Millegipärast on meie hariduses juba üle poole sajandi juurdunud tõdemus, et muusikaõpetus on eesti kultuuris midagi hästi kõrvalist, tähtsusetut ja marginaalset. Ühest tunnist nädalas (kas te kujutate ette matemaatika, füüsika jms õpetamist selles režiimis?) peaks täiesti piisama selleks, et sirguksid omasoodu uued Pärdid, Tormised, Tüürid, Kaljusted ja Rannapid. Ollakse veendunud, et see kõik juhtub ladusalt justkui iseenesest, hariduspoliitikast ja vähegi adekvaatsest mõtlemisest sõltumata.

Aga räägime siis juba adekvaatsest mõtlemisest – kas kõik haridusprogrammide otsustajad-tegijad on siis pimedad või kurdid, et nad ei näe ega kuule, et üks muusikatund nädalas on sisuliselt mitte miski? Mitte ükski meie hariduselu korraldavatest funktsionääridest ilmselt ei pahandaks, kui muusikaharidus kui selline kaoks sootuks. Sellega tahan ma öelda, et Leivategija probleemiasetus on küll (antud tingimustes) õige, ent lähenetud tundub olevat siiski valest otsast.

Ja see argument, et “mahuka muusikaloo materjaliga peletab noore inimese muusikatunnist eemale”, ei kannata minu arvates mitte mingit kriitikat tingimustes, kus muusikaõpetaja ei oska (või oma inertsusest isegi ei taha) teha õpetatavast endale sobivat valikut. Mulle tundub, et kui üldhariduskoolide muusikaõpetaja on situatsioonis, kus ta näeb uut (või ka vana) muusikaõpikut ning juurdleb, kuidas see kõik õpilastele “pähe taguda”, siis on midagi väga valesti.

Võib-olla ongi meie muusikahariduses midagi väga valesti, võib-olla saab tõeks ka see, et meie kui “laulurahva” laulupeod muutuvad edaspidi tõesti ainult virtuaalseteks. Ainult et kõik on ju meie endi kätes – ka Pärt, Tormis ja Tüür käisid ju kunagi esimeses klassis. Ja said muusikaõpetust. Aga millist toona, ja millist nüüdses visioonis?