Selgesõnalisusest hoolimata on ehk just viimati mainitust ning ka hoogsast, tihedalt pakitud väljendusviisist tingitult tegu lugemiseks võrdlemisi keerulise autoriga. Kõik need tunnused teevad aga nimelt Davidsonist eriti sobiliku filosoofi seda laadi tõlkekogumiku jaoks, nagu pärast pikka käärimisprotsessi eelmise aasta lõpus viimaks trükivalgust nägi. Sealjuures on tegu 21 artiklist koosneva laiahaardelise läbilõikega, mistõttu loobun tutvustuses kõiki puudutatud probleeme loetlemast ning püüan pigem demonstreerida mõnede kesksete näidete varal Davidsoni filosoofia läbipõimunud iseloomu.
Kaks keset: toimimis- ja tähendusteooria
Nagu ka kogumiku lõpus leiduvast Kirk Ludwigi ja Ernest Lepore’i tänuväärselt põhjalikust järelsõnast välja koorub, võiks Davidsoni tööd jagada esmapilgul kahte liini, mis ometi ajapikku sulandusid. Esimene liin kasvas välja 1963. aasta mõjukast artiklist „Teod, alused ja põhjused” (kogumikus kronoloogiliselt varaseim ning asetuselt sobilikul kombel esimene tekst), kus kaitstud seisukoha võiks kokku võtta järgneva maksiimi näol: põhjendamine (s.o ratsionaalsete aluste esitamine mingi teo õigustamiseks) on üks põhjusliku seletuse liik. Selline argimõistuslikult inuitiivne arusaam on filosoofias ikka ja jälle kahtluse alla seatud ning neid kahte eri printsiipidest lähtuvat seletusviisi teineteise suhtes autonoomsena nähtud. Davidson argumenteeris aga, et teo esmane alus (vaimuseisundite paar, mis koosneb näiteks soovist mingi tulemus saavutada ning uskumusest, et antud teoga see saavutatakse) on ühtlasi selle põhjus. Sellest tõdemusest kasvab välja suur osa tema edasisest programmist: nimelt tingib selline arusaam tegudest omakorda teatud seisukohad põhjuslikkuse (artiklis „Põhjuslikud suhted”), sündmuste („Sündmuste individueerimine”) ning vaimuseisundite („Vaimusündmused”) asjus. Kõnealuses kolmeks jaotatud tõlkekogumikus leiab see hargnemine aset esimeses osas.
Sageli on siin Davidsoni argumentide võtmeks hoida rangelt lahus sündmuste (sh tegude) kui selliste ontoloogia ning nende kirjeldused. Näiteks võib minu käeviibe tänaval olla kirjeldatav „käe tõstmisena”, „sõbra tervitamisena”, „sõbralikkuse väljendamisena” ja veel lugematul viisil, kuid kõigi nende kirjelduste taga peitub üks ja sama sündmus. Tegude puhul nõuab seda juba ainuüksi neid kajastavate lausete korrektne, õigeid järeldussuhteid võimaldav loogiline vorm (nagu selgub ka vastavalt pealkirjastatud artiklist „Teolausete loogiline vorm”). Teiselt poolt õigustab selletaolist sündmuste käsitlust ka näiteks seda laadi materialistlike vaimuteooriate veetlus, mis seda eeldavad ning millest Davidson oma versiooni, nn anomaalse monismi välja arendab. Võib kerkida muidugi küsimus, mis moel on nendest kirjeldustetagustest ontoloogilistelt neutraalsetest sündmustest üldse kõnelda võimalik. Kuidas mõista näiteks väidet, et kahe erineva kirjelduse taga peitub ontoloogiliselt üks ja sama sündmus; milliste vahenditega seda samasust kindlaks teha? Davidsoni järgi on selline sündmuste individueerimine võimalik nende põhjuste ja tagajärgede kaudu. Siin jõuame ühtlasi ringiga tagasi toimimisteooriani: selleks et näiteks vaimusündmusi oleks põhjuste ja tagajärgede kaudu võimalik individueerida, on tarvis muuhulgas just seda, et ratsionaalsed alused mängiksid põhjuslikku, mitte üksnes põhjendavat rolli ehk seisukohta, mida Davidson kaitses oma teokäsitlust esitades.
Teokäsitlus ise leiab sealjuures aga omakorda tuge just vaimunähtuste analüüsist. Näiteks on üks tuntud kriitikaliin põhjendamise kui põhjusliku seletuse vastu järgmine: tegude ratsionaalsed alused koosnevad uskumustest ja soovidest, mis on levinud arvamuste kohaselt pelgalt käitumiskalduvused, mitte aga sündmused; seega pole need sobivat sorti entiteedid olemaks põhjused. Davidsoni vaimufilosoofilised seisukohad lubavad aga selliste seisundite avaldumist mõista just sündmustena (mida võib kirjeldada nii füüsikalises kui psühholoogilises sõnavaras) ning seeläbi põhjustena.
Mida on tarvis, et (teisi) mõista?
Ühesõnaga, Davidsoni seisukohad tegude, sündmuste ja vaimunähtuste asjus tulevad ühes komplektis ning on sealjuures tihedalt seotud ka tema tööde teise põhiliiniga, keele ja tähenduse problemaatikaga. Viimasega vahetumalt seotud kirjutised on koondatud kogumiku teise ossa. Võtmetekstis „Tõde ja tähendus” leidub Davidsoni tähendusteooria varaseim esitus, mille keskne maksiim võiks olla: lause tähendus pole muud kui selle tõetingimused. Tähendused pole mingid mõistatuslikud keeleühikute juurde kuuluvad eraldi entiteedid. Kui oleme ehitanud mõne (nt inglise) keele põhjal Davidsoni visandatud formaalse tõeteooria, mis genereerib usaldusväärsel kombel vastavusi objektkeele ja metakeele lausete vahel (nt „snow is white” on tõene siis ja ainult siis, kui lumi on valge), oleme ühtlasi andnud selle keele ammendava tähendusteooria. Davidson on näinud omajagu vaeva kaitsmaks selle mõtte rakendatavust ka loomulike keelte esmapilgul tõrksamate tähenduslike aspektide puhul nagu kaudne kõne või määruslaiendused (need tekstid on toimetajate sõnul spetsiifilisuse ja tehnilisema väljendusviisi tõttu kogumikust välja jäetud). Vältimaks halvaendelist tsirkulaarsust, kohustab selline ümberpööratud käsitlus muidugi ka näitama, kuidas oleks tõemõistet võimalik avada millegi muu kui tähenduse kaudu (artiklites „Tõemääratlemispüüu narrus”, „Tõene faktide suhtes”).
Nagu juba korduvalt viidatud, on kaks tinglikult eristatavat põhiliini Davidsoni mõtlemises tegelikult tihedalt põimitud. Et vaimuseisundeid, tegutsemist ning keelelist käitumist ei saa üksteisest lahus mõista, ilmneb hästi näiteks radikaaltõlgendusega seotud tööde puhul („Radikaaltõlgendus”, „Uskumus ja tähenduse alus”). Davidsoni tähendusteooriaga kaasneb teatud määramatus: võib öelda, et tähendus sünnib alles teatud keeleliste ja käitumuslike nähtustega silmitsi seisva vaatleja tõlgendusakti käigus, seda ei leia kuidagi maailmast eest; koherentseid tõlgendusi võib ühel vaatlusandmete kogumil olla aga mitu. Radikaaltõlgenduse stsenaarium on mõeldud illustreerimaks neid tingimusi ja eeldusi, mille puhul saab üldse mõistmisest või üldisemalt tähenduslikkusest juttu olla. Sattudes silmitsi totaalselt võõra keele kõnelejaga, saame hakata tema ütluste kohta empiiriliselt kontrollitavat tähendusteooriat looma ainult siis, kui omistame talle ühtlasi märkimisväärse hulga uskumusi. Lisaks sellele tuleb paratamatult kinni pidada heausksusprintsiibist, nimelt eeldada, et need omistatud uskumused on valdavalt tõesed. Siit koorubki välja Davidsoni nn sisuholism. Ütluste mõistmine ning vaimuseisundite mõistmine saab toimuda vaid „ühes tükis” ning heausksusprintsiibist lähtuvalt; rääkida üksikute lausete tähendusest või mõne üksiku uskumuse sisust väljaspool sellist tõlgenduslikku raamistikku on juba põhimõtteliselt arusaamatu. See paiskab aga tagasi vaimuseisundite ontoloogiat puudutavate küsimuste juurde (nimelt on just Davidsoni arusaam vaimunähtustest see, mis muuhulgas sellist holistlikku lähenemist vaimusisudele võimaldab) ja ka edasi küsimusteni irratsionaalsuse, enesekohase perspektiivi eelisseisundi ning üldisemalt teadmise kohta (koondatud kogumiku kolmandasse ossa). Kokkuvõtvalt julgen soovitada, et tollesse davidsonilikku ringi on ehk parim siseneda just sellist redelit pidi, milleks on hoolikalt ja läbimõeldult järjestatud antud köite tekstid.