Mul on Columbuses üks eesti päritolu tuttav, keda teadsin mängivat viiulit kohalikus sümfooniaorkestris. Kui kohtusime, pärisin, kuidas tal läheb. Hästi, vastas tuttav, töötan nüüd kindlustusagendina. Ma ei suutnud oma imestust varjata – varasematest aastatest teadsin teda kui entusiastlikku muusikut, kes muu hulgas oli hoolitsenud Columbuse orkestri repertuaari täiendamise eest uuema eesti muusikaga. Tuttav selgitas lahkesti, et sümfooniaorkester töötab nüüd 40 nädala asemel 26 nädalat aastas. Et proportsionaalselt on vähenenud ka mängijate palk, ei tule sellega enam välja, ja nii ei jäänud tal muud üle, kui elukutset vahetada. 26 nädalat hõlmab umbes poolt aastat ning poole aasta palga eest terve aasta üle elada oleks keeruline tõesti.
Sorisin kohaliku ajalehe Columbus Dispatch arhiivis, et aru saada, mis siis täpsemalt kohaliku orkestriga viimastel aastatel on juhtunud. 25. IV 2008 kirjutab leht: „Columbuse sümfooniaorkestri mängijad lükkasid tagasi neile esitatud töölepingu projekti. Projektis pakuti 53 täiskohaga töötavale muusikule järgmiseks hooajaks 40% võrra väiksemat palka, mille suurenemist polnud lepingus ka edaspidi ette nähtud.” 8. mai lehest loeme: „Orkestri hoolekogu ütles, et raha ei ole, mistõttu uusi töölepinguid muusikutega sõlmida pole võimalik. Orkestri viimane kontsert sel hooajal toimub 31. mail. Orkestri esiklarnetist David H. Thomas sõnas, et muusikud on püüdnud läbirääkimisi pidada heas usus ning pakkunud omalt poolt endi palkade kärpimist 6,5% võrra. Seda pakkumist pole juhtkond vastu võtnud.” 1. juunil: „Columbuse sümfooniaorkester andis viimase kontserdi sel kevadel. Tom Hutchinson koos abikaasa Anniga on Columbuse orkestri kontsertidel käinud 1950. aastatest peale. Finantsraskused ning orkestrantide lahkhelid juhtkonnaga võivad peatada orkestri töö järgmiseks hooajaks. Suvised vabaõhukontserdid on tühistatud.” 24. juulil: „Orkestri juhtkond nõuab 3 miljoni dollari suuruse eelarvedefitsiidi vähendamiseks muusikute palga alandamist. Muusikuid esindav ametiühing on varem soovitanud kärpida orkestri eelarvet muude kulude kui muusikute palkade osas kahe miljoni dollari võrra, ent orkestri juhtkond pole seda ettepanekut vastu võtnud. Orkestrantidele pole maikuust alates palka makstud.”
Orkestrantide ja juhtkonna konflikt siiski lahenes paari kuu jooksul. Kokkulepe saavutati 2008. aasta septembris. Kompromissi anatoomia seisnes järgnevas: algselt 3 miljonile dollarile hinnatud vajaliku eelarvekärpe suurus kahanes 2,7 miljonile, millest 1,3 miljonit saavutati orkestrantide palkade arvelt ning ülejäänud 1,4 miljonit administratsiooni palkade vähendamise ja madalamate tegevuskuludega. Näeme, et järeleandmisi pidid tegema kõik osapooled. Muu hulgas vahetas orkester esinemispaika ning hakkas kontserte andma saalis, mille üür endisega võrreldes oli väiksem. Hooaja alguse osas lepiti kokku 24. oktoobrile.
Kaks aastat hiljem ehk siis möödunud aasta teisel poolel kõlasid kohalikus ajakirjanduses märksa optimistlikumad toonid. Columbus Dispatch 9. X 2010: „Elevus ja rõõm täitsid Columbuse sümfooniaorkestri kontserdi puhul välja müüdud Ohio teatrimaja saali. Esimest korda seisis orkestri ees selle uus peadirigent, Kanada päritolu ja mitmekülgse töökogemusega Jean-Marie Zeitouni, kes jättis igati hea mulje.” 1. I 2011 : „Columbuse sümfooniaorkester, mida paar aastat tagasi ähvardas laialimineku oht, on sooritanud tunnustust vääriva majandusliku taassünni ning suutnud palgata uue peadirigendi.”
Mida kõigest sellest järeldada? Columbus Dispatchi ajakirjaniku hinnangul olid orkestri probleemides süüdi „eelarvedefitsiit, vaidlused palkade üle ning vilets tulubaas”. Tuttava orkestrandi sõnul olevat neid probleeme süvendanud eelmise peadirigendi kohati arrogantne repertuaaripoliitika – liiga palju atonaalset muusikat – ning tugevate orkestrite olemasolu osariigi teistes suuremates linnades Clevelandis ja Cincinnatis (meenutame, et esimeses tegutseb peadirigendina ühtlasi ka Viini Riigiooperi dirigendipuldis seisev Franz Welser-Möst, teises Paavo Järvi), mis Columbuse orkestri eelarvele mõistagi hästi pole mõjunud. Tuleb vist Eestiski hakata harjuma mõttega, et sümfooniaorkestri olemasolu vähem kui pooleteist miljoni elanikuga riigis pole enesestmõistetav. Orkestri pidamiseks läheb tarvis raha, poliitilist tahet ning vahel ka diplomaatilisi oskusi.