mainstream

diskurpants

kreatiivsus

positsioneerimine

refleksiivsus

diskursus

relatiivne relaps

diskretsionaarne

intellektuaalne ektsess käes olevat indiviidi

reseach

Sõnum on selgemast selgem.

Nõrganärvilisele ja huumorisooneta külastajale on näituse sissepääsu kõrvale üles seatud venekeelne evakuatsiooniplaan (näitus ongi venekeelne, ent etiketaaž eestikeelne), mis annab teada, et tulekahju, gaasi- , tuumarünnaku, maavärina ning toidumürgituse korral lahkuvad hoonest esimestena riigikogu liikmed, loomeliitude juhid, rasedad, kuni 12aastased lapsed, hädateenistuste madrused ja sõdurid. Järgnevalt kõik ülejäänud. Aknaid purustavat haamrit tuleb nõuda Andrus Kasemaa käest.

Valeri Vinogradovi näitus nõuab süvenemist ning eelteadmisi nii kunsti kui poliitika vallas, aru saamaks allusioonidest. Irve võidutseb siin kõikjal. Alates kahest Kabatškovi piimandusnurka paigutatud ämbrist, millest üks sisaldas avamisbanketil Absolut Valerit, mida siinkirjutajagi kulbiga plastiktopsi ammutas.

Näitusel on Vinogradov kasutanud eri tehnikaid: on kollaaži, on digiprinti, on installatsiooni, üks õpetussõnadega õlimaalgi. Suureks installatsiooniks on poliitilise olukorra tõttu muudetud näituse parempoolne saal, mille ukseava on kolme kollase horisontaalse, politsei piirdelinte meenutava kleeplindiga tõkestatud. Tekstiliselt on antud seletus, et saal on külalistele suletud, kuna käes olevat aeg, mil valitsust vaja toetada, mitte kritiseerida. Valeri Vinogradov vabandab külaliste ees tekitatud ebamugavuste pärast. Võtan vabandused vastu, sest lintide alt läbi roomata oli küllaltki ebamugav. Aga asjaks, sest taieseid tsüklist “Täisvarjutus” tasus vaadata. Kaks neist said kohe mu lemmikuteks. Esimesel on kujutatud indiaanisulgedes sinimustvalge näomaalingu ja valge kikilipsuga Savisaar, taustaks tomahook-kirves, ning tekst kuulutamas:

Выпущу немного пара –

скальп сниму у Марта Лаара!

Teisel on kirikuriides naisel käes ikoon Edgar Zolotoustist ning tekstiplakatil nõudmine õigeusu kiriku ehitamiseks Lasnamäele. Vaataja poole seljaga seisva mehe ülestõstetud käes on rist ning ta nagu palvetaks Savisaarega Keskerakonna reklaamplakati poole. Sõnad mehe suus on:    

Я верю – храм построят,

 я верю – саду цвесть,

пока такие люди

 в Кескэраконде есть!

Vinogradovile tuleb au anda, tema tekstid on vaimukad, tšastuškad täpsed. Võtkem või Priimäe suhu pandu:

Коллега, здравствуй! Я – Приймяги!

Частушки пишешь – ты, я – сочиняю саги!

Ты – лапоть! Непрактичный самовар:

за саги Эдгар платит гонорар!

 

Taat Jevsei tšastuškad on klass omaette. Tulge Tartusse näitusele ja lugege Jaan Toomiku taiese “Minu munn on pöördes” parodeeringule Vinogradovi poolt kirjutatut. Naerda saate kõvasti.

Austusavaldused A. Juskele, L. Lapinile, J. Toomikule, sir Rodgersile ja teistele on naasklitorked plexus solaris’esse. Kaheosaline kulkale vihjav taies on kultuuriuudiste kvintessents. Ülemine osa kuulutab:

seltsimees

joo

suitseta

mängi

sellega toetad kultuuri

Alumises osas on aga eksponeeritud Marxi “Kapital Kultuurne” raamatuna. Jaan Koortki olevat omal ajal ütelnud kulka rahasid maha juues: viinast oled sa tulnud, viinaks sa lähed. Vinogradovi vihjed Kabakovile, Kostabile jt pole kerged kirbuhammustused, vaid päris valusad valeriaanlused. Tsüklist “Kas Marsil on elu?” ma siinkohal ei räägi, sest see on vaid osa viimasest suurest isikunäitusest. Last but not least allakirjutanu lemmikust, ainukesest maalist näitusel “Traktaat joonistamisest” (õli, lõuend). Maalist ei sõnagi – Valeri Vinogradovi maalid sõnu ei vaja. Räägin luuletajana maalil olevast tekstist. See on tugev tekst. Olen kade.

Ja ehkki kogu näitus on tugev nii tekstilt kui teostuselt, salvavusest rääkimata, lõpetan ma selle põgusa varblaslikult hüpleva ülelennu näitusesaalidest südamest tuleva sooviga: “Maale tahaks näha, Valeri, uusi maale tahaks näha!”