Eks see postmodernistlik kirjandus olegi üks suur alkeemia – algelementidest (tsitaatidest, vihjetest ja parafraasidest) kokku mulksutatud keedus, mis kindlustab õnnestumise korral autorile igaviku. Sedapuhku podiseb aga Paavo Matsini kuldsete vinjettide ja hoiatava pealuuga pajas üsnagi lahja leem.

Lähenen ta uusimale teosele „Death Café“ lootusrikkalt – supipõhi paistab olevat tugev. Teemapüstitus tekitas kõmu juba enne raamatu ilmumist: viis kodumaist klassikut ühtede kaante vahel, tänapäeva suurlinnades ja surnuist üles tõstetud! Taskuhäälingus „Eesti eso“¹ tutvustas Paavo Matsin lähemalt ka „Death Café“ loomeprotsessi, mis andis lootust, et lugu on põnev kompott isiklikest (reisi)kogemustest, põhjalikust uurimistööst ja autorile omasest fantaasiast. Senine retseptsioongi on olnud soodne. „Üle aegade parim kodumaine ulmeteos,“ hüüatab Sinijärv oma raamatusoovitustes.²„Tööka ja kiiresti kirjutava autori .. järjekordne hea sooritus teiste seas,“ tõdeb Janika Kronberg Loomingu veergudel.³

Lehekülg leheküljelt aga pettumus kasvab. Matsini eriomane kirjaviis mõjub sedapuhku väsitavalt ja maneristlikult. Küsitav on ka teose nimetamine „romaaniks“, kuna raamat on üsna kleenuke (160 lk) ning puudub keskne probleem või konflikt tegelaste vahel. See kõik paneb kukalt kratsima ka raamatu sooja vastuvõtu ning teost saatnud tähelepanu üle: kas maitselahknevus, arvustajate inerts või autori loodud suur illusioon?

Sünergiat ei sünni

Teose tarvis surnuist üles äratatud eesti kirjanike plejaad avaldab muljet. Madridis tervitab meid Oskar Luts, Pariisis jagavad maid Anton Hansen Tammsaare ja Betti Alver, Peterburis külmetab luuletaja Juhan Liiv ning Berliini tänavail vireleb Uku Masing. Kirjanikud kõnelevad teoses esimeses isikus. Igaühele neist on pühendatud kolm peatükki, mille seob tervikuks raamjutustus müstikust keisri Rudolf II ümber koondunud salapärasest õukonnast.

Valitud kirjanike puhul on tegu klassikutega, kelle stiili ja vähemalt üksikute eluseikadega on tuttav küllap enamik lugejaid. Paraku kõnelevad nad raamatu lehekülgedel kõik nagu Matsin. Ei aita seegi, et Betti Alveri kõne on värssidesse murtud ja siia-sinna eluloolisi viiteid või mälestuskilde sisse pikitud. Üsna ühetaoline on nende eluviiski (erandiks vaid sünge kodutu Masing). Kirjutamisega surnuist tagasi toodud autorid suuremat ei tegele. Väisatakse lokaale, rüübatakse joovastavaid jooke ning kurdetakse elu üle.

Võrdluseks võib nii teemapüstituselt kui ka võttestikult meelde tuletada Vladimir Sorokini romaani „Sinine pekk“, mille eestindus ilmus Jüri Ojamaa ladusas tõlkes juba 2002. aastal. Sorokin on üks Matsinile olulisi autoreid, kelle teostega ta on kahtlemata tuttav.⁴ Nende loomingul on juba stilistiliselt palju ühist: mõlemad kasutavad oma teostes julgelt ajaloolisi suurkujusid, ei hooli suuremat aegruumi reeglitest ning naudivad keelemängu. Kummagi autori kuvandit ja loomingut iseloomustab teatav provokatiivsus. Nende tegelased on tihti purjakil või pilves. Sorokini raamatud on küll kraadike kangem kraam: vägivald jõhkram, seksuaalsus eksplitsiitsem ning tegelased julmemad. Matsin on jutustamislaadilt muhedam, pigem kolatakse niisama mööda (urka)baare ja aeg-ajalt antakse mõni tou.⁵

Sorokini tähtteose „Sinine pekk“ sündmustik rullub lahti düstoopilises tulevikus, kus Siberi sala-laboratooriumides äratatakse ellu vene kirjandusklassikud (Ahmatova, Tolstoi, Tšehhov, Platonov, Mandelštam jt). Kirjutades toodavad nad salapärast sinist pekki – igavese energia allikat. Sorokini teose värvikaimaks osaks ongi klassikute uuslooming, mis on küll sisult vulgaarne (vägivaldne, seksuaalne, rõve), kuid sealjuures äratuntavalt tšehhovlik, ahmatovlik jne. Kirjanikuhäältele lisandub veel raamjutustuses tuleviku-Venemaal kõneldav vene-hiina segakeel, mis nõuab suisa omaette sõnastikku raamatu lõpus.

Neid kaht üsnagi sarnase teemapüstitusega teost kõrvutades näib, et Sorokini süntees on õnnestunum ja veenvam kui Matsinil. Esiteks on ta paremini suutnud järele aimata suurkirjanike stiili, teiseks pole nad üksteisest lahutatud, vaid toimetavad samas aegruumis, muutes kirjandusliku crossover’i veelgi dünaamilisemaks.

„Death Café“ üks motodest kõlab nii: „kas on juhtunud, et ühe seriaali tegelased hakkavad tegema tegusid teises? kas miki hiir on donaldiga valssi tantsinud? holmes ja mrs marple poirot’ga teed joonud? pipi karlssoniga ringi lennanud?“⁶. Tagakaanelt võib lugeda, et teose algidee „tuleneb autori lapsepõlvest, kus ta igatses lugeda raamatut, milles tegutseksid mitmesuguste lemmikteoste tegelased üheskoos“.

Jah, autori lemmikkirjanikud on küll samade kaante vahele pandud, kuid elutsevad maailma eri paigus omavahel suuremat kokku puutumata (erandiks vaid Betti Alver, kes toimetab koos Tammsaarega Pariisis ning liitub hiljem Lutsuga Madridis). Nii jääb nendevaheline võimalik sünergia uurimata, peategelased on üksteisest isoleeritud ning Miki Hiir ei tantsi selleski teoses Donaldiga valssi.

Ühisosa (ja teose suuremat sidusust) oleks tegelaste vahel võinud luua nende ühesugune kogemus – ajahüpe. Lugejalgi oleks ehk põnev olnud ühes autoriga kujutleda, kuidas tänapäev surmavallast naasnud kirjanike pilguga paistab. Nende kaasajast suuresti erinev eluviis ja kombestik peaks ju tekitama mõningast kummastust ning kohanemisraskusi.

Sellelgi võimalusel on autor lasknud läbi sõrmede libiseda. „Death Café“ aeg on üsna umbmäärane, isegi nostalgiline. Tammsaare ja Alveri hedonismist ja dekadentsist küllastunud Pariis kannab eneses pigem belle époque’i vaimu. Peterburi kommunaalkorteris usbekkidega maid jagav Liiv võiks ühisköögi ebamugavuste ja rõskuse üle samahästi kurta Nõukogude ajal. Ehkki nii mõndagi hoonet või tänavanurka on üksikasjalikult kirjeldatud, piirdub „Death Café“ suurlinnade aegruum peamiselt postkaardilike vaatamisväärsuste, luksushotellide ja peente restoranidega. Neljanda tööstusrevolutsiooni viljad, mida enamik lugejaistki iga päev naudib, vilksatavad teoses vaid üksikute Boltide ning telefonidena.

Matsin kui bränd

Matsini eriomase kirjaviisi omaksvõtt on küllap maitse küsimus. Mõned suudavad end sellesse sisse lugeda ja tekstivooluga kaasa kanduda, teised ei tee enam katsetki. Siingi kasutab ta ohtralt (pildilisi) kujundeid, neologisme ja keelelisi sulameid. Raamatut „Death Café“ lugedes tundsin aga korduvalt, et autori keelekasutus mõjub väsinult, isegi punnitatult. Kujundid ei kanna, vaid murduvad iseenda raskuse all.

Näitena Praha linnavaate kirjeldus: „Teispool kuristikku paistev lugematutest kiviroietest toetatud tohutu katedraal virvendas kuumavas õhus, justnagu oleks vanast vangitornist paksu püssirohutornini viival kitsal ja pimedal tänaval pühakoja ja välismüüri vahel kõndinud leekivate retortidega keskaegne alkeemikute protsessioon. Lossimäel olevate punaste katuste tagant paistsid ka kaks hõbedaselt heledat igivana basiilika torni nagu hiigelkahvli harud, mille otsa oli üks eksinud pilveke nagu taevase ulukiliha tükk kinni jäänud. Hradčanyst vasakul laius aga juba silmapiirini Praha kogu oma ilus, justkui – kui me jääme endale kindlaks, et kõik linnad on alati naissoost – silmipimestav kaunitar uues helekollases sviitris“ (lk 47).

Kujutlus alkeemikute protsessioonist ning sellele järgnev võrdpiltide rongkäik – basiilika torn kui hiigelkahvel, pilveke kui ulukiliha, Praha kui helekollases sviitris kaunitar – ei haara lugejat kaasa ega moodusta tervikut. Pigem vastupidi: linnavaade, mida silmitsetakse, laguneb erisugusteks üksteisega haakumatuteks aistinguiks.

Stilistiliste küsimuste kõrval tõusetub raamatut sulgedes ka vormiline küsimus: kas pidada teost romaaniks? Mõneti ju tähtsusetu detail, kuid kuna selline määratlus on antud, siis seda teravamalt kerkivad esile kõikvõimalikud puudujäägid: välja arendamata tegelaskujud, keskse küsimuse puudumine, lahja lõpplahendus ja lühidus (nii ajaline kui ka mahuline). Igale tegelasele on pühendatud kolm nappi peatükki, nii et pilt neist jääb küllaltki skemaatilisteks. Teose Suur Saladus – taustal liikuv niiditõmbaja Rudolf II ise – ei kohtu kordagi ellu toodud kirjanike-nukkudega ega ole viimastel ka võimalust vastupanu osutada, kui nad teose lõpus oma elluärataja suval taas olematusse läkitatakse. Lõpplahendus, mida on nimetatud nii avatud, salapäraseks kui ka mõtlemapanevaks, on pigem laialivalguv ja kiirustatud.

„Death Café“ suurim kunsttükk on sellele osaks saanud tunnustus. Sealjuures torkab silma veelahe n-ö ametliku, perioodikas ilmunud kriitika ja veebi­avarustes (nt kirjandusblogides või Goodreadsi lehel) ilmunud arvamuste vahel. Kui esimesed on, nagu eespool viidatud, üksmeelselt soosivad, siis tavalugejate sõnavõtud on kriitilisemad. „Autori alg­ideed on kõigi raamatute puhul põnevad ja kutsuvad kaasa, kuid teostus on tihtilugu selgelt pingutatud ning täis otsitud võrdlusi, mis peaks uudsusega lööma,“ nendib Kirjandusliku Päevaraamatu pidaja.⁷ Sulepuru lugemisblogis leitakse samuti, et idee on igati hea, aga teostus valmistab pettumuse.⁸ Vastuolu ametliku retseptsiooni ja lugejamuljete vahel on seda kummalisem, et nii Siim Lill kui ka Maarja Vaino on just seda pidanud Matsini loomingu lugejale kõige lihtsamini ligipääsetavaks teoseks.⁹

Ehk aitab neid vastuolusid siluda mõte Matsinist kui brändist.¹⁰

Elujõuline bränd peab teistest omasugustest selgelt eristuma. Brändiga kaasnevad teatud väärtused, mis aitavad tarbijal, antud juhul lugejal, end toodete (teoste) kaudu identifitseerida. Brändiga seonduvaid väärtusi edastatakse turunduse abil: kohalolu ühismeedias, kingitused ja meelelahutuslikkus. Kuna brändilojaalsus tugineb usaldusele, on siin kriitikameelel vähem sõnaõigust.

Matsin on oma kirjanikukuvandi kallal hoolega tööd teinud. Tema raamatuesitlused on suurejoonelised show’d, kust tänapäeva turunduse loomuliku osana ei puudu teoste kõrvalt nänn (nt temaatilised suveniirviinad „Lenini valsi“ või „Death Café“ ilmumise puhul) ega ühismeediakajastusi soodustavad rekvisiidid. Näiteks sai „Musta päikese“ esitlusel teha pilti raamatu roll-up’i abil: pane aga pea sisse ja plõksuta!¹¹ Ning otse loomulikult on Matsinil „kombeks esitlusele tulnud korralikult purjakile joota“¹². Autori avalikud esinemised ja sõnavõtud, kas või eelmainitud usutlused Taavet Kase või Maarja Vainoga, tema raamatutega kaasnev trivia ja metatekst on tihti põnevamadki kui teosed ise.

Paavo Matsin on eesti kirjandusmaastikul markantne nähtus. Kirjanikukuvandi ja loomingu ühtesulamine ning tekkinud usaldus Matsini kui selgepiirilise ja ainulaadse brändi vastu mõjutavad paraku ka tema teoste retseptsiooni, nagu ilmekalt näitab „Death Café“ vastuvõtt. Säravale algideele vaatamata ei ole aga autor sedapuhku suutnud ellu viia selle potentsiaali. Eksperiment ebaõnnestus ning lehekülg-leheküljelt, rida-realt pudenes „Death Café“ mu sõrmede vahel merikarpideks.

1 Eesti eso #115. Paavo Matsin. Death Cafe, surnud klassikud, Lutsu sõrmus ja Hispaania palavus. –Youtube 5. III 2024. https://www.youtube.com/watch?v=gPsrpRg9fnA

2 Sinijärve raamatusoovitused: Matsini Death Cafe on üle aegade parim kodumaine ulmeteos. – ERRi kultuuriportaal 23. II 2024. https://kultuur.err.ee/1609262667/sinijarve-raamatusoovitused-matsini-death-cafe-on-ule-aegade-parim-kodumaine-ulmeteos

3 Janika Kronberg, Pawel Graf von Mazini, ilmavaatelt esoteerik. – Looming 2024, nr 6, lk 855–857.

4 Vt nt Kirjanik loeb. Paavo Matsin. – Looming 2023, nr 12, lk 1673–1678; Pille-Riin Larm, Holmes ja Matsin. [Intervjuu Paavo Matsiniga.] – Sirp 19. VIII 2022.

5 Sama võis täheldada Paavo Matsini „Lenini valsi“ puhul. Vt Ave Taavet, Paavo Matsini kassikullast präänikud. – Müürileht 2022, aprill, nr 117.

6 Laenatud Peeter Sauteri ühismeedialõimest.

7 Kirjanduslik päevaraamat 29. II 2024. https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2024/02/paavo-matsin-death-cafe-2024.html

8 Sulepuru 25. II 2024. https://sulepuru.wordpress.com/2024/02/25/paavo-matsin-death-cafe/

9 Siim Lill, Graf Mazini äratas surnud klassikud üles. [Nädala raamat.] – Postimees 9. III 2024; Loetud ja kirjutatud. Paavo Matsini „Death Café“. – Vikerraadio 2. III 2024. https://vikerraadio.err.ee/1609256813/loetud-ja-kirjutatud-paavo-matsin-death-cafe

10 Siin siis firmamärgi, mitte joovastava joogi tähenduses.

11 Galerii. Viljandi müstik Paavo Matsin esitles lugu Kreutzwaldi kurest Jukust. – SL Õhtuleht 10. XI 2017. https://www.ohtuleht.ee/melu/839398/galerii-viljandi-mustik-paavo-matsin-esitles-lugu-kreutzwaldi-kurest-jukust

12 Peeter Sauter, Paavo Patsini pöörane kirjanduslik klounaad histoorilises kastmes. – Maaleht 24. II 2024. https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120271206/arvustus-paavo-patsini-poorane-kirjanduslik-klounaad-histoorilises-kastmes