Jänes Mari Abel.alan proosa
Arto Paasilinna – Kristian Smedsi “Jänese aasta”. Arto Paasilinna samanimelise (“Jäniksen vuosi”) romaani ainetel. Lavastaja Kristian Smeds, kunstnikud Anne-Mai Heimola, Kristian Smeds, tõlkija Taavi Eelmaa, heli- ja videokunstnik Ville Hyvönen, assistendid Taavet Jansen, Sharlene Harvard Young, Jaagup Jalakas. Mängivad Mari Abel, Erki Laur, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak. Esietendus Von Krahli teatris 31. X.
(Hügieeni)side tagasisidele
Von Krahli teatri populaarsus annab endast (paha)tihti märku sel moel, et seal on lihtsalt populaarne käia. Rahvas tunneb end seal popina. Teatritegemise kontekstis on marginaalne peavoolus olemine endile auga (tahes või tahtmata) kätte mängitud ning rääkimine müstilisest “teistmoodi tegemisest” tunduks täna punnitatuna. (10 – 15 aastat tagasi vahest mitte.) Von Krahli teatritegemise olemus ja tulemus on tugev, soliidne ning turvaline alternatiiv suurte majade “teatriõhtutele”. Kui see pole just taotluslik, siis on lavastuste juures taunitavaim selle igavus. Von Krahl ilmselgelt teab seda ja teeb kõik selleks, et nende majas publik seda tunnet ei kogeks. Ja see on üldjoontes ka õnnestunud. Lavastuse meeldimine või mittemeeldimine on juba omaette küsimus.
Järelikult on selge ka see, et Von Krahli teatris toimuvast kirjutamine või selle mainimine on popp. Von Krahli uuslavastuse “Jänese aasta” kajastamine kohalikes lehtedes tegigi pisut nõutuks: kas kiirreageeringud olid ikka ausad ja adekvaatsed, kas ei mänginud mingil määral hõisetes kaasa see, et see lihtsalt on Von Krahli lavastus? (Ka NO-teater kutsub millegipärast sellist käitumist esile.) Asi on ka selles, et esimese erutusega lehte paisatud tunded võivad luua uutele vaatajatele ootushorisondi, mis ei pruugi hästi mõjuda ei lavastusele ega selle vastuvõtjale. Postimehe topelt- ja sisult sarnased tekstid on sel puhul hea näide. Lausa naljakas oli Areenis kirjutatu – autor imestab, et teatris võivad rääkida jänesed, oravad, metsmaasikad jne. No ei räägi nad ka teatris, need olid ikka näitlejad, kes ütlesid, et nad on nüüd jänesed, oravad jne. Samas on tore, et just “Jänese aasta” pani kirjutaja mõtlema teatri ja kino erinevuse üle, millest lugejaid ka õhinal teavitati. Jne.
Tugev lavastus
Tugev eelkõige just vormiliselt. Nõus olen Päevalehes kirjutatuga, kus öeldakse, et logises lavastuse esimene vaatus mis ta logises, tüki lõppedes oli selge, et tegu on meistriteose ja suure kunstiga ning et lavastus on üks eesti teatris harva õnnestuv nähtus: siin langevad kokku moodne-elitaarne ja rahvalik teatrikeel. Meie teatri kontekstis on meistriteose tunnused “Jänese aastal” olemas tõesti, suure kunsti tunnet aga ei tekkinud. Suur kunst ideaalis raputab, puhastab ja muudab midagi või kedagi. Teatris peaks seda pakkuma siis tervik, mille komponentidest olulisemad vahest näitlejad ja nende töö.
Lavastuse idee on suures jaos sarnane Linnateatri “Meeletuga”. (Lavastused muidugi kardinaalselt erinevad.) Ehk teatud budistlik noot on “Jänese aastas” märgatav – vägivallatuse, loodusläheduse ning eetika väärtustamise jooned on peategelasel olemas. Ka Vatanen otsustas elama hakata elu enda sunnil mõistuse ja tegelike vajaduste järgi, ja kuna budism näeb elu pidevas muutumises, siis määrab mõistus ära, milline muutus meile osaks saab. Eks ole taolist äraminemist ja nõmedat reaalsust kunstis eksponeeritud küll, kuid erinevalt tavapärasest ja tõsisest “suunamisest” on Von Krahl meeldivalt silmatorkavalt muretu ning kerglane. Siiski on see põgenemine mitme otsaga asi, popp küll, aga enne mõtle… Vaatamata kitšist koosnevale ning estraadlikult (kõrtsilikult) esitatud näitemängule, kus isegi tõsisem monoloog võib olla iroonia jne, tundub, et siiski on lavastajal Kristian Smedsil peas olnud üks tõsine mõte. Küsimus on selles, kas Smedsi lohakalt perfektne (või vastupidi) lavavorm pole lihtsalt verbaalsest (liiga) üle? Kas see eklektilisus nii vormis kui (näitamis)tehnikas muudab ka hüpoteetilise loo sidusust mõnevõrra seosetuks?
Naljakas oli see, et kõik oli naljakas, aga naerma ei ajanud. Sellist harukordset tunnet ei koge just tihti ning see paneb arvama, et see pidigi nii olema. Või oli midagi mäda? Sest heasoovlikkus (selle) teatri vastu ei luba niisama kiusu ajada ja tahe katartilist naeru kogeda on püsiv.
Olen ka ammu seda meelt olnud, et täiskasvanutele tuleks ja peaks muinasjutte tegema. Just sellises võtmes, nagu neid vorbitakse lasteteatris. Allegooria meie teatris, puust ja punaseks, muudaks teatripilti. Ja nagu “Jänese aasta” tõestas, loomade aeg on käes! Siiski jättis etendus just sellise heas mõttes infantiilse tunde, et kõik see polnudki allegooria. Ja see laseb “Jänese aastat” veel vabamalt vaadata.
Näitlejad näitasid
“Jänese aasta” näitlejad tegid oma tööd hullumeelse elegantsiga ning nende esitatud loomad ja inimloomad võiksid kerge vaevata märgiliseks või ühisnimetajaks muutuda. Kindlasti ei saa aga rääkida näitlejatöödest selle klassikalises mõttes: polnud läbivaid rolle, seega ka näitlemist, mis suure kunsti juurde peaks käima. Vatanenil (Erki Laur) ja Jänesel (Mari Abel) oli siiski võimalus rolli jämedamat joont ajada ning nende vaimne ja füüsiline kulg oli täpselt niisama loogiline kui loomajuttudes ikka. Mari Abeli Jänese taolist jänest polegi meist paljud vististi näinud. Abeli Jänest iseloomustavad mu meelest tabavalt laused hiina horoskoobist: “Jänes on pika eluea sümboliks Jänesele annab eluks jõudu Kuu. Jänes on graatsiline, hea käitumisviisiga. Jänes on suurepärane nõuandja. Jänese pehme kõne ning graatsiline ja kiire võime kehastada ihaldatud iseloomujooni muudab Jänese väga diplomaatiliseks. Kui Jänesele pakutakse valikuvõimalust, siis valib ta alati kergema eluviisi. Jänesele meeldib kerge klassikaline riietus. Jänes on hea meelejahutaja ja suurepärane võõrustaja.”
Juhan Ulfsaki, Taavi Eelmaa ning Liina Vahtriku erinevad tüübid lõid soodsa pinnase, et Vatanen ja Jänes nende kõrval võimalikult normaalsena tunduksid. Eelmisse lausesse sobivad jutumärgid pea kõige ümber. Tavapäraselt peen oli ka näitlejate norimine publikuga, kohati julge, kohati vett vedav. Jänese sissejuhatav jutt näitlemise olemusest üritas nagu tark olla, siiski, näitleja enda suust kõlas see hõredalt. Ja kui seda rääkis Jänes, siis ei rääkinud näitleja Jänesena nii veenvalt, et ma oleksin aru saanud, et näitleja mängib Jänest, kes räägib näitlemise olemusest. Selliseid näitleja-tegelase mõlgutusi pakkusid teisedki inimesed sellel mitme tasapinnaga ja häid mänguvõimalusi pakkuval hubasel teatrilaval.