Täispikk nukufilm „Koerte saar“ („Isle of Dogs“, USA 2018), režissöör Wes Anderson, stsenaristid Wes Anderson, Roman Coppola, Jason Schwartzman ja Kunichi Nomura, operaator Tristan Oliver, helilooja Alexandre Desplat. Osades Bryan Cranston, Koyu Rankin, Edward Norton, Bob Balaban, Bill Murray, Jeff Goldblum, Greta Gerwig, Frances McDormand, Scarlett Johansson, Harvey Keitel, F. Murray Abraham, Yoko Ono jt.

Filmiesteetide põlise lemmiku Wes Andersoni lavastatud ja kaaskirjutatud animaseiklus „Koerte saar“, mida tunnustati sel talvel Berliini filmifestivalil Hõbekaruga, on põhjustanud omajagu lahknevaid arvamusi. Kui soovida seda üheainsa lausega kokku võtta, võiks öelda, et tegemist on pigem põneva kui (lamedalt väljendudes) hea filmiga.

Andersoni leivanumbriks on nõudlikult kujundatud, külluslik ja mänguline visuaal, mida on lugematute jäljendajate tõttu vist pisut hilja nimetada isikupäraseks. „Koerte saare“ väline vormistus on eelduspäraselt laitmatu, koguni nõnda, et tekib nn meediumi läbipaistvuse efekt: läheb meelest, et tegemist on nukufilmiga. (See ei tähenda siiski, et mitmed eriti kaunilt animeeritud stseenid jääksid märkamatuks.) Vormi vahetus vastandub aga sisule, mis esitatakse rõhutatult, lausa kihtide viisi distantseerituna, tuletades pidevalt meelde toimuva kaugust (tegevus leiab aset tuleviku Jaapanis, fiktiivses Megasaki suurlinnas) ja kunstlikkust. Nii on lool kõikteadja positsioonil jutustaja, sisu on hakitud kronoloogiliselt reastamata peatükkideks, tegevuse põhiliin on pikitud taustlugude jt kõrvalepõigetega, mis kõik kokku kipuvad pikapeale pisut väsitama. Värske ja küllaltki põnev distantseerimisvõte on aga tegevuse esitamine kaks- või ka kolmkeelsena, jättes osa dialoogist sihilikult tõlkimata. Koertest tegelaskujud vestlevad soravas koerte keeles, mis on äravahetamiseni sarnane ameerika inglise keelega, inimtegelased räägivad aga valdavalt subtitreerimata jaapani keelt (erandiks on ameeriklasest vahetusõpilane ja linnavalitsuse ametlikke esinemisi vahendav sünkroontõlk – nemadki räägivad inglise keeles, ehkki narratiivi ruumis ei kattu see päriselt koerte keelega, kuigi koerad mõistavad inglise päritolu laensõnu). See on leidlik lahendus: jaapani ja inglise keele vahele tekkiv lõhe täidab selgelt omaette kunstilist eesmärki inimeste ja koerte tegevuse eristajana. Teiselt poolt tõstatub küsimus, kas Andersonist on ikka viisakas esitleda jaapani keelt kui arusaamatut juttu.

„Koerte saare“ lähituleviku Jaapan ei ole muidugi Jaapan, vaid kujuteldav ruum nagu Andersoni filmides ikka, omajagu paroodiline ja pigem retromaiguga kui futuristlik. See nostalgiline imaginaarne ruum pole õigupoolest pidetum kui Andersoni varasemate filmide mikromaailmad, ent kujutab kõrgendatud kultuurilise tundlikkuse ajal endast sammu hapramale jääle. Arvustajad on jõudnud juba ridamisi osutada lugupidamise küsimusele: kust võtab ameeriklane Wes Anderson kui väljaspool seisja voli Jaapani kui materjaliga ümber käia? Ärevust on tekitanud, et filmi on kokku kuhjatud lausa hirmuäratav hunnik Jaapani kuvandisse kuuluvaid klišeid haikudest, vulkaanidest, sushi’st ja tuumaseentest koolivormideni. Tõsi on ka see, et mõnigi detail ja nali on kukkunud välja maitsetult, ja kuna läbiv toon on irooniliselt distantseeritud, võib seda kohati tõlgendada ka Jaapani elukorraldust või kombeid pilkavana. Omakorda irooniliseks on osutunud tõik, et film sisaldab tegelikult ka ridamisi austusavaldusi Jaapani filmiklassikutele, kuid kuna suurem osa publikust neid käigupealt ära ei tunne, koondub tähelepanu kihistusele, mida saab tõlgendada eksotiseerimise ja hoolimatu võhiklikkusena. Kasuks ei tule ka läbikumav kalduvus end iseenese vaimukuse puhul õnnitleda. Jaapanlasest inimpeategelane, 12aastane poiss, kannab eesnime Atari (kirjapilt katakanas) ehk on nimetatud kultusliku retro-elektroonikafirma järgi (samakõlaline nimi käibib perekonnanime või harva naisenimena). Yoko Ono astub üles häälnäitlejana, tegelaskuju nimeks on Yoko-ono, jne. Seesugune n-ö kummivenitamine triviaalsete nalja-boonuspunktide pärast kipub kahjuks varjutama „Koerte saare“ olukorrapüstituse absurdihuumori-potentsiaali. Huvitavamate kohtadena kerkivad esile need, mil tundub, et Anderson hakkab jõudma juba eneseparoodiani, näiteks siis, kui välja ilmub Scarlett Johannsoni häälega kõnelev fataalne blond naiskoer, sisuliselt koera vormi valatud Margot Tenenbaum.

Kõikide „Koerte saare“ küsitavuste väljavabandamiseks võiks ju pugeda ettekäände taha, et see on lastefilm. See määratlus on siiski eksitav: rääkivatele koertele vaatamata ei ole tegu lastefilmiga kas või juba seetõttu, et lõputu distantseerumine tähendab siiruse peaaegu täielikku puudumist. Koledaid vahejuhtumeid ja vägivalda leidub loos võrdlemisi mõõdukalt, ent see ei tähenda lastepärasust: seiklused koerte ja lastega kantakse ette täiskasvanulikust, et mitte öelda keskealisest perspektiivist, mõni dialoog meenutab lausa film noir’i.

Minule, kes olen huvi ja kaasaelamisega ära vaadanud näiteks Mamoru Oshii üle kahetunnise, märksa sündmustevaesema filmi „Läheduses“,¹ oli „Koerte saart“ vaadates üllatav märgata end mõtlemas, et see film on liiga pikk. Nukufilmi kohta, mis on üks vaevarikkamaid filmitegemise viise, on tund ja 41 minutit tõesti enam kui soliidne. „Koerte saare“ häda on, et see tundub veelgi pikem, kusjuures lohisemine hakkab eriti silma viimases kolmandikus. Banaalsest tavaloogikast lähtuvate eeldustega pealelennanu positsioonilt pole filmi kulminatsioon lihtsalt kuigi huvitav. Asi pole seekord isegi Andersoni eelmisi filme, näiteks „Kuutõusu kuningriiki“,² tugevalt kummitanud nn osade summa küsimuses, kui paljulubavate komponentide kombinatsioon on osutunud ootamatult väheütlevaks. Komponendid on siin piisavalt löövad ja tervikul on hajususe kiuste sisemine loogika, aga pikapeale hakkab sellest siiski ära paistma, et „Koerte saare“ ambitsioon näibki piirduvat pinnalise sarmi ja trikitamisega. Isegi tunnistades, et moraaliga lugu kui niisugune ei ole mängufilmi formaadi juures tingimata esmatähtis ega ka Wes Andersoni autorikäekirjale kuigi omane, jääb järelmaik „Koerte saarest“ kokkuvõttes pisut puudulikuks. Mastaabid on auahned, kuid ometi kerkib mulje, et tulemus signaliseerib sellise karjääriküpsusastme saavutamist, mida pahatahtlikumad arvustajad võiksid iseloomustada kui süvenemist oma naba imetlemisesse või loomingulist paigaltammumist. „Koerte saar“ on nii pikk ilmselt seetõttu, et Wes Anderson saab seda endale lubada; näitlejaansambel on nii staarirohke, sest Wes Anderson saab seda endale lubada – pole siis ime, kui puudub motivatsioon kaaluda mahu või kõrvaltegelaste kärpimist selgema terviku huvides.

Nalja, kohati ka head nalja saab lõpuks kokku siiski päris palju, kuna ühtki teravmeelitsemise võimalust tõotavat kõrvalepõiget, visuaalset või keelelist nalja ei jäeta kandva süžeeliini edendamise huvides tegemata. Süžee omakorda, mis tegijaid endid kuigi palju paeluvat ei näi, polegi suurt enamat kui lihtsakoeline hea ja kurja võitlus: korruptantidest koeravihkajad ühel pool ning nooruslik õiglustunne, uuriv ajakirjandus ja teadus teisel pool. Markeeritakse küll ridamisi justkui aktuaalseid teemasid: võimu kuritarvitamine, vandenõud, propaganda-ajupesu, teaduse autoriteedi õõnestamine, epideemiapaanikad jne, aga filmi loojate põhitähelepanu on investeeritud pigem mujale kui mingi sõnumi edastamisse. Kaadrikompositsioonid näiteks on tõesti kauniks lihvitud. Kuna suurem osa sündmustikust rullub lahti prügimäesaare tööstusjärgsetel maastikel, on filmis Andersoni keskmisest vähem pildikeelelist magusust. Selle asemel on värskendavalt mõjuv, ilmse mõnuga kujundatud, suurejooneline kõledus. Prügisaare stseenid toovad vaheldumisi meelde radikaalselt kujundatud ooperilavasid, pessimistlikumaid ulmefilme ja spagetivesternimaastikke. Positiivsele poolele tuleb kindlasti kanda ka filmi nakatav, kuid liigsest illustratiivsusest vaba heliriba, mille autor on oma valdkonna hetketipp Alexandre Desplat.

1 „Sukai kurora“/„The Sky Crawlers“, Mamoru Ishii, 2008.

2 „Moonrise Kingdom“ Wes Anderson, 2012.