Dokumentaalfilm „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ (Umberto & Ko, Eesti 2023, 86 min), režissöör Erik Norkroos, stsenaristid Peeter Vähi, Heidi Pruuli ja Erik Norkroos, operaatorid Erik Norkroos ja Kullar Viimne, produtsent Erik Norkroos.

Ennekõike on „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ mõeldud klassikalise muusika fännidele, mistõttu tunnen sissejuhatavalt tarvidust nentida oma diletantlikku positsiooni. Ma jõuan kontserdile harva, ühe või paar korda aastas ning klassikalise muusika salvestused leiavad ise läbi voogestuskanalite tee minuni ühe või kahenädalase intervalli tagant. Selle artikli kontekstis pelgan oma maitset avada, kartes mõjuda pealiskaudsena. Ehk nii kiitusi kui laitusi tasub võtta teatava eelarvamusega.

Ent meisterlikkus avaldub ka universaalse, seejuures küllaltki nauditava osana nii inimeses kui ka kunstiteoses. Ennekõike ongi püüeldud filmis „Neeme Järvi. Muusika üle kõige“ vist meisterlikkuse kui sellise kujutamise poole. Kvaliteedi portreteerimise laadiga kipuvad kaasnema teatavad stilistilised tõigad, nagu müüdiloome ja eneseküllasesse heietamisse kinnijäämine. Sellest pole täielikult prii ka see film. Õnnestumise puhul avavad seda laadi portreelised dokumentaalfilmid võimaluse näha teist kui inimest tervikuna laiemalt metafüüsiliselt positsioonilt. Õnneks on film selles osas õnnestunud.

Suurmehe portree

Filmi suurim pluss on see, et enamiku ajast, mille veedame kaamerasilma vahendusel koos Neeme Järviga, on peategelane kaamera ja võttetiimiga avatud, vaba ja vahetu. Nii et publik saab näha suuresti seda, mida ta vaatama ka tuli. Maestro mõjub ekraanil šarmantselt ning tundub olevat vaba kaamera ees tekkivast universaalsest kohmetusest. Ei tea, kas see tuleneb nüüd portreteeritava enda kaamerasilma pilgu all elatud aastatest või filmitegija Erik Norkroosi aastakümneid lihvitud vilumusest operaatoritöös, ent filmis on Järvi kätte saadud igati usutava tegelasena, kes kujuneb välja kaadrites tegutsedes ja kaadrite tõttu, mis on temast võetud. Ekraani vallutab edukas, eneseteadlik ja väärikas, samavõrd tähelepanelik kui ka tähelepanu nautiv, jõuliselt füüsilise väljenduslaadiga, ent kolleegide suhtes tundliku muusiku figuur.

Sestap on kätte saadud see, mis ühes portreedokumentaalis kõige olulisem: ma usun, et inimene minu ees ekraanil on päris. Ma usun, et Neeme Järvi on selline, nagu ta ekraanil paistab, mitte et tegu oleks taktikaliselt kureeritud kehandiga, mõeldud kõditama klassikalise muusika publiku jalataldu ja rahakoti­raudu; on nähtud ka selliseid (näiteks ükskõik milline dokumentaalfilm André Rieust). Nautisin dirigendi toimetuste jälgimist ning tänuväärselt on pilk hoitud Neeme Järvil kui muusikul, mitte Neeme Järvil kui rahvuslikul aardel.

Muusikute tööd kujutavad kaadrid on vaieldamatult filmi parimad hetked. Pärast filmi sissejuhatavaid minuteid esitatakse vaatajale nautimiseks vaimustavat materjali: Arvo Pärt on tulnud külla Järvi juhendatavasse proovi, et temaga koos ERSO-le selgitada, kuidas tema teos peaks kõlama. Protsessi kajastav kaamera on olnud piisavalt diskreetne, nii et kaamerasse on sattunud parajad pärlid: pilkude mäng teose looja ja selle interpreedi vahel, frustreerumine orkestrile mitu korda ette antud „ta-ta-taa“ mittemõistmise pärast ning – täpsema kirjelduse puudumisel – loominguline töö selle teatavas pingestatuse ja naudingu astmes.

Taas on põhjust kiita Norkroosi suutlikkuse eest seesugune materjal oma subjektidest kätte saada. Veelgi enam, tema suutlikkuse eest muusikapala harjutamise, dirigeerimise, esitamise ja kuulamise protsess filmiga seotud kulgemisteks siduda. Ülimalt sümpaatsena jäi meelde stseen, kui kaamera kõnnib koos Järviga läbi vihmase tuledes ja anonüümse suurlinna. Peategelasel on soe nokamüts kõvasti pähe tõmmatud, midagi väga ei lausuta. Kaamera püsib stabiilselt meetri kaugusel, hõljub silmade kõrgusel: vaatajale on tekitatud jagatud tänavaruumi tunnetus. Järvi siira oleku tõttu saab vaatajaga jagatuks tema õhin: üldinimlikult samastutakse inimesega, kes tunneb rõõmu tööleminekust, samuti inimesega, kes naudib seda, et kaamera kajastab tema tööleminekut. On lahe näha, kuidas on pildile püütud loojanatuurile omane teatav süüdimatu uhkus.

Seisva pildi paradoksid

Filmis on küllaltki palju aega antud varem tehtud kontserdisalvestustele. Näeme korduvalt Järvi esinemisi, mis on edasi antud klassikalise muusika esitamise klassikalises võttestikus ehk orkestrile on suunatud kolm kaameranurka, mida järjepanu vahetatakse, et pakkuda vaatajaile visuaalset pinget. Edukalt jäädvustatud peategelase kõrval on filmi suur õnnestumine vist see, kuidas esinemised on siin vaatajale edasi antud: filmivaataja on asetatud lavale koos muusikutega, mitte kontserdikülastajate sekka. Esinemist kujutav materjal, mis on halastamatu nii oma staatilisuses kui kindlaksmääratuses, on saadud ses dokumentaalis tööle nagu mõne võitluskunsti puhul.

Liikumatu, neutraalne kaamera püüab endasse mingeid ülevusele lähenevaid hetki, dirigendi käeviibete peenmotoorikat või esimese viiuli kiskjalikku ootusärevust teda sisse juhatava käigu eel.

Teisisõnu on filmitegijad saanud hakkama ülimalt sümpaatse teoga: ülejäänud filmiga on loodud kontekst, mille tõttu on ka minusugusel asjaarmastajal musitseerimisprotsessi jälgides tähelepanu laes ning esteetilised tundlad maksimaalselt püsti. Minut või kaks muusikat ei mõju dokumentaalis vahepalana, vaid pinge kõrghetkena – ning see on suur-suur saavutus. Enamasti ei ole klassikalise muusika dokumentaalides kontserte niimoodi osatud salvestada, eriti muusikute rakursilt. Siin filmis on see õnnestunud. Braavo!

Ent ette võetud müüdiloome teel lonkab film natuke jalga: teisisõnu on läbi kukutud Järvi kui kultuurisaadiku kujutamisel (promomaterjalis on seda eesmärgina mainitud). Põhjus on lihtne: liiga paljud kaamera ees sõna saanutest mõjuvad nagu Neeme Järvi ümmardajad, mitte kui sõbrad, perekond ja kolleegid. Parim näide on siinkohal vist Paavo ja Kristjan Järvi, kes filmi esimese tunni jooksul ei ütle muud kui teiste sõnadega ikka ja jälle, kui tähelepanuväärne mees on nende isa. Jutt on küll konfutsianistlikult kaunis, ent mõjub filmis kuidagi pingutatult.

Seda viga oleks saanud vältida natuke läbimõelduma montaažiga. Kristjan Järvi esineb filmi esimese kahe kolmandiku jooksul peamiselt inter­vjueeritava rollis, rääkides, kuidas tema paps on kõige kõvem paps kogu maailmas. Ent alles filmi lõpus näeb esimest kaadrit isast ja pojast koos: Kristjan aitab pärast esinemist isal särki seljast võtta ning näitab talle samal ajal telefonist mingisugust muusikapala. Tegu on imelise hetkega, kuhu on samal ajal kätketud isa-poja, noore ja vana mehe ning muusikute omavaheline suhe. Tegu on kaadriga, mis laeb Kristjan Järvi äkitselt siirusega, mida tal terve filmi jooksul vajaka on. Kui Neeme Järvi puhul suudab dokumentaal täita filmikunsti kuldreeglit „näita, ära ütle“, siis Neeme Järviga seotud inimsuhete osas on filmis jäädud kahetsusväärselt „ütlemise“ tasandile.

Filmi vaadates tekkis kuri kahtlus, et kui sellest montaažikääridega veel korra üle käia ning 15–20 minutit materjali välja lõigata, saaks tugevama teose. Klassikalise muusika fännidel tasub vist sammud kino poole seada. See film tundub tõesti olevat teile. Minulaadsed kehkadiveid, kes klassikat palju ei kuula, võivad rahulikult oodata filmi tõenäolist ilmumist ETV aastavahetuse programmi. Seda tingimusega, et ära ka vaatate.