Sel reedel Sirbis muusikaharidus. Sirbi vahel Diplomaatia.
TOOMAS SIITAN: Muusikaline kõrgharidus sajandite vahel
Muusikahariduse teoreetikud räägivad aina rohkem praksiaalsest teooriaõpetusest – muusikateooria omandamisest praktilise musitseerimise kaudu. See ei ole aga midagi uut.
Kui EMTA muusikateadlased said ülesande korraldada akadeemia 100. aastapäeva juubelikonverents, leppisime kokku, et ei keskendu ajaloole, vaid olevikule ja tulevikule. Nende mõistmiseks on aga ajaloost mõtlemine teadagi parim vahend. Seepärast alustan siiski väikese ekskursiga ühe esteetilise kategooria ajalukku, mille lõksus – nagu mulle tundub – me endiselt oleme.
Muusikaline kõrgharidus sündis oma praegusel kujul Prantsuse revolutsiooni tuules ja selle ideoloogia kujunes XIX sajandil. Sünnilugu, mis on nii ilmselt sünkroonne meie tänapäeva demokraatliku kodanikuühiskonna sünnilooga, laseb meil vist pidada seda õpetamismudelit ja selle aluseks olevaid esteetilisi kategooriaid omamoodi ajatuiks ja kehtivaiks vähemalt seni, kuni püsib nimetatud ühiskonnamudel. Ühiskond aga muutub ja muusikaelu peegeldab selle muutusi vahel hämmastava detailsusega – meenutagem kas või ühiskonnasatiiri Federico Fellini filmis „Orkestriproov“ (1979).
SAALE KONSAP: Profülaktika mõttes
Kas suudame koolitada piisavalt professionaalseid muusikuid? Kuidas kasvab muusikaarmastaja ehk publik?
Hariduskonverents „Eesti professionaalse muusikakultuuri tulevikuvaated“ 29. ja 30. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemias.
TIIT HENNOSTE: Avatud kriitika ülistus
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel 8. detsembril 2019
2017. aasta Orase preemia laureaat BerkVaher alustas oma kõnet nii: „Tundub, et mingi eriline rahutus või rahulolematus valdab viimaste aastate arutelu kirjanduskriitika üle. Kas see päriselt nii eriline ongi? Tiit Hennoste haigutas demonstratiivselt ka eelmisel ja üle-eelmisel kümnendil, see ei peaks ju ammu enam uudiskünnist ületama. Ometi võtsid üht järjekordset haigutust vägagi südamesse Joosep Susi ja Pille-Riin Larm, kellelt märtsis ilmus mahukas mõtiskluste ja tähelepanekute kogu „Me kiretu kirjanduskriitika“. Just nii lohutu pealkirja alla võtsid nad kokku eelmise kahe aasta jooksul ilmunud arvustused ja artiklid, kuigi tõid välja ka mitmeid ergumaid erandeid ja osutasid samuti, et kurtmised kriitika jõuetusest kõlasid juba 40 aastat tagasi.“
PAAVO MATSIN: Mati Undi džiibid
ehk Mõned mõtted meie kirjandusklassiku ajutises muuseumis Kadriorus
Öeldakse, et Kadriorg asub linnaplaneerimise seisukohalt nagu kikilipsu sõlme sees. Eks see tähenda nii head kui ka halba. Siia on ladestunud ja ladestub palju kultuuri, aga paratamatult ka igasugust materiaalsust ja mammonat! Loomulikult on Kadriorul olnud paremaid ja halvemaid aegu. Mäletan 1990ndate keskpaigast töötamist Eduard Vilde muuseumis, kus muuseumipersonal hirmuga vältis töökohale viimaseks jäämist, sest hiline lahkuja pidi akendele kleebitud hõberibadesse lastava elektri abil maja valve alla panema ja umbkeelsesse valvekeskusse helistama. Juhul kui muuseum öösel valve alt välja läks ehk mõni hõbepaberirida kuskil aknaklaasil katkes, pidi keskusesse helistanu koos korravalvuritega pimedasse parki tagasi pöörduma. Seda ei tahtnud keegi teha, sest siis tuli läbi õudse pargi jala koju minna ja võib-olla kohtuda seal luuravate pättidega.
ANDRES MAIMIK: Sukeldumine pimedusse
PÖFFil on iga filmindusele lähedal seisev isik millestki haaratud. Minu selleaastase PÖFFi tegi eriti mõnusaks see, et mul ei olnud ühtki kohustust.
Käisin sel aastalgi Pimedate Ööde filmifestivalil. Ja peab möönma, et oli väga tore. Mingid vinguvad küll, aga see käib asja juurde.
Avagalal hõljub ringi seltskonnainimeste pilveke, võtab fotostendi ees sisse michelangelolikke kompositsioone, huuled musitorus ja ripsmed ridiküliga kaenlas, üks tualett sädelevam kui teine. Tulen otse töölt, jalas teksapüks, seljas khakivärvi jops ja peas soge. Igaks juhuks riputan kaela iga heterosensiibli mehe põhilise aksessuaari – garaažipuldi. Olen vanuse kasvades VIP-hierarhias mitu pügalat allapoole potsatanud, mis annab anonüümsuseelise. Kõmufotograafide objektiive ja reporterite mikrofone ei koti mu kohalolek ja õnnestub rahulikult meedialõksust läbi lipsata. Pohmaväljaheite-karva jopis ei kvalifitseeru ma isegi C-kategooria seleebritiks.
JANEK KRAAVI: „Post-sõnastik XLIX. Popkultuurne palverännak
Turismi kultuurilised vormid jagunevad laias laastus kolmeks: religioosne palverännak, ilmalik kultuurirännak ning popkultuuriga seotud objektide ja kohtade külastamine. Sellises vormis kultuuriturismi ühendab keskmisest tugevam teadlikkus sihtkohast s, aga ka pühadust rõhutav ruumitaju, mille algimpulsid omakorda on palverännu utoopias.
RIHO PARAMONOV: Vurle moderniseerumise keerises
Philipp Blom on rääkinud tabavalt meestest, kes muutustega silmitsi seistes klammerdusid lootusetult vananenud moraalipõhimõtete külge.
On vanu, omapärase kõlaga sõnu, näiteks patseerima, uulits, poosetama, pupe, kraade, mis kunagi kuulusid argikeelde, kuid nüüd on käibelt peaaegu kadunud. Kardan, et sõnaharulduste reas võtab koha peagi sisse ka „vurle“, mida siin-seal vilksamisi veel kohtab, umbes nagu üksikut kotkast taevalaotusel. Oli aeg, mil vurle toimis peaaegu linlase sünonüümina, kuid nüüd, sarnaselt teiste nimetatutega, ei ütle noortele midagi (olen kontrollinud). Mõnikord tuletavad need sõnad end siiski meelde, tekitades ühtedes nostalgilisi minevikupilte ja sundides teisi guugeldama.
2019. aasta arhitektuuripreemiad
Triin Talk, Riin Alatalu: Käed eemale EKKMist!
Eesti kaasaegse kunsti muuseum on Tallinnas Kultuurikilomeetri ja mere ääres just see kultuur, mida on sinna aastakümneid planeeritud ja oodatud.
EKKMi sulgemise peale tuleb teha kõvasti kisa, sest ainult piisavalt vali avalik kriitika võib panna otsustajad oma tegude tagajärgedele mõtlema ja ehk isegi ümber mõtlema.
Oleme muinsuskaitseametnikena pidanud lugema päris palju hoonete ekspertiisiakte ja auditeid ning sageli näivad nende kokkuvõtted pigem tellija soovide, mitte hoone tegeliku olukorra peegeldusena. On täiesti võimalik ekspertiisile toetudes väita, et hoone on avariiohtlik ja tuleb lammutada, ning tulla paari kuu pärast tagasi dokumendiga, mis lubab sellelesamale n-ö amortiseerunud hoonele isegi korruse peale ehitada. Miks soovib EKKMi hoone omanik Tallinna linn hoonest vabaneda, on jäänud seni mõistatuseks.
LIINA SOOSAAR: Millal sai normaalsusest luksus?
Keskmisest kallimad korterid on mõeldud mõistagi keskmisest jõukamatele. Kuhu peaksid aga kolima keskmisest vähem jõukad?
Arhitektide liidu konverents „Eraldatud ruumid“ Kumu auditooriumis 14. XI 2019.
KADRI TAPERSON: Greta naeratus. Uue aja kliimaaktivistid reedestest streikidest tõekuubikuteni
Kui kliimakriisi tõsiselt võtta, siis peaksid mõjukate inimeste hulka kuuluma loomaõiguslased, veganid, kliimaaktivistid ja inimõiguslased.
Nii nagu mujalgi, teevad Eestis viimasel ajal kõige kõvemat häält kliimaaktivistid, sealjuures on vanadele teada-tuntud organisatsioonidele lisandunud mitmeid uue aja kliimaaktivistide rühmitusi. Uue aja all pean silmas aega pärast 2010. aastat ja rühmituste all nii mittetulundusühingutena registreeritud ühendusi kui vabaühendusi, mis tegutsevad ilma juriidilise vormita. Mõlemat sorti rühmitused moodustavadki kliimaliikumise.
KURMO KONSA: Krüptodetektiiv püüab piiluda Jumala mõistusesse
Neljamõõtmeline kogemus on selline, mis haarab indiviidi eluhetked ühtsesse tervikusse.
Nobeli auhinna laureaat, füüsikateoreetik ja matemaatik Frank Wilczeck kirjutas 2016. aastal: „Minu jaoks on tõusmine sipelga vaatepunktist Jumala vaatepunkti füüsikalise reaalsuse käsitlemise kõige olulisem väljakutse fundamentaalfüüsika jaoks järgmise 100 aasta jooksul.“ Ta pidas silmas seda, et sipelga vaade esindab inimteadvust, mis eristab ajas üksteise järel toimuvaid sündmusi. Jumal oleks see, eks suudab kogu olemasolevat vaadata ühtse tervikuna – neljamõõtmelise aegruumilise plokina. Tänapäevase füüsikalise maailmapildile vastab paremini see, mida näeb Jumal.
Intervjuu
Priit ja Olga Pärnaga
Uus-Meremaa kunstniku Lisa Reihanaga
Euroopa Ülikoolide Assotsiatsiooni esindaja Thomas Estermanniga
Arvustamisel
Byung-Chul Hani „What Is Power?“
Marie Pulleritsu koostatud „Koreograafiraamat“
Amsterdami dokumentaalfilmide festival ehk IDFA
Läti teatri aastaauhindade nominentide esitlusfestival
Varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“
2 × näitus „Vallutaja pilk“
Tartu uinuv kaunitar Riia tänav
Esikülg: JANEK MURD