Mitte et see oleks Rice?i süü. Juba enne tema visiiti NATO ja ELi peakorterisse oli Mandri-Euroopale selge, et järelduste tegemiseks tuleb Bush isiklikult ära oodata. Tema üksi on piisavalt autoriteetne rääkima otsustest, mida USA-lt oodatakse (või kardetakse). Ja sellega tuleb valitud eurooplastel oodata 21. veebruari õhtuni, ülejäänute võimalus saabub järgmisel päeval formaalsemas õhkkonnas esiteks NATO, teiseks Euroopa Liidu ja USA tippkohtumisel.
Rice?i missioonil oli kaks sihti: esiteks koguda infot liitlaste meelsuse kohta, teiseks pehmitada Euroopat oma ?sarmirünnakuga?. Sarmi Rice?il jagub ning kaamerate ees särasid temaga pingutuseta koos nii NATO kui ELi juhid. Märkimisväärne oli Rice?i visiidi ajale langenud NATO kaitseministrite kohtumine Nice?is, esimene Prantsusmaa pinnal ligi 40 aasta jooksul.
Ka Eesti võib natuke preemiat saada
Rice?igi tähetund tuli Pariisis, kus ta pidas oma ametiaja esimese programmkõne. Viimases puudusid varasemad retoorilised teravad servad, kuid polnud ka konkreetse lepitusinitsiatiivi märke. Kõige paremini summeeris toimunu üks USA konservatiivse väljaande National Review kolumnist, kes Woody Alleni sõnadega märkis, et kohalolu on 80% elust ehk Pariisis käik ise oli rohkem kui pool võitu.
Vahemärkusena, Rice ei kasutanud Pariisis Donald Rumsfeldi populaarset ?uue? ja ?vana? Euroopa eritlust. Et aga ?soovijate koalitsioonid? pole ajalugu ning liitlased Ida-Euroopas on Washingtonile endiselt hingelähedased, seda näitab president Bushi soov saada kongressilt uue eelarve raames 400 miljonit dollarit Iraagis ja Afganistanis end tõestanud liitlaste abistamiseks. Teiste seas peaks raha saama ka Eesti.
Rice?i puhul on palju tähelepanu osutatud asjaolule, et erinevalt eelkäijast Colin Powellist kuulub ta president Bushi siseringi. Powell oli küll esmaklassiline diplomaat, kuid tema fataalseks puuduseks oli, et temaga polnud mõtet nii-öelda diile teha, kuna ta oli Bushiga sisuliselt siseopositsioonis. Rice?i puhul seda hirmu pole, kuid puudub ka selgus, mil määral on tal olemas oma, Bushist sõltumatu maailmanägemine.
Viimase lakmuspaberiks võiks olla Washingtoni Iraani-poliitika. Iraan on esimese suurusjärgu kari USA-Euroopa lähiaastate suhetes. ELi kolm suurt Suurbritannia, Saksamaa ja Prantsusmaa peavad praegu Teheraniga läbirääkimisi eesmärgiga pidurdada riigi tuumaprogrammi nii, et tulemus rahuldaks ka USAd. Kõnealuste riikide ?ansid vähenevad aga järjest ja seda suuresti seetõttu, et USA ise keeldub anga?eerumast.
Rice?i mõtted Iraani teemal pakkusid rikkalikku materjali tähenärijalikuks eksegeetikaks. Veel lennukis, enne Euroopas maandumist, ütles Rice kaasa reisivatele ajakirjanikele, et Iraani ründamine ?pole päevakorras?, lisades aga intrigeeriva täpsustusena ?praegusel ajahetkel?. Juba Brüsselis, s.o 9. veebruaril, andis riigisekretär USA telekanalile Fox intervjuu, kus ütles, et ehk pole eurooplased Iraanile piisavalt selgitanud, mida on vaja teha. Veidi hiljem samal päeval pressikonverentsil NATOs tõrjus Rice muljet võimalikust lõhest: Washington ja Euroopa liitlased on Iraani küsimuses pidevas kontaktis ning pooli seob ?eesmärgi ja sõnumi ühtsus?.
Cheney ajastu?
Otseütlemine, mida Rice?i avaldustest ei leia, on samas asepresident Dick Cheney harvade avalike ülesastumiste tugevamaid külgi. Jaanuaris MSNBC-le antud teleintervjuus võttis Cheney USA ees seisva probleemi kokku äärmiselt konkreetselt: Iraani surmaohuks lugev Iisrael võib sealsetele tuumarajatistele anda ühepoolse ennetava löögi ja ?jätta diplomaatilise jama eest hoolitsemise muu maailma pärastiseks mureks?.
Tuntud USA kommentaator Jim Hoagland pakub, et Cheney on teise Bushi administratsiooni ?raskuskese? (The Washington Post, 10. II). Samas artiklis nendib Hoagland, et Cheney arvamustel on ?sügavad juured?, need peegeldavad reaalseid debatte administratsioonis. Nii on USA poliitika kujundajad muu hulgas juba analüüsinud, mis läheks Washingtonile kallimaks maksma, kas Iisraeli (kontrollimatu) õhulöök või USA enese asja ennetav ettevõtmine. Hoagland jätkab: ?Vaade, mis domineerib selles hüpoteetilisi, in extremis arengut vaagivas diskussioonis, on, et Iisraeli rünnak mõjuks Lähis-Idale vähem plahvatuslikult kui USA löök.?
Euroopa jaoks on Iraani ründamine mõeldamatu. Sel seisukohal on teiste seas Suurbritannia. Kahju, mis sündmuste vastupidise arengu korral transatlantilistele suhetele osaks saaks, pole võimalik praegu täpselt väljagi arvestada. Igal juhul langeks suhete seis madalamale kui Iraagi sõja ajal.
Nende suhete teel on teisigi komistuskive. ELi peatsele loobumisele relvaembargost Hiina suhtes järgneb Washingtonist ilmselt valuline vastulöök. Rice andis küll mõista, et USAd ei pruugi embargost loobumine teatud tingimustel väga häirida, kuid see avaldus ? nagu ka enamiku ELi riikide asjakohane analüüs ? alahindab paksu verd, mida teema kongressis tekitab.
Potentsiaalseid probleeme on veel, suurem osa neist ammused: keskkonnakaitse, rahvusvaheline kriminaalkohus, Lähis-Ida jne.
Mis hullusti, see uuesti
Siiski on Iraan ettenähtavas tulevikus USA-ELi suhete (ja palju muu) olulisim proovikivi. ELi jaoks seondub Iraani probleemi reguleerimisega suur hulk neist põhimõtetest, mis teevad ühendusest selle, mis ta on: nende hulgas positiivse anga?eerimise eelistamine, püüd edendada multilateralismi (ja multipolaarsust) ning selle kõigega kaasnev teatav eluviisi moraalne relativism.
USA-le on Iraani teokraatlik re?iim pinnuks silmas sama põhimõttelistel, kuid maailmavaateliselt kardinaalselt erinevatel põhjustel. Pärast Saddami Iraaki on Iraan üks markantsemaid näiteid, mis on maailmas valesti according to Bush. Maailmaparandamise soovi võib teha vastupandamatuks asjaolu, et Bushi ümbritseva nõustajate koterii nn neokonservatiivne enamus näib uskuvat, et Iraan on täpselt õige suurusega suutäis.
Seoses sellega tundubki, et seni on alahinnatud, mil määral võib Bushi inauguratsioonikõnes skitseeritud globaalse türanniavastase kampaania visioonil olla rakenduslikku tähendust just Iraani puhul. Palju on räägitud sellest, et Bushi teisele ametiajale võib uue näo anda soov end ajalukku kirjutada. Briti lehes The Guardian (samuti 10. II) võrdleb Timothy Garton Ash Bushi Reaganiga, kes leebus sünkroonis Mihhail Gorbat?ovi tõusuga. Garton Ash pakub, et Bushi ?Gorbat?ovi moment? võib tulla Lähis-Idas palestiinlaste peaministri Mahmoud Abbasi isikus.
Palju realistlikum tundub aga eeldus, et Bush II on sama jäärapäine kui Bush I. Viimane huvitus Lähis-Idast (täpsemalt palestiinlastest) minimaalselt. Tema katse ajalukku minna oli seoses Iraagiga ning Iraan võib Washingtonist vaadatuna tunduda perfektselt aktsepteeritava võimalusena proovida uuesti seda, mis läks esimesel korral kehvasti.