2020. aasta oli digikultuuri aasta – tõuge selle tähistamiseks saadi kultuuriministeeriumilt. Sellega seoses andis Tallinna Ülikooli Kirjastus välja kaks raamatut, mille roll digikultuuri arendamisel on vahest jäävam kui aasta jooksul toimunud üritustel ja meediakajal. Koroonapandeemia tõttu saigi sellest aastast tõepoolest aeg, mil kõiksugu kultuurivormid pidid ennast digimaailmaga harjutama. Aasta kokkuvõttes tõdeb digikultuuriaasta projektijuht Martin Aadamsoo: „Kokkuvõtvalt muutis 2020 digikultuuriaasta meid kõiki laborihiirteks, kelle peal katsetati väga lühikese aja jooksul ära paljud digitaalse kultuuriloomise ja -tarbimise viisid, mis muidu oleks võtnud aastaid. Sest – tahame seda või mitte – digikultuur ongi suures osas kultuuri tulevik. [—] Juba aastat ette valmistades seadsime endale kaks suurt eesmärki: muuta kultuur osaks e-Eesti eduloost ja käivitada algatusi, mille pikaajaline mõju ulatub kaugele üle kalendriaasta piiride.“¹ Ta toob tagasi­vaatavalt välja neli digikultuuri aastal erilise tähelepanu all olnud valdkonda, mille tulevik on alles ees: heliraamatud, muuseumide külastuskaart, virtuaalfestivalid ja õiglane muusikaplatvorm artistidele. Need teemad on küll üllad, ent katsumusi, probleeme ja küsimusi on tegelikult rohkem.²

Digikultuur

Mõlemad ilmunud raamatud sobivad väga heaks sissejuhatuseks kogu digi­temaatikasse. Olgu esmalt toodud manifesti autorite digikultuuri kaks definitsiooni: 1) kitsamas mõistes igasugune digitaalselt loodud, vahendatud või tarbitud loometöö, 2) laiemas mõttes uue tähendusloome kontekst, mida me alles hakkame paremini mõistma (lk 9–10).

Et miskit mõista, tuleb esmalt süüvida selle nähtuse ajalukku. Prantsuse sotsioloogiaprofessor Dominique Cardon teeb seda „Digikultuuris“ elegantselt, alustades interneti ja veebi sünniga ning lõpetades probleemidega, millega üha enam kokku puutume: suur­andmete paradoks, algoritmide maailm ja tehisintellekti ulmad. Sinna vahele jäävad arutelud avaliku sfääri radikaalse muutumise üle ühisvõrgustike ajastul ning meedia ja demokraatia rollist kõiges selles: libauudised, ühiskonnatehnoloogia (civic tech), GAFA (Google, Amazon, Facebook, Apple), digimajandus jne.

Tegu on ääretult kaasahaarava ning ka digimaailma ja -kultuuriga alles tutvuvale inimesele mõistetava teosega. Iga peatüki lõpus on eesti lugejale kohandatud viiteid edasiseks guugeldamiseks, lugemiseks, vaatamiseks. Ajalooline ülevaade põimub praktiliste kirjelduste ja sotsioloogilise tausta esitamisega ning autori mõtisklustega uudse maailma heade ja halbade külgede üle: „Kuigi mõnikord tundub, et digikultuuri lämmatab suurte platvormide võim, pole digitaalsete ruumide elujõud tegelikult sugugi hääbunud. Kokkuvõttes nõuab see kasutajalt ainult ühte: ta peab olema alati ja jätkuvalt uudishimulik, et osata vältida infolõkse, otsingumootorite pakutud esimest veebilehte ja sotsiaalvõrgustike sõltuvust tekitavaid peibutusi“ (lk 335). Kõlab veidi nii, nagu soovitataks kaladel vältida vett.

Raamat on kantud arusaamast, et digikultuuri algus paikneb ühelt poolt maailmasõdadeaegses ja -järgses militaartööstuses ning teiselt poolt hipilikus kontrakultuuris. Tänapäevaks on need kaks poolt sulandunud, algusaegsed utoopiad suuresti muundunud. Meelestatuselt sarnaneb Cardoni teos Fred Turneri olulise teosega „Kontrakultuurist küberkultuurini“ („From Counterculture to Cybercultur: Stewart Brand, the Whole Earth Network, and the Rise of Digital Utopianism“, 2006), kus on põhjalikult keskendutud sellele, kuidas digipioneeride ideed unustusse vajusid ja moondusid, ent ka tema on lootusrikas. Siia kõrvale oleks hää vaadata ka ETVs näidatud Werner Hertzogi dokumentaalfilmi „Ennäe imet! Ühendatud maailma unelmad“ („Lo and Behold, Reveries of the Connected World“, 2016). Režissööri sümpaatia kuulub pigem Ted Nelsoni (sõnade hüpertekst ja virtuaalsus looja) sugustele meestele: too ujub siiani praeguse peavoolu digiloome puhul vastuvoolu ja pole 1970. aastate unistusi hüljanud.

Manifest

Cardoni raamat saab loodetavasti kohustuslikuks lugemiseks ülikoolides, aga miks mitte ka nutikamate gümnasistide seas. Pärast tema raamatut on väga hea lugeda digikultuuri aasta puhul Postimehes ilmunud ja nüüd ühtede kaante vahele koondatud 22 autori esseid, mis päädivad manifestiga. Kogumikud on kantud murest, et kuigi pealtnäha on meisse juurutatud müütilist e-riigi kuvandit (tiigrihüpe, e-resident, digiriik), oleme tegelikult väljaspool rahalise kokkuhoiu ja tulu valdkonda suhteliselt kehvas seisus.

Meie kultuur, keel ja kultuurisfäärid, mis loovad väärtusi ning uusi ideid, on digitaalselt maha jäämas. Seisame silmitsi mitmete probleemidega. Näiteks kirjutab Marek Tamm, et „info ülekülluse ajastul ei pruugi me suuta tulevastele põlvedele pärandada süstematiseeritud ja metaandmetega varustatud digitaalseid materjale, mis lubaksid tulevastel ajaloolastel 21. sajandi alguse Eesti ajalugu uurida“ (lk 28). Mare Koit kirjutab, et „tehnoloogiline progress toob endaga kaasa keelelise diskrimineerimise – keeled, millel puudub vastav tehnoloogiline tugi, pole samaväärselt kasutatavad infotehnoloogilises keskkonnas“ (lk 87). Igas lühikeses essees on tõstatatud omaette probleemistik ning pakutud välja ka lahendusi, kuigi sageli jäädakse skeptiliseks. Jaan Tallinn arvab, et pikas perspektiivis on peamine küsimus, „kas inimkultuur jääb tehisintellekti ajal üldse püsima“ (lk 133). Või siis tõdeb Aro Velmet, et e-riik pole populistliku ajastu väljakutsetega väljaspool retoorikat tegudeni jõudnud (lk 140–141).

Lõpuks hüüatavad raamatu koostajad manifesteerivalt: „Meile on vaja kultuuritundlikku, ent tehnoloogiateadlikku innovatsioonipoliitikat, mis näeb kultuuri- ja tehnoloogialoome seotust ning lõimib need tervikuks“ (lk 158–159). Välja pakutakse 12 märksõna, millele tähelepanu pöörata. Näiteks kultuurisisu kättesaadavus, millega peab kaasnema digikultuuritööstuse võimestamine, kultuuripärandi digiteerimine ja arhiveerimine ning kõige sellega seotud hariduslikud ja õiguslikud küsimused. Omaette teema on digikultuuri öko­loogiline mõõde, mis võetakse kokku lausega „Äriplaane luues tuleks lisaks otsestele kuludele arvestada ka maavarade ja energiaressurssidega ning andme- ja inimressurssidega“ (lk 169). Manifestis välja toodud punktid on olulised ja loodetavasti võetakse neid vastavates asutustes edaspidi üha rohkem arvesse.

Nüüd pühin te korstnaid ja nões on mu voodi …

Manifesti suurim eestkõneleja Indrek Ibrus ütleb „Plekktrummi“ saates: „Laias laastus me oleme inimkonnana paremas seisus kui kunagi varem. Me oleme planetaarne liik ja me saame üksteisest ja ka oma suhtest looduse ja keskkonnaga palju paremini aru kui kunagi varem, lihtsalt nüüd on aeg see teadmine kasutusele võtta ja neid riske ka adresseerida.“³

Siinkohal peab nõustuma, et praeguses situatsioonis tuleb luua struktuur, toimiv süsteem ja toimetulekustrateegiad. Vääramatu usk inimkonda, ressursi-sõna liigne kasutamine ja arengu kuulutamine teeb aga ääretult skeptiliseks ajal, mil skeptilisemad mõtlejad räägivad pigem progressiidee surmast ja ellujäämismehhanismidest: „Praeguseks oleme oma „maailmalõpu“ poole kulgeval teekonnal juba möödunud mitmest prognoositud teetähisest.“⁴ Või tuua veel näitena intelligentse mõrtsuka Theodore John Kaczynski sõnad, kui too kirjutab kirjas professor David Skrbinale tuntud loost, kuidas püüda ahve. Tuleb panna pudelisse pähkel ja siis on ahvi, kes libistab peenikesest kaelast käe sisse ega ole ahnuse tõttu nõus seda ilma pähklita välja tõmbama, lihtne kinni võtta. „Vahest oleks parem pähkel lahti lasta kui selle külge rippuma jäädes kõik kaotada. Eriti kui me ei pea kogu pähklit ära andma. Kui süsteem kukub kokku enne kui liiga hilja, jääb meile meie inimlikkus ja meie võime hinnata kunsti, kirjandust ja muusikat.“⁵

Kui hindame oma ümbrust ikka veel ressursina, ei ole meil lootust. Kui lähtuda sellest, et digimaailm loob vormi, mida suudame ise sisuga täita, võib tunduda, et saame oma suuna ise valida. Võib tunduda, et saame olla XXI sajandil vaimult suured, nagu tahaksid meid näha manifesti autorid. Vahest oleks aeg meid ümbritsevaid vorme hakata pidama olemuslikult kurjaks, näha digiriista enda käes automaadina, mille ainukene eesmärk on hävitada? Muidugi ei pea seda hävitamiseks kasutama, ent vorm kui selline pole neutraalne, on juba eos veretööks loodud. Veretöö toimub looduses, aga ka meie peas. Lõputud digiplatvormid paistavad kandvat kogu maailma kultuurisaavutuste essentsi, ent piisab vaid küsida end ümbritsevatelt inimestelt (eriti tollelt uuemalt digimaailmas üles kasvanud põlvkonnalt), milline digisisu neid on viimasel ajal köitnud ja kui kaua nad end sellest köita on lasknud, et laskuda dantelikke treppe pidi mutta. Peamiselt on tegu lühikeste klippidega, mõttevälgatustega, tühiste lausete ja pilkudega, mis varem püsisid inimeste peas, ent on saanud nüüd viirukisuitsust vormi nõudva deemonina digikuju; digiriistade kasutusaja kõrvale jääb napilt aega muuks.

Ja veel üks mõte. Cardon mainib Borgese „Paabeli raamatukogu“, ent võib ju meenutada ka H. G. Wellsi „maailmaaju“, Eugen Godini kõigi rahvaste entsüklopeediat või Paul Otlet’ tohutut kartoteegisüsteemi. Kõik need visionäärid unistasid kõikehõlmava teadmiste kantsi loomisest. Digimaailmas võivad nende pioneeride unistused täituda, ent tulemuse varjupoolest räägitakse harva. Sinna kuuluvad muu hulgas maailma suurimate raamatukogude digiteerimiskava tulemusena hävitamisele läinud tuhanded raamatud, sest uued säilitusvormid nõuavad mahutamisel lõivu.⁶

XVI sajandi kuulsa Hiina kirjamehe Wu Chengeni loos Buddhast ja võluahvist veab Buddha ahviga kihla, et too suudab tema parema käe peopesalt maha hüpata. Õnnestumise korral pidi ta tasuks saama nefriitvalitseja maailmatrooni, karistuse korral lõputuid ajastuid kestva karistuse maistes sfäärides. Ahv, kes arvas, et on sattunud kokku lolliga, tormas kõigest jõust minema ning jõudis viimaks viie taevasse kõrguva roosa sambani, pidades seda paika maailma lõpuks. Buddha aga ütles naasnud ahvile, et too haisev olevus oli olnud kogu aeg tema peopesal – selle tõestusena õhkus pöidla ja nimetissõrme vahelt ahviuriini lehka.

Märt Läänemetsa kommentaari kohaselt on Wu Chengeni sõnum leierdatuseni lihtne: „kui lapsemeelne (ahvimeelne) inimene toimib ainult targa loomana ja tema ambitsioonid ei ulatu kõrgemale ega kaugemale indiviidi füüsilisest surematusest ja piiramatust võimust, ei lõpe see millegi muu kui ohuga oma sõgeduses hävitada teda ennast sünnitanud universum“.⁷

Vahest oleks meil lihtsalt vaja rohkem alandlikkust ja vähem vidinaid, vahest oleks aeg lõpetada ahvina hüplemine. Seniks kuni keegi sellesse hetke jõuab, on TLÜ kirjastuse välja antud digikultuuriraamatud vältimatu lugemismaterjal, et oma keeli meie ümber üha mitmekesisemaks muutuvat maailma paremini mõista.

1 Digikultuuriaasta 2020 – täpselt õigel ajal. https://www.kul.ee/uudised/digikultuuriaasta-2020-tapselt-oigel-ajal.

2 Vt selle arvustuse kõrvale kindlasti ka Kurmo Konsa, Digikultuuri tulevikule säilitamisest. – Sirp 17. IX 2021.

3 https://kultuur.err.ee/1608094597/indrek-ibrus-digikultuuriga-tuleb-hakata-susteemselt-tegelema

4 Kaupo Vipp, Prognoosides maailmalõppu. Eessõna Pentti Linkola „Ellujäämise küsimusele“. Rmt: Pentti Linkola, Ellujäämise küsimus, Tallinn 2021, lk 21.

5 Theodore John Kacynski, Technological Slavery. Volume One, Revised and Expanded Edition. Scottsdale, 2019, lk 203–204. Filosoof David Skrbina oli nt eelmisel aastal Helsingi ülikooli külalislektor ning ta on veebilehe https://www.antitechcollective.com/ üks käimapanijatest. See on üks paremaid allikaid, kust saada ülevaade tehnoloogia arengust tulenevate probleemide kohta kirjutatust.

6 Siinkohal peab erandina mainima Lucien X. Polastroni ja tema raamatut „The Great Digitalization and the Quest to Know Everyhing“ (Rochester, 2006; orig „La Grande Numérisation“, Pariis 2006).

7 Märt Läänemets, Võluahv ja kaupmehepoeg Sudhana. Palverännu paradoksid kirjanduses ja pühakirjas. Mahajaana vaade. – Tuna 2003, nr 2, lk 8.