Kui kirjutasin eriolukorra avanädala lõpul,1 et nagu kriisi ajal ikka, on abi konservidest, siis ei osanud ma ka kõige hoogsamas unenäos ette näha, kui suureks osutub selles valdkonnas pakkumine. Tasub üksnes võtta kultuuriministeeriumi veebilehel lahti nimistu „Kultuurist saab osa ka koduseinte vahel“2 ning kohe hakkab silma, kui palju on tekkinud kanaleid, mille kaudu näidatakse teatrite kunagiste lavastuste salvestisi. Selles tegevuses on üks aktiivsemaid ERRi kultuuriportaali Portaaliteater, sest ERR on aastate jooksul võtnud üles kenakese portsu lavastusi, mida on nüüd hea varnast võtta ja teatrivaesel ajal rahvale näidata. Teatrid on asunud ka ise oma lavastuste salvestisi ette mängima. Tõsi, vahel ei pruugi nende põlve otsas tehtud salvestiste kvaliteet olla kõige parem.
Omaette alaliigi moodustavad mitmesugused veebipõhised ettelugemised ja kohtumised, olgu otseülekandes või salvestatuna. Eesti Draamateatri veebilehel on saadaval õhtujuttude sari, Nukuteatri näitlejad loevad Facebooki vahendusel ette väärt lastekirjandust, Rakvere teatri näitlejad vastavad vaatajate küsimustele jne. Nende ettevõtmiste peamine seos teatriga tuleb esile asjaolus, et ettelugejateks-kohtujateks on näitlejad, ent raskel ajal on ka selline kontakt kindlasti kosutav ja armas.
Päristeatrile lähimad (ent siiski nii kauged) on need veel harvad juhtumid, kui etendus jõuab publikuni veebis otseülekandes ehk teater sünnib seal ja praegu. Teatri üks põhiomadusi on (vähemalt seni olnud) selle sünd siin ja praegu, vastasel juhul ei teki kooskohalolu tunnet. „Teater toimib autopoeetilise tagasiside ringina ehk lava ja saal, esitaja ja publik mõjutavad üksteist iga millisekund,“ on nentinud teatrikriitik ja -teadlane Madli Pesti. Siiski tundub, et neist kaksikutest tähtsam ja elujõulisem on „praegu“, sest teatriloost on teada päris palju näiteid, juba ammu enne eriolukorda, kui etendus või osa sellest on toodud kaamera abil vaatajateni hoopis kuskilt sealt, mujalt, kaugemalt. Seega, see „siin“ ei ole obligatoorne, ent pakub kahtlemata palju suuremaid võimalusi teatrielamuse sünniks. Harjumuse asi, võib mõni muidugi öelda.
Nii või teisiti paistab, et praegu peale surutud distantsteatrist võib tõusta tulevikus isegi tulu, kas või selle kandi pealt, et nuputatakse uusi tehnilisi lahendusi, kuidas teatriomast kooskohalolu võimalikult usutavalt järele aimata. Esimesena asus tehnilise suhtluskanali põhjustatavat vastupanu murdma loomingulise platvormi e-lektron aprilli algul korraldatud Kõheda Vastasmõju festival. Ka eelmisel nädalavahetusel Kinoteatri lavastuse „Eriolukord ruudus“ ülekande aegu ei etelnud Henrik Kalmet Kultuurikatlas üles seatud kaugjuhitavas stuudios kaamera ees niisama tühja, vaid nägi ekraanilt publikut, kuulis neid ja tajus nende kohalolu.
Ent teatritegemiseks ei pruugi tehnilised lahendused olla sugugi nii keerukad. Inimlikuks suhtlemiseks, millest praegu nii puudust tuntakse, sobib hästi ka kõige tavalisem telefon. Vene lavastaja Boriss Pavlovitši „Hallo“, mille ta tõi välja Venemaa teatriliidu ja projekti „Vestlused“ koostööna, kujutab endast harilikku telefonivestlust, kusjuures vestlejaid on vaid kaks: vaataja ja näitleja.4 Nupumeestest puudust ei ole, seega võib praegune raske aeg mõjuda teatri tulevikule suisa rikastavalt, vähemasti mitmekesisuse osas.
1 Tambet Kaugema, Saatuse sõrm. – Sirp 20. III 2020.
2 https://www.kul.ee/et/kultuurist-saab-osa-ka-koduseinte-vahel
3 Madli Pesti, Kohalolu virtuaalteatris. – Sirp 17. IV 2020.
4 Vt http://alloteatr.ru/
