida inimesed oma kõrvaklappidest kuulavad. Prof Reitemeier kirjeldas pikalt oma allikaid – keskaegseid arveraamatuid – ja eeldas, et neist ei huvitu (ja et neid ei oska lugeda) teised ajaloolasedki, rääkimata muusikateadlastest. Edasi pillas ta fraasi, mis kahjuks raiskas suure osa diskussiooni ajast – et muusika on keel, mida ta ei mõista (võib-olla tahtis ta öelda, et muusikateadus räägib keeles, mida ta ei mõista). Saali täitvatele interdistsiplinaarsetele muusikateadlastele oli see nagu punane rätik härjale ja sõnavõtjad hakkasid talle seletama, et muusika ikkagi pole keel, diskussiooni juht aga pidi korduvalt nõudma, et räägitaks muusikaloost ja mitte muusikast endast, mida ta on või pole.

Prof Reitemeierit kuulates mõtlesin, kuigi ta jutu iva oli humanitaarlaste eri kastides istumise kirjeldamine ja kommunikatsiooni (ühise keele) puudumine, et miks ta eeldab (muusikaloolaste) huvipuudust keskaegsete arveraamatute vastu. Just need ja teised selletaolised loendid on üks olulisemaid allikaid varasemate sajandite muusikaelu kohta ja sel eesmärgil loevad nii mõnedki muusikaloolased ka tema töid. Küsimusele, kellele on muusikalugu vaja, vastas tema: teistele muusikaloolastele. Võimalik, et just see vastus viis mu mõtte nähtamatutele, kuid väga raskesti läbitavatele klaasseintele. Võimalik ka, et inglise või saksa keeleruumis võib niisugune mõte tulla, sest muusikaloolaskond ise haarab kümneid tuhandeid inimesi. Isegi inglise keeles eesti muusikaloost kirjutades ei tuleks mul pähe adressaati nii piirata, ma tahaksin loota, et mõni ajaloolane või antropoloog ka lugejate hulka satub.

Ja lõpuks tahan viidata veel järgmise päeva ümarlauale, mida ma kahjuks ise ei saanud kuulata. Göttingeni etnomusikoloogia professor Birgit Abels korraldas ja juhtis arutlust teemal „Kultuuriline muusikateadus” („Cultural musicology”). Seda on raske tõlkida. Kuigi oma sissejuhatuses jälgis ta selle termini kasutust 1959. aastast peale ja toetus peamiselt Lawrence Kramerile, kes on seda pakkunud hinnangulise
„uue” muusikateaduse (keegi ei lepi „vanaks” pidamisega) asemele, oli tal otseseks eeskujuks kultuuriantropoloogia kui omaette distsipliini nimetus. Ümarlaud ja selle materjalid olid kõik ingliskeelsed ja peakõnelejaks oligi Lawrence Kramer, kes on praegu New Yorgi Fordhami ülikooli professor. Oma sissejuhatuses väitis prof Abels, et kultuuriline muusikateadus on praeguseks eraldi õppesuund vähemalt Amsterdami, Cambridge’i, Göttingeni ja Turu ülikoolis. Profiililt paigutub see etnomusikoloogia ja muusikateaduse vahele, kuid on oma uurimisproblemaatika, -välja ja -meetoditega. Kuigi ingliskeelne musicology on eestikeelse „muusikateadus” (sks Musikwissenschaft) vaste, mõistetakse seda enamasti muusikaloo uurimisena ja märgitakse eraldi, kui mõeldakse kõiki muusikateaduse harusid. Eesti keeles kõlaks „kultuurimuusikalugu” aga veidralt, kuigi „kultuuriantropoloogia” on kodunenud. Ehk peegeldab see meie kultuurisituatsiooni – hermeetilist, „puhast” (eesti) muusikalugu pole siin eriti mõtet kirjutada või saaks see naeruväärselt lühike, vaatamata muusikalookirjutuses valitsevatele tuultele, on siinne muusikaloost mõtlemine olnud alati kultuuriline.

* Ühes kirjutises 1994. aastal arvustas Charles Rosen (New York Review of Books 23. VI) mitut „uue” muusikateaduse raamatut ning pealkirjastas artikli „Music à La Mode”, pilgates eriti liikumise üht mõjukamat kirjutajat Lawrence Kramerit. Vajadust rääkida muusikast (ka) teiste humanitaarteaduste keeles aga rõhutavad peaaegu kõik selle suuna autorid ise oma raamatute või artiklite sissejuhatuses. Niisama juttudes olen kuulnud ka argumenti, et oma osa mängib võitlus positsiooni pärast akadeemilises maailmas, kus suures kunstide teaduskonnas on otsustamine palju arvukamalt esindatud kirjandusuurijate käes. Provokatiivsete pealkirjadega on muusikateadus 1990. aastatel isegi ajalehtede uudiskünnise ületanud ja, nagu väidavad kolleegid, „rahajagajad ju muusikateadust ei loe, lehti aga küll”.