Nii tormilisi üksikuuendusi pole varasematel aegadel esinenud; trükikunst, mille leiutamisega uusaeg sisse juhatatakse, on kujundanud määravalt kogu ajastut. Ja humanistidele teadagi tundus, et ülim on saavutatud ning et täiendavaid leiutisi pole enam üldse vaja; Erasmus kirjutas ja trükkal ruumi teises nurgas tegi ettevalmistusi, et kirjutatav lehekülg näeks trükivalgust kohe pärast valmimist. Aga selline entusiasm ühendas väheseid, laiemate hulkade kaasamine nõudis aega. Valgustusajast peale hakkab kirjavara kahestuma: Goethe juhatab teed õilsatele hingedele, sellal kui mitte nii nõudlikele lugejaile pakub meelelahutust tema naisevenna röövlijutt. Vaba aja sisustajana säilitab raamat juhtseisundi kuni XX sajandini. Kes XIX aastasaja olusid tunneb lähemalt, on teadlik ka kummalisest, ammugi hingusele läinud arhaismist – ettelugemistest. Pariisist kuni Peterburini kordus sama pilt: üks luges ette ja teised kuulasid. Tõsiasi tunnistab, et ka kõrgkihtide esindajad, kelle võimalused vaba aega sisustada olid avaramad kui lihtrahval, veetsid enamiku õhtuist kodus istudes. Ja midagi raamatust paremat polnud nelja seina vahel võtta.
Alles XX sajandil tuleb hubase idülli ülemvalitsusele lõpp. Pikka aega osati talletada ainult hääletut inimkõnet ja saavutused piltide trükkimise valdkonnas olid jäänud tagasihoidlikuks, kuid XIX aastasaja teisest poolest peale hakatakse rääkima ka valguspiltide ja kuuldava hääle jäädvustamisest. Järgneb liikuvate piltide talletamine, kinematograaf, milles juba teravapilguline Lenin, kes jõudis näha ainult tummfilme, tundis otsemaid ära rahvamasside teadvuse kujundaja, s. t kunsti number üks. Mingit erilist läbinägelikkust siin ju vaja polnudki; eks me kõik taipa pikemata, et liikuvaid pilte vaadata on palju hõlpsam kui raamatut lugeda. Visuaalsuse eelistest kirjasõna ees (80% teabest annab nägemismeel) parem ei räägigi. On kord teada saadud, kuidas jäädvustada liikuvaid pilte, siis jääb puudu veel ainult ühest: pildikirja ühendamisest kuuldavate helide kirjaga. Tummfilmi asemele tuleb helifilm; juba kolmekümnendail aastail on eurooplasist linnaelanikel võimalus käia ühe päeva jooksul mitmes kinos ja otsida huvitavamat filmi. Sealtpeale hakkavad teatrikülastused minetama oma kunagist tähtsust, televisioon siis omakorda hakkab hõrendama kinopubliku ridu.
See linnulennuline ülevaade peaks ühtaegu osutama, kuidas vaimsuse levi võimendumist on saatnud pinnalisuse kasv omandamisel. Tekst pääseb mõjule alles siis, kui ettelugemist jälgida täie tähelepanuga ja kuuldu nähtavaks kujutleda. Kinos pole kujutlemist enam tarvis, piisab piltide tähelepanelikust jälgimisest. Aga kui pildid on muutunud igapäevaseks (ühe filmi lõppedes hakatakse teleris näitama uut), siis muutub vaevanõudvaks ka jälgimine, lugemisest sootuks kõnelemata (kes siis subtiitreid enam loeb?). Seesama seaduspära tuleb ilmsiks ka lavalistes etendustes. Show-business, nagu nimigi juba ütleb, püüab kogu vaimsuse taandada nähtavaks. Sõnadel pole tähtsust ja löökpillihelid on eelkõige selleks, et ilmestada etlejate liigutusi. Peamisena aga toimib värviliste valgusvihkude maruline vaheldumine.
Ja see pääseb mõjule; igatahes tohib öelda, et nondele värvilistele vilkumistele elab publik kaasa kogu oma olemusega. Show-business on arvutiajastu tõeline vaimuvalitseja: selles, kuidas värvilisest vilkumisest lummatud “kuulajad” oma kõrgele tõstetud käsi plaksutavad, on midagi arvuti ees istujate andunud tähelepanust.
Arvuti märgib alanud virtuaalajastu tippu ja interelaniku näol on tegemist uue maailma kodanikuga. Ükski varasem saavutus pole jõudnud sellise üldisuseni. Olid küll “raamatukoid”, kirglikud “teatraalid” ja vahest ka “kinohaiged”, kuid nad kõik esinesid eelkõige isikliku eripära kehastajaina. Praegugi võib tänaval või bussis kohata kõrvaklappe kandvaid isikuid, aga neid näeb harva. Ja me ei mõtlegi neid nähes hämmingut tunda; võtame vaid teadmiseks, et leidub inimesi, kelle kuulmismeel vajab muusikalist müra tavalisest rohkem, ja sellest meile piisab.
Kui otsida märksõnu arvuti ebatavalise populaarsuse seletamiseks, siis esimesena ilmuks ehk “loomingulisus”. Või täpsemalt: esimest korda on õnnestunud jõuda saavutuseni, mille kasutamisel passiivsus liitub õnnestunult loovusega. Me ju teame, et oskus kasutada arvutit ei ole võrreldav teleri sisselülimisega; arvutiekraani ees istuja peab teadma kõiksugu asju ning oma suutlust rakendades ta saab ülima: loovalt tegutseva inimese enesetunde. Loovuse suurim saladus seisneb ju selles, et tuntakse rõõmu oma suutlusest: rõõm ilmub tegutsemisel peahüvitusena, innustades üha uuesti tegevust jätkama. Säärast loomingulisust polnud varasemail saavutusil pakkuda. Loeb keegi päevad läbi raamatuid, siis esmajoones see tähendab, et ta raamatute kirjutamisega saab ka ise hakkama; vastava võime puududes jääb lugemisest saadav rõõm kasinamaks. Pillimees võib musitseerida hommikust õhtuni, kuna rõõm oma suutlusest teda innustab; seevastu passiivne kuulamine teeb juba paari tunniga tuimaks ka suurima muusikasõbra.
Aga “loomingulisusel” on veel teinegi tahk: arvuti kasutaja peab palju teadma, kuna ainult nii kasvab suureks ka teadmiste eest saadav hüvitus. Siin ilmub nüüdisaegse suursaavutuse ja varasemate, algelisemat laadi eellaste oluline erinevus. Kõik ehk enam ei mäleta, missuguse vaimustusega kirjutati möödunud sajandi kolmekümnendail aastail raadiost, “imelisest leiutisest”. Mõistagi aitas uus kommunikatsioonivahend kaasa, et mõte rahvusvahelisest abikeelest muutuks populaarsemaks; esperantot oskav kuulaja rändas läbi kogu eetri jne. Ometi ei saanud see vaimustus kaua jätkuda ja meil pole raske mõista, mispärast. Kogu loomingulisus, mida raadiot kuulates rakendatakse, väljendub nupu keeramises. Saab kuulaja aru mitmest keelest, siis ta rõõm on muidugi suurem, kuid tasapisi hakkab sedagi tuhmistama kõige kuuldava omavaheline sarnasus. Keeled on erinevad, aga räägitakse ikka üht ja sama. Ja mis veelgi halvem: räägitakse asju, mida täna peetakse kõige tähtsamaks, kuid mis juba ülehomme jätavad ajast ja arust läinute mulje. Niisiis pidi esialgne vaimustus asenduma peagi kainema suhtumisega. Kes asja kaalus lähemalt, jõudis äratundmisele: kogu suurus seisneb selles, et keegi, keda sa ei näe ja kes istub pisikeses stuudios, loeb sulle ette paberile kirjutatud teksti. Programmilisus muudab saate jäigaks ja sellest saab üle ainult suurema spontaansusega, suurema loomingulisusega. Niisiis tehakse kõik, et kuulajaid muuta kaasautoreiks: helistage meile stuudiosse ja esitage küsimusi!…
Seda eeskuju järgitakse ka telesaadetes. Aga arvuti loomingulisust teler ei saavuta. On ju suur vahe, kas mulle midagi näidatakse või ma ise vaatan; esimesel juhul mind muudetakse varem koostatud programmi osakeseks, teisel juhul aga määrab mu enda tahe.
Kuid kõige tähtsam on pakutavate võimaluste suurem mitmekesisus. “Meie noored rändavad läbi Interneti-džungli.” Ainult džungel, ülim ja koondatuim mitmekesisus, sobib Interneti ammendamatust näitlikustama. Mõtelgem korraks, kas raadio areng saaks eales viia sellise võrdluseni? Võimaluse välistab juba “eetri” tähendus. Ja kui palju arusaamatuid sõnu tollest eetrist ka kostaks, kujutlust džungellikkusest ei loo need eales.
Suutlus neid võimalusi kasutada annab loovalt toimiva inimese, seega siis, kui kasutada vanamoelisi tähiseid, jumaliku enesetunde. Peaks see kõlama veidi humoristlikult, siis põhjust tuleks näha eelkõige selles, et me ei hooli üldisimate mõistete, näiteks “loovuse” või “vabaduse” või “vaimsuse” tähenduse selgitamisest. Tähenduselt on need mõisted väga lähedased, võiks koguni öelda, et eristamatuseni sarnased; ammused teoloogid väljendasid seda vormeliga: loovus on Jumala pärisosa sellepärast, et Ta on vaba. Ollakse tõsiasjaga tuttav, siis ootuspäraselt püüeldakse selle poole, et inimestki ülen
dada vabamaks, see tähendab loovamaks, see tähendab vaimsemaks, see tähendab jumalikumaks. Seda taotles kristlus ja selles seisnes ka XIX sajandi sotsiaaldemokraatide siht. Oktoobrirevolutsioon ei saa puhkeda ettevalmistuseta, enne tuleb moodustada Töö Vabastamise Ühing. Mispärast tuleb töö vabastada? Sellepärast, et ainult vabastatud töö saab muutuda loovaks. Sõnalise tasandi ja traditsioonilise mõtlemise seisukohalt on see ju õige, kuid maine tõelus paraku ei hooli loogilistest vastavustest kuigivõrd. Töö vabastamine sotsiaalses plaanis tähendab vaid seda, et omaniku kontroll asendatakse ametniku kontrolliga, mis on teadagi lõdvem. Kõik hoolimatult suhtuvad ametnikud allutatakse ümberkasvatamisele ja selle käigus selgub, et sotsiaalne vabadus saab võrsuda ainult türanlikust sunnist. Mõtlemise plaanis see kogemus tõendab, et elukauget idealismi põlustavad mõtlejad on ise nood kõige elukaugemad, keda sõnadeusk kütkestab jäägitult.
Kõrvalepõige tahab vaid näidata, milles seisneb arvutite populaarsuse üldisim põhjus. Interneti kasutaja tunneb end vaba ning loovana; ja kui veel arvestada ammendamatuid võimalusi, mis tema loovuse rakendamist ootavad tulevikus, siis võiks öelda, et ta tunneb end lausa suure maailma isandana. Jumalikule loomisjõule ei saa muidugi pretendeerida, kuid seda selgemini ilmneb suutlus kasutada loodut oma suva kohaselt. Piisab mõnest klõpsatusest ja soovitu ilmub kaugete maade ning merede tagant. Inimjumalikkus, mille poole on püüelnud kogu õhtumaine arengulugu, näib olevat saavutatud.