Koos Patricia Rozarioga tegi Vanbrugh Quartet Grigorjeva “Aaria” (2007) esiettekande. Koonduslaagris hukatud Jelizaveta Kuzmina-Karavajeva (nunnaks pühitsetuna ema Maria) tekstile loodud teose teljeks oli stoiline vokaalfraas, varjundajaks koloristlik või tonaalharmoonia elementidega vertikaal. Tekstivalik oli kõnekas: “Koos oma rahvaga ma tõstsin mässu ja välja astusin, kui toimus ülestõus…” – kas aprillisündmuste kommentaar?
Rahvamuusika intonatsioonid ja veristlik ooperitraditsioon ristusid itaalia XX sajandi helilooja Ildebrando Pizzetti “Kolmes laulus” rahvaluule tekstidele, milles soleeris Patricia Rozario. Selle muusika siseintriigi lõid ilmsüütuse ja dramatismi vastuolud, mis Rozario esituses said suhteliselt leebe rõhutuse.
23. juuli kammerkontserdil Eliisabeti kirikus võis taas kuulata eesti muusikat. Peterburi Festivaliorkester Alexander Mayeri (Saksamaa) juhatusel mängis Helmut Rosenvaldi põhjamaist kargust ja tõsist meelt esindava “Adagio” (1985) keelpilliorkestrile. Kuldar Singi Kontsertiinos (1960) flöödile ja kammerorkestrile soleeris saksa flötist Camilla Hoitenga. Huvitav oli selle stiililiselt ambivalentse teose “kontekstiväline” esitus: kui üldiselt on tavapärasem selgelt artikuleeritud, nurgelisemad (neoklassitsistlikud) struktuurid, siis Hoitenga esituses olid prioriteediks kantileen ja seotud joonestik.
Kiyotaka Teraoka juhatusel kõlas Galina Grigorjeva “Tsaarinna Jevdokia nunnaks pühitsemise laul” keelpilliorkestrile (2002) – taas kaemuslik, folkloorse ja sakraalmeloodika elemente kokku põimiv polüfooniline tekstuur. Sooja publikuvastuvõtu sai saksofonist Virgo Veldi jazzilikku vabadust tulvil soolo Aleksandr Glazunovi Saksofonikontserdis (1934), kus vene tunderikkust mahendab prantsuse melanhoolia. Pastelsemates toonides kõlas Veldi saksofon Tõnu Kõrvitsa teoses “…neis aedades” (2004) saksofonile ja keelpilliorkestrile.
Ka 24. juuli kammerkontserdil Eliisabeti kirikus kõlas valdavalt eesti muusika. Arvo Pärdi sopranile ja kaheksale tšellole kirjutatud “L’abbé Agathon” (2004), kus taas soleeris Patricia Rozario, oli lugu alandlikkusest, mille helikeele modaalstruktuure toestasid kohati väga selged funktsionaalharmoonia kontuurid. Rozario mitte eriti jõuline, tumedates värvides hääl on otsekui loodud “alandliku muusika” esitamiseks. Üsna hästi sobis see ka (samuti kaheksale tšellole seatud) Heitor Villa-Lobosi “Brasiilia bachiaanale” nr 5, kus baroki rühikust varjundab ladina melanhoolia.
Risto Joosti juhatatud kaheksa tšellot (Jelena Gurkina, Mihhail Gerassimov, Semjon Kovarski, Ilja Kartašov, Allar Kaasik, Holger Kaasik, Marius Järvi, Aare Tammesalu) ei püsinud küll alati ühe joone peal, kuid kõlaatmosfäär oli huvitav. Solistide isikupära määras tulemuse järgnevaski muusikas. Galina Grigorjeva heli-vaikuse piirimail mediteeriv “Quasi niente” kõlas flötist Camilla Hoitenga ja löökpillimängija Madis Metsamardi ettekandes. Virgo Veldi ja Ines Maidre tundlikus ettekandes kõlas sama autori “Palve” (2005) saksofonile ja orelile – huvitav süntees melismaatilisest ning mikrotonaalsest meloodikast, milles võis aimata ka vene kirikulaulu faktuure. Tõnu Kõrvitsalt oli kavas “Allikas” (2000) altsaksofonile ja vibrafonile, autoriomaselt puhanguline teos Virgo Veldi ja Madis Metsamardi esituses. Allar Kaasikult ja Ines Maidrelt sai dünaamilise ettekande Erkki-Sven Tüüri “Spectrum IV” (2004) tšellole ja orelile.
Täissaali ja publiku vaimustuse pälvis 25. juulil Pärnu kontserdimaja ooperigala, kus kõlasid vene ooperimuusika pärlid ning Bizet’ “Carmenist” ja Massenet’ ooperist “Thaïs” pärit instrumentaalsed “vahemängud”. Esinesid võluvad, enamasti suure lavakogemusega lauljad: metsosopran Jelena Okolõševa, tenor Anatoli Zaitšenko ja bass Georgi Perov Moskva Suurest teatrist, sopran Giulietta Kotšarova Saraatovi ooperiteatrist ning bariton Aleksandr Martõnov Moskva Novaja Operast. Kavas oli vene ooperiklassika: Rimski-Korsakovi “Tsaari mõrsja”, Tšaikovski “Jevgeni Onegin”, “Padaemand” ja “Orléans’i neitsi”, Mussorgski “Boriss Godunov”, Dargomõžski “Näkineid” jt. Esituste vokaalne ladusus ja psühholoogiline täpsus lõid laval ka vaid fragmentidena eheda ooperiatmosfääri. Pärnu Linnaorkestrit dirigeeris täpse käega Erki Pehk.
26. juulil esines Eliisabeti kirikus hõbedase kõla ja õhulise retoorikaga Ukraina Collegium String Quartet (Kirill Šarapov, Tarass Jaropud, Andrei Tšop, Juri Pugoretski), kavas kaasmaalase Valentin Silvestrovi ja Mozarti muusika. Silvestrovi Keelpillikvartetis nr 2 (1988) tõid lõputud kordused ja materjaliküllus kaasa monotoonsuse. Kõlaliselt üsna huvitav oli “Ikoon” keelpillikvartetile (2004), vana vokaalpolüfoonia hüpnootilisi kordusi tulvil akvarelne imitatsioon.
Miroslava Kotorovitši (viiul) ja Natalia Strotšani (klaver) ettekandes kõlasid ka kolm pala tsüklist “Sõnadeta laulud” (2004) ja “Kolm pala Helle Mustoneni mälestuseks” (2005) – puhas pastišš, nostalgilised jäljendused klassikalis-romantilise traditsiooni ainetel. Mozarti Kvartetis flöödile, viiulile, vioolale ja tšellole ühines ukraina kvartetiga flötist Camilla Hoitenga, teose esituses valitses leebe graatsia. Mozarti Kvintetti klarnetile ja keelpillidele esitas hoopis reljeefsema retoorika ja detailse artikulatsiooniga klarnetist Selvadore Rähni – pikka aega Kyoto Sümfooniaorkestri kõrgelt hinnatud esiklarnetistina töötanud ja praegu Islandil elav andekas eesti interpreet. Tähelepanuväärselt artistliku ja detailitäpse soologa esines Rähni ka festivali esimesel poolel, mängides dirigentide suveakadeemia kontserdil (22. VII) Weberi Klarnetikontserti nr 1. Kahju, et natukene rikkusid mõlemal juhul tulemust muusikalise koostöö probleemid.
27. juuli lõppkontserdil Pärnu kontserdimajas kõlas Läti Rahvuslikult Sümfooniaorkestrilt Kiyotaka Teraoka juhatusel esinduslik kava, kus ülevust ja stiililisi intriige. Heino Elleri “Kodumaine viis” ja Ester Mäe karjaseviisidel põhinev “Bukoolika” (1983) austasid rahvusaadet. Gustav Mahleri “Nelja laulu” naiivsetele ja poeetilistele stseenidele andis pastelse värvingu Patricia Rozario hillitsetud esitus. Hilisromantismi tundelistele meeleoludele lõi kontrasti Allar Kaasiku mänglev soolo Arvo Pärdi tšellokontserdis “Pro et contra” (1966), mille stiilikontrastid tõid täna kujutlusse pigem autori kavala muige kui nendes kehastuva maailmavalu. Ülimalt huvitav oli ka segakoori Latvija ja Patricia Rozario osalusel esitatud festivali lõputeos, Francis Poulenci “Gloria” (1959) sopranile, koorile ja orkestrile – sakraalse ja rahvaliku intonatsioonikõne vaimukas süntees.
See telegrammstiilis, põhiliselt head ja huvitavat rõhutav või erapooletult kirjeldav ülevaade oli vaid põgus pilk David Oistrahhi festivali sündmustele. Muidugi polnud kõik kuuldust väga hea, oli ka igavushetki ja muusikalisi konarusi. Mõni probleem tekkis seoses festivalikontsertide ja dirigeerimiskursuste suhestamisega. Mis määrab, on aga suundumus – ja David Oistrahhi festival püüdleb visalt mitmekesise repertuaari ning erksa interpretatsiooni poole. Suviste muusikapidude tiheda konkurentsi tingimustes ja majandusprobleeme arvesse võttes (hea muusika maksab!) oli tulemus igatahes korralik.