Daniele Monticelli, TÜ kontrastiivlingvistika teadur: Konverentsi idee kasvas välja ühe aasta seminaride aruteludest, mille teemaks oli deiksis. Deiksise (kr k ?näitamine?) mõiste võttis kasutusele juba Vana-Kreeka mõtleja Apollonios Diskolos osutamisega seotud keelenähtuste kirjeldamisel. Tänapäeval nimetatakse deiktilisteks väljendeid, mille tähendus sõltub lausumissituatsioonist, s. o ajast, ruumist ja isikutest. Deiktikud, nagu siin, mina, praegu seovad seega lausungi keelevälise kontekstiga. Deiksist mõistetakse ka laiema nähtusena, mis langeb kokku keeleruumi subjektiivsusega. Teema on eriti huvitav, sest selle kaudu tulevad ilmsiks keele, subjekti ja maailma suhted. Intrigeeriv on, deiksise ulatuse küsimus. Kas on võimalik eristada deiktilist ja mittedeiktilist keelt või on terve keel oma olemuselt deiktiline? Selle küsimuse valguses väljub deiksise uurimine lingvistika piiridest. Näiteks Émile Benveniste hakkab eristama keelekasutuses mõisteid histoire ja discours, millest esimene on mittesubjektiivne ja avaldub lausumissituatsioonist sõltumatus tekstis (nt ajalooline jutustus või kolmandas isikus narratiiv), ning teine subjektiivne ja lausumissituatsiooniga seotud (nt vestlus või mina-vormis jutustus).
Just Benveniste?i loevad nii lingvistid, kirjandusteoreetikud kui semiootikud. Konverentsil esinesid kõigi nende valdkondade uurijad. Esindatud olid ka filosoofid, kelle huvi deiksise vastu viib tagasi Peirce?i ?indeksi? mõiste juurde ja indeksikaalsuse käsitluseni analüütilises filosoofias. Arvestades sellega, et lingvistide hulgas on omakorda põhjapanevaks deiksisetekstiks hoopis K. Bühleri ?Sprachtheorie?, on selge, miks valitseb uuringutes üsna suur terminoloogiline segadus.
Stefano Montes, TÜ külalisprofessor (prantsuse filoloogia): Kui vaadata eraldi termineid ?deiksis?, ?lausung? ja ?lausumine?, siis võib jääda mulje, nagu oleks keeleteadus ainus selle konverentsiga otseselt seotud valdkond. Tekib küsimus, kas keeleteadus on tõesti ainus metakeel, millest lähtudes saab kõnelda keele funktsioneerimisest ja selle suhetest maailmaga. Tegelikult, nagu näitas ka konverentsi filosoofia ja antropoloogia sektsioon, on selle problemaatika aluseks kontseptuaalne tasand, mis puudutab paljusid distsipliine, sealhulgas ka filosoofiat ja antropoloogiat. On ju lausumine tegelikult seotud iidse filosoofilise küsimusega inimese suhetest maailma, iseenda ja teistega. Filosoofias on algaegadest peale juureldud, kuidas haarata aja lakkamatut liikumist (lausumist), muutmata seda tardunud objektiks (lausung), ja vastupidi, kuidas kirjeldada, lähtudes maailmas antust, ajalisuse (lausumise) ?toimimise? tingimusi. Erinevused lausumise lingvistika ja lausungilingvistikate vahel võib tagasi viia filosoofilisele dihhotoomiale ?muutumine? versus ?püsimine?. Teisalt on ka filosoofiline mõistepaar immanentsus/transtsendentsus üle kantav teksti valdkonda kui tekst (lausung)/kontekst (lausumine).
Renate Pajusalu, TÜ üldkeeleteaduse dotsent: Kahtlemata on lähenemiste vahel teatud lõhe. Konverentsil esinenud lingvistid lähenesid deiksise probleemile enamasti üksiku(te) deiktiku(te) kaudu. Näiteks Leelo Keevallik Uppsalast rääkis sõnast nii argivestluses, Marri Amon Tartust määrsõnadest siin ja seal võrdlevalt eesti ja prantsuse keeles. Oli aga hästi näha, et üksiksõna juurest võib jõuda ka üldistavale tasandile. Näiteks Jeanne-Marie Barbéris Montpellier?st lähtus küll ühe konkreetse prantsuse deiktiku kasutamisest, kuid arendas sellest terve subjektiivsuse mudeli keeles. Näiteks Ulrike Mosel Kielist rääkis samoa demonstratiividest, sidudes seda üldisemalt kõneleja ja teksti mudeliga.
Anu Treikelder, TÜ romaani filoloogia lektor: Kirjandusteadlased lähtuvad deiksise uurimisel tekstist, keskseks mõisteks on ?vaatepunkt?. Deiktikud mängivad tähtsat rolli tekstuaalse vaatepunkti konstrueerimises, tekst loob aga ka aegruumi, mille tõttu on võimalik deiktikuid interpreteerida. Ka konverentsil kerkis korduvalt üles küsimus ilukirjandusliku teksti jutustava instantsi kohta. Näiteks Sylvie Patron Pariisist väitis Ann Banfieldi vaimus, et kolmandas isikus narratiivil puudub jutustaja ehk et seda tüüpi tekstides lausungitel justkui polekski lausujat.
D. M.: Selles osas vaidlesin mina vastu, et narratiivse teksti deiktikute interpreteerimiseks tundub olevat ikka vajalik fikseerida tekstis teatud lausumispositsioonid viitepunktide funktsioonis. Tekstis esinevate deiktiliste nähtuste osas on kindlasti oluline ka semiootikute vaatepunkt, sest nad toovad esile ühe võimaliku deiksise paradoksi, mis mingil määral sarnaneb äsja kirjeldatud kirjandusteadust kimbutavale vaidlusele. Kui me paneme midagi keelde ehk loome teksti, avame uue aegruumi, mis hakkab toimima iseseisva maailmana, kontekstina deiktiliste sõnade interpreteerimiseks.
S. M.: Nii kirjeldatud teoreetiliselt aluselt on võimalik lähtuda ka näiteks antropoloogias: meil on ühelt poolt antropoloogi välitööd, tema kontekstist sõltuv kogemus (lausumine) ja teisest küljest antropoloogi tekst (lausung), millega on püütud seda kogemust edasi anda. Olukorra muudab keerulisemaks asjaolu, et kommunikatsioonile antropoloogi ja informandi vahel (välitöödel) lisandub teksti vahendusel kommunikatsioon antropoloogi ja lugeja vahel. Kokkuvõttes, deiksise uurimine lingvistilisel tasandil seostub laiemalt sellega kaasnevate mõistetega interdistsiplinaarses perspektiivis, näiteks ?kogemus? ja ?(kon)tekst?, ?kommunikatsioon? ja ?tähistamine? jne.
A. T.: Elavat mõttevahetust tekitas konverentsil deiktilise ja mittedeiktilise eristamine teksti tasandil. Kõiki traditsiooniliselt deiktilisteks peetud väljendeid saab kasutada ka tekstisiseselt osutavatena (anafoorsetena). Erinevaid keeli võrdlevaist ettekandeist nähtub, et inimkeele deiktiliste osutamismehhanismide universaalsusest hoolimata võib eri keelte sarnaste deiktiliste elementide funktsioneerimine seotud tekstis oluliselt varieeruda. Teisest küljest, funktsionaalselt aluselt lähtuvad analüüsid toovad tekstides deiktilistena välja elemente, mida lingvistikas tavaliselt deiktikutena ei vaadelda. Laiemalt on siin küsimus subjektiivsuse ja deiktilisuse vahekorras: kas kõik, mis on subjektiivne, on ka deiktiline? Mitme ettekande puhul tekkis küsimus, kas kirjeldatud nähtus kuulub deiksise valdkonda või on tegemist pigem eri tüüpi tekstisidususe tagamise vahenditega või teksti temaatilist progressiooni kandvate elementidega. Nii näiteks andis ainet aruteluks deiksise olemuse üle Martin Steinrücki (Fribourg) ettekanne, mis käsitles deiktilisena meetrilisi nähtusi antiikluules.
R. P.: Metodoloogilisel tasandil võime ka selle konverentsi põhjal jõuda järelduseni, et tähendusega seotud kategooriad ei ole rangelt eritatavad vastandlikud mõisted. Me ei saa tavaliselt konkreetse keeleüksuse kasutuse kohta ei lingvistilisest, kirjandusteaduslikust ega semiootilisest perspektiivist öelda, et ta oleks absoluutselt deiktiline või absoluutselt mittedeiktiline. Piiride hägusus pole aga sama mis piiride puudumine.