Kuid asugem siiski värske heliplaadi juurde. Mati Lukk on ERSO kontrabassirühma kontsertmeister aastast 2000, lisaks mänginud paljudes koosseisudes ja ansamblites ning tegelikult ei kujutaks siinset muusikaelu tema panuseta hästi ettegi (sellest räägib kas või Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2002. a). Paratamatult on Eesti väga väike ning enamik muusikuid teab üksteist rohkemal või vähemal määral. Seetõttu julgen arvata, et plaat on tõeline õnnestumine. Seda sellepärast, et nii salvestatud muusikas kui üldse kogu „tootes” (kui nii võib öelda) kumab läbi Mati Luki olemus: andumus oma instrumendile, meeletu energia ning sellest tingitud elektriseeritud toon ja tehniline üleolek, ühtlasi ka talle iseloomulik ausus ja muhedus.

Plaadile valitud kontserdid on muusikaliselt väga erinevad ning seega täiendavad teineteist. Kussevitski pakub (lugude annotatsioonist saame Tiia Järgi vahendusel teada, et Kussevitski nimi on otseselt või kaudselt seotud tegelikult kõigi kolme teosega) head fraasikaart ja meloodilisust, sekka tubli annus virtuoostehnikat, Tubin rütmilist impulssi ja Rautavaara huvitavaid mängutehnilisi võtteid. Tundub, et just aeglastes ning kantileensetes osades saab kontrabass tõeliselt kaunilt ja kandval toonil mängida, seda kõikide teoste puhul. Kiiremates lõikudes muutub kontrabassi hääl aeg-ajalt kuidagi liiga maskuliinseks. Ometi oli väga põnev kuulata näiteks Rautavaara teoses, milliseid „efekte” (ei ole tegelikult õige sõna) on võimalik pillil saavutada ja kus osast „Tema monoloog” kujunes tõeline tulevärk nii tehnilise kui vaimse pinge poolest. Mingis mõttes pakkuski see teos kõige rohkem värve ja pooltoone (olles varjamatult subjektiivne).

Eduard Tubina Kontrabassikontserdi taas plaadile jõudmine (salvestis on sama, mis eespool maintud helikandjal a-st 2007) on muidugi väga tervitatav, sest see on eesti muusika paraadlugu ja salvestiski on väga hea (lisaks solistile annab ju tugeva laengu dirigent Toomas Vavilov). Põnev oleks muidugi teada, kui palju on üldse eesti muusikas kontrabassikontserte.

Kahtlemata võimaldab plaat veidi teistsugust helipilti kui tegelik kontserdisaali akustika. Juba ainuüksi madala soolopilli „läbitulemine” on väga keeruline. Siiski oli plaadil balanss väga hästi paigas, samuti kõik olulised liinid vaevata jälgitavad. Kindlasti on selleks palju andnud dirigendi nõudmised, kuid mööda ei saa vaadata ka helirežissööri (Maido Maadik) määravast rollist.

Bravissimo!