Viimane kirjutas nimelt kaheksa saksakeelset ?müütilist muistendit? (esmatrükid aastail 1840 ? 1852 Õpetatud Eesti Seltsi Toimetistes), mis eesti keelde tõlgituna saidki meie pseudomütoloogia selgrooks ja mida Kreutzwald omakorda eelkõige ?Kalevipoja? tarbeks loovalt kasutas. Hilisemad ärkamiskirjanikud lisasid ka omalt poolt mõne nüansi. Nii see meie suures osas tänaseni kestev (pseudo)mütoloogia kehtestatigi.
Kogu seda eestlaste väidetavat maailma valitseb Vanaisa, keda Faehlmann saksakeelses originaalis nimetab ?Altvater? ja ?Alte?. Siis on siin tegutsemas keskse tegelasena laulujumal Vanemuine (saksakeelses originaalis Wannemunne), Koit ja Hämarik jt. Ent ikkagi, eestikeelse teksti puhul on tegemist tõlkega/tõlgetega. Jälle põrkame kokku Faehlmanni lingvistilisusega. See oli tema jaoks eriline probleem, millele ta pühendas omaette muistendi ? ?Keelte keetmine? (?Das Kochen der Sprachen?, 1840). Kusjuures just see lugu on ehtne kolikambri-värk, see on muistendite uustrükkidest korduvalt välja jäetud. Miks?
Faehlmann räägib, kuidas rahvad endale nn rahvuskeeled said. Analoogi võib leida piiblist (Paabeli torni lugu). Ent Faehlmann on isepärane. Temal on see värk kokandusega seotud. Faehlmanni keeleteooria on n-ö kulinaarne: (rahvus)keeled on keetmise tagajärg ja tulemus.
Faehlmannil on keeled algselt olemas supina. Asjalugu on järgmine. Vanaisa tahab anda rahvastele erinevad keeled. Selleks käsutab ta kõik ühel päeval enese juurde, et neile siis keeltesupist rahvuslik osak kätte anda. Ta panebki varahommikul keeltekatla keema. Lingvistiline supp pole veel valmis, ent ? ennäe! ? juba üks rahvas kohal! Vanaisa lahendab olukorra lihtsalt ? annab sellele varase ärkamisega rahvale omaenda, s.t Vanaisa keele. Need tublid varased ärkajad on eestlased.
Faehlmanni muistendi tõlge 1915. aastast ütleb otsesõnu: ?Kas sa näed, olete juba nii vara üles tõusnud! See meeldib mulle! Aga katel ei kee veel, kudas pean ma nüüd teie soovi täitma? Oodata lasta ei taha ma teid ka mitte. Teie peate ennast minu esimeseks rahvaks nimetama ja minu oma keel olgu teie keel. ? Nii on Eesti rahval auu Vanaisa eestrahva nime kanda, tema keelt kõnelda ja vaba olla kõigist iseäraldustest, mis jõledad jumala ees ja ligimesele koormaks on. Kõigist auustatud läksid nad (st eestlased ? T. L.) selle otsusega koju.? (F. R. Faehlmann. Kirjatööde kogu I. Jurjev, 1915, lk 77). Niisiis ? eestlased on Vanaisa eestrahvas! Des Alten erstes Volk! Etümoloogiliselt (kõnesoleva tõlke plaanis) ? eestlane on see, kes on (teistest) ees. Ent tulevad teisedki rahvad. Vahepealsed Faehlmanni ei huvita, küll aga selles iselaadses ?võidujooksus? viimaste hulka jäänud. Tagantpoolt kolmandaks platseeruvad sakslased. Nende järel jõuavad keeltekatla juurde venelased, viimaseks jäävad lätlased: ?Aga veel üks parv tuleb sinna, laisk, sopane ja häbemata. Kauge teekond ja halb tee oli vabandus.? Vanaisa viskab vihasena kulbitäie järelejäänud supivahtu maha. ?Mahavisatud vaht tegi tuttavat häält: l a t ?. ?Hea küll,? ütles Vanataat, ?l a t ? i d, l a t v i ? i d olgu teie nimi ja teie keel olgu kõigist teistest keeltest kokku kraabitud.? Nii anti viimaks lätlastele otsus kätte.?
See ei ole just ?ilus?, kuid kahtlemata (rahvuslikult) ?võimas? lahendus. Eestlaste latvofoobiale oli alus pandud. Meil on olemas pseudomütoloogiline rahvaste tubliduse ?edetabel?, mille järgi eestlased on kõige tublimad, lätlased seevastu kõige laisemad. Kahtlemata on Faehlmann eesti natsionalismi, meie rahvusluse, eestluse saksakeelselt estofiilne rajaja. Eestlased on ?üle kõige?! Faehlmann realiseeris võõrkeelse isa funktsiooni. Siinkohal võib vaid küsida ? mis ometi sundis seda Tartu tohtrit just niisugust, lätlastevastast rahvastevahelist vaenu õhutama?