Foto: Mikk Heinsoo
Disainer Ivar Sakilt kuulsin hiljuti kena mälestuskillu aastast 1985, kui ta veel ise õppis Eesti disainihariduse alusepanija Bruno Tombergi käe all toonases Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Nimelt oli tudengitel kolmandaks õppeaastaks tekkinud raskekujuline identiteedikriis: koolis kujundati lennuka joonega kodumasinaid, sõidukeid ja infosüsteeme, ent kõigile oli selge, et mitte miski kavandatust ei jõua iial tootmisse. Nõukogude rasketööstusfanatismi, üldise vaesuse ja hoolimatuse tingimustes suudeti valmistada üksnes kõige hädapärasemat ja jämedakoelisemat. Nii küsisidki tudengid elunäinud õppejõult: “Milleks me seda kõike siin teeme? Mille nimel pingutame ja lihvime oma oskusi?” Bruno Tomberg vastanud oma mahedal moel umbes nii: “Kallid sõbrad! Ehkki meie silmad nende ideede teostumist ilmselt ei näe, ei tohi me ometi lasta tekkida auku disainiharidusse! Oma kehaga silda ehitades peame mõtlema tulevastele põlvedele, et need saaksid ühel heal päeval teatepulga sujuvalt üle võtta.”
Kui see tõesti nii oli, ei jää meil tänasel päeval üle muud kui olla sellise ohvrimeelsuse eest piiritult tänulik. Eesti kaasaegne disainiharidus ja -loome seisab nende kümnete ja sadade, enamuses unustusse vajunud disainerite õlgadel. Meie tänased arusaamad disaini olemusest ja võimalustest on täiesti piisavad võrdväärseks rahvusvaheliseks dialoogiks. Disainiaasta peamise eesmärgi, disainiteadlikkuse tõusu saavutamine oleks mitu korda keerulisem ilma kunagiste kultuuriväljaannete edumeelsete kujunduste kaudu salamisi tehtud valgustustööta või disainerite närvesööva võitluseta selle eest, et nende esialgsetest ideedest tootmise masinavärgi läbimisel midagi ka alles jääks. Kui oskaksime vaadata, võiksime veenduda, et keskkond on tegelikult läbi imbunud toimivast, seega heast disainist, millest suur osa on kohalikku päritolu.
Eesti erialane disainimõte on tasemel: tudengid ja tegevdisainerid võidavad nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi auhindu. Ilmub mitu disainiküsimustele pühendatud ajakirja, viimasel ajal ka erialakirjandust, korraldatakse näitusi ja konverentse.
Kuid kas olukord on tegelikult 1985. aastaga võrreldes muutunud? Võidetakse küll disainiauhindu, aga märkimisväärset tootmist ometi ei tähelda. Kas ehitame ikka veel inimkehadest silda helgemasse tulevikku?
Jah ja ei. Loomulikult puudub meie riigis tõsiselt disaini rakendav suurtootmine – peale transiidi ja energiatööstuse käib Eestis kõik väikestviisi. Loomulikult ei mõista 98 protsenti inimestest vastata küsimusele, mis on disain ja mida sellega peale hakata. Ent ometi on jää sulamas: Eesti väiketootja on hakanud aru saama disaini tulususest, avalik sektor aga selle vältimatusest ühiskonnaelu korraldamisel. Disainer ei näe end enam kunstnikuna, vaid koostööspetsialistina, kelle ülesanne on ühes filosoofide, teadlaste, inseneride, majandusinimeste ja teistega uusi ideid genereerida ning vormistada. Kunstiakadeemia ja disaini innovatsioonikeskuse korraldatud seminarid ja workshop’id ei ole enam ammu erialafanaatikute huviüritused. Järgmise sammuna tuleks disaini juurde juhatada ärimehed. Hea disain on iseseisev väärtus ega pruugi sugugi sõltuda kohaliku tööstuse kasinatest võimalustest. Miks mitte toota Eesti disaini alusel näiteks Hiinas ning turustada Austraalias? Kõik on võimalik. Peamine erinevus kunagistest hulludest aegadest seisnebki ideede ja inimeste liikumisvabaduses.
Disainist ei saa üle ega ümber: see moodustab paratamatu osa inimeste maailmast. Nagu ütleb Eesti disainer Martin Pärn: “Asjad on kas hästi või halvasti disainitud, aga kõik asjad on disainitud.” Seega oleks targem olla disainist teadlik ning seda asjalikult rakendada.