Nüüd on Pulauskas koos kolleegidega selle meile meelde tuletanud. Tema juhitav sekstett mängib koos juba aastaid ning demonstreerib väga kõnekalt, millised on stabiilselt tegutseva jazzansambli eelised tänapäevasel lühikeste projektide ajastul. Pulauskase sekstett on haruldaselt hästi kokkukõlav ansambel, mis vääriks kindlasti ?Jazzkaare? pealava. Grupi muusika on kuulajasõbralik vana kooli fusion, mis on ajuti ilmuvatele vabadele lõikudele vaatamata hoolikalt struktureeritud ning millele annab erilise mõjuvuse enamuse palade alusmüürina toimiv aktiivne rütmika. Seksteti kõlapildis leiab teisigi hüvesid: detailirohked seaded, hästi läbi mõeldud kõlakooslused ja romantiline helikeel. Kohati on sel muusikal küll oht muutuda veidi plakatlikuks, kuid päriselt ei juhtunud seda siiski kordagi.

Dainius Pulauskas on klahvpillimängija, kelle eeskujude sekka kuulub kindlasti ka Joe Zawinul ja kelle süntesaatorikäsitlus on sarnaselt Zawinuli omaga väga dünaamiline ja trafarette vältiv. Ka ülejäänud bändi liikmed teenivad vaid kiidusõnu: Vytautas Labutise instrumentaariumis kõlab eriti kauni tooniga sopransaksofon, trompetist Valerijus Ramoska annab nii ?kuuma? kui ?jahedat?, Leonid ?inkarenko paneb oma fretless-bassi kaunilt ja kandvalt kõlama ning Linas Buda trummidel ja Arkadi Gotesman löökpillidel moodustavad ülimalt toimiva rütmitandemi (seda enam, et paljud lood olid ehitatud mittekvadraatsetele taktimõõtudele). Kõik kuus on esmaklassilised solistid ja tänu omavahelisele pikale tutvusele ka hoolikad üksteise kuulajad.

Dainius Pulauskase sekstett valmistas ülimeeldiva üllatuse: olles otsinud Estonia kammersaali küll teatri, küll kontserdisaali poolelt, roninud üles kõikidest maja treppidest ja mööda Emil Zrihani arvukast publikust, saabus teadmine, et vaev on kuhjaga tasutud, juba esimese pala kõlades.