Tänavune mõtteliselt kaheosaline kontserdisari algas kahasse Eesti Klavessiinisõprade Tsunftiga korraldatud sooloõhtuga Juuru lähistel Atla mõisas, täpsemini mõisa aidas, kus esines prantsuse klavessinist Elisabeth Joyé. Pariisist Maarjamaale ei sattunud Elisabeth Joyé mitte esimest korda – 2008. aastal esines ta soolokavaga Maidla mõisas. Lisaks koostööle mitmete tuntud solistide ning dirigentidega (M. Minkowski, P. Hantaï, S. Kuijken jt), on Mme Joyé tuntust kogunud pedagoogina: ka Eesti noored klavessinistid said 19.–22. juunini Juurus toimunud ajaloolise klahvpilli- ja orkestrimuusika laagri raames Joyé käe all oma oskusi lihvida.

Kontserdil kõlas valik programmilisi klavessiinipalu F. Couperini, F. Dagincourt’i ja J. Duphly süitidest. Peale selle, et kõik nimetatud on prantslased, on kolme helilooja ühisnimetajaks teatud muusikaliste väärtuste põlvkondadevaheline transformatsioon – oma helikeelelt oli Dagincourt Couperini õpipoiss ja „päris elus” Duphly õpetaja.

Elisabeth Joyé interpretatsiooni iseloomustab ülim läbitöötatus, kontrollitus ja ehk isegi teatav ettevaatlikkus. Ühtedeks meeldejäävamatest hetkedest kujunesid Joyé esituses lühikesed prelüüdid F. Couperini klavessiinimänguõpikust „L’art de toucher de clavecin”, Joyé oskas neist vormida omamoodi suurteosed. Oli kuulda ja tunda, et Joyé näol on tegemist väga intellektuaalse ja erudeeritud mängijaga, kelle interpretatsioonis on iga noot põhjendatud kujul ja kohas. Ent siiski –

ürituse konteksti arvestades oleks seekord oodanud niivõrd nimekalt ja healt mängijalt pisutki rohkem loomingulist spontaansust ja mängurõõmu. Kriipsuks kokku pigistatud huultega näost võis välja lugeda stressi lakapealse kontserdisaali akustika puudumise, kuuma õhu, häälestuse vajumise ja arvukate eri vanuses pillilaagrist osavõtjate intensiivse kohalolu pärast, ja attacca mängitud paladega kahe poolega kontsert kippus nii esinejale kui publikule paraku pigem kannatuseks kui meelerõõmuks kujunema. Märksa muhedamalt lähenes asjadele Jüri Kuuskemaa, kes kontserdi vaheajal mõisa peamaja päikeseliselt paraadtrepilt täielises sõiduvees põneva „jutluse” pidas.

Mõisasari jätkus juuli viimasel nädalalõpul neljas mõisas Corelli Consordi, kontratenor Ka Bo Chani ja uue kavaga, mille sisse ansambli juht Mail Sildos oli mahutanud hulganisti kauneid barokipärle: Bach ja Boismortier, Purcell ja Händel ja Vivaldi, ridamisi aariaid, sekka sonaati ja soolotki. Sain osa esimesest kontserdiõhtust, mis leidis aset Laulasmaa kandis Kõltsu mõisas.

Õhtu staar oli Hongkongst pärit, kuid juba aastaid Eestis töötav ja õppiv Ka Bo Chan. Enamasti peast laulev kontratenor võlus lisaks kaunile vokaalile oma sundimatu lavalise olekuga. Nootidest vabana näis tal jätkuvat tähelepanu iga kuulaja jaoks, kuigi esimesed neist istusid ruumiolude tõttu laulja käeulatuses ja külgmised otsapidi kõrvalruumis. Hämmastas ka tema võime juba eelmängu ajal viia kuulaja oma kehakeelega sisse eesseisva loo karakterisse – selline „kultiveeritud teatraalsus” sobib minu meelest hästi barokkstiili esitamiseks. On ju tegemist muusikaga, mis ei räägi kuulajale „ühte kurba lugu, kus valati palju pisaraid”, vaid püüab edastada „reportaaži lahinguväljalt” niisuguse afektiga, et kuulajal endal nüüdsama pisarad silmist purskuksid. Publik võttis Ka Bo Chani väga soojalt vastu, nii et hittide paraad kulmineerus samast rubriigist lisalooga.

Ka Bo Chani saatis ajastu pillidel Corelli Consort, mille kõik kolm liiget, s.o Mail Sildos viiulil, Villu Vihermäe tšellol ning Lembit Orgse klavessiinil, said võimaluse õhtu jooksul ka solistina üles astuda. Mail Sildos esitas Händeli op. 1 viiulisonaatidest (F-duur), mille esitamisest ja/või plaadistamisest ei pääse vist ükski maailma barokkviiuldaja ning mille imekaunist muusikat on tore ikka ja jälle kuulata. Kaunilt kõlas Vivaldi B-duuris tšellosonaat Villu Vihermäe peenetundelises esituses. Väga maruliselt interpreteeris Lembit Orgse esimest osa J. S. Bachi Itaalia kontserdist, kust õhkus nii pulbitsevat lõunamaist karakterit kui bachilikku sügavust.

Ansambli interpretatsioonis oleks soovinud rohkem süvitsiminekut ja diferentseeritust osade muusikalisel kujundamisel, nii artikulatsiooni, karakteri kui tempode poolest. Aeglaste osade puhul oleks üldiselt vastavalt esitusjuhistele (adagio, largo) soovinud mõõdukamaid temposid ning rohkem artistlikku vabadust tekkiva aja ja ruumi (ka helitu) täitmisel. Continuo poolelt kippusid ühte väravasse minema sonaatide kolmandad osad, aga klavessiinil lautoregistri kasutamine on muidugi üleüldse maitse asi. Kiiretes osades olid aga consortlased oma sõiduvees – need olid esitatud mõnuga ning kaasakiskuvalt.

Muuseas, merele avaneva pargiga värskelt renoveeritud Kõltsu mõisakompleks on tõesti väärt külastust: vahepeal pioneerilaagrina tegutsenud ja vastavalt „modifitseeritud” puitpitsilise peahoone koos pargiga on (maastiku)arhitektid ja kujundajad võpsikust välja kaevanud ning vägagi vaatamisväärsena taastanud. Augustis pakub mõisa oma kontserdisari selleks võimaluse.