Kummatigi ei ole selline arusaam kooskõlas faktidega. Chomsky on 1990. aastatel ja uue sajandi esimesel kümnendil vaadanud radikaalselt läbi suure osa oma senisest tööst ning tulnud välja mitmete üllatavate seisukohtadega. Samas oleks mis tahes arengu puhul ennatlik oodata Chomsky kui lingvisti täielikku ümbersündi, pigem on tegemist vanade seisukohtade edendamisega nende loogilise lõpuni.
Chomsky viimase kahe kümnendi lingvistilise tegevuse iseloomustamiseks võib kasutada kolme märksõna: minimalism, filosoofilisus ning rekursioon. Igaüks neist on seotud mõne konkreetse kirjatöö avaldamisega. Minimalism iseloomustab Chomsky lingvistilise programmi üldist ja ilmselt enam-vähem lõplikku kuju, mis sai oma konkreetsema vormi 1995. aastal avaldatud teoses „Minimalistlik programm” („The Minimalist Program”, The MIT Press). Raamatu alguses on Chomsky püstitanud kaks küsimust: (i) „millised on üldised tingimused, millele inimeste keelevõime peaks eeldatavalt vastama?” ning (ii) „millisel määral on keelevõime nende tingimuste poolt determineeritud ilma eristruktuurideta, mis jäävad väljapoole keelevõimet?”. Täpsustavate tingimustena määratleb Chomsky, et keelevõime on piiratud meele/ajuga ning et kehtima peaksid „kontseptuaalse loomulikkuse” üldised parameetrid: lihtsus, ökonoomsus, sümmeetrilisus jms.
Vastates neile kahele küsimusele, heidab Chomsky üle parda aastate ja aastakümnete jooksul kogunenud ballasti, mida paljude lingvistide arvates võib pidada tema suurimaks saavutuseks üldse. Mahakandmisele kuuluvad nii süva- kui pindstruktuur (vastavalt D- ja S-struktuurid), juhtimine (government), projektsiooni printsiip, θ-kriteerium, X-bar tervikuna jmt. Vastavalt Chomsky pakutud arutluskäigule pole nendes kategooriates opereerimine enam ei mõistlik ega ka tarvilik, sest tegemist on teoreetiliste konventsioonidega, mida keeles tegelikult ei ole. Vanadest arusaamadest jäävad alles üksnes kaks üldkognitiivset ning keelevälist süsteemi: artikulatoor-pertseptiivne (A-P) süsteem ning kontseptuaal-intentsionaalne süsteem (C-I).
Kõik ülejäänud küsimused taanduvad leksikale, mille rakendamise (spell-out) kaksikproduktiks on foneetiline vorm (PF) ning loogiline vorm (LF). Keele kalkuleerimine toimub kolme funktsiooni abil: liida (merge), liiguta (move) ja nõustu (agree).
Märksõna „filosoofilisus” kaudu saab sedastada Chomsky (seni) viimase, 2000. aastal ilmunud raamatu „Keele ja meele uurimise uued horisondid” („New Horizons in the Study of Language and Mind”, Cambridge University Press) üldised tunnused. Chomsky astub tõsisemasse keskustellu keele- ja meelefilosoofidega (vastavalt Quine ja Putnam) ning sõnastab üsna mitu radikaalset seisukohta. Näiteks paigutab ta lingvistika kindlalt loodusteaduste alla, kuid keeldub liitumast (füüsikalise) reduktsionismiga ning tõdeb, et neuroteadused ei saa iialgi sisukalt kirjeldada lingvistilist fenomeni, sest seda saab asjakohaselt teha üksnes lingvistika (nagu ka bioloogia ja keemia täielik taandamine füüsikalisele kirjelduskeelele ei vii paremate selgitusteni nende distsipliinide poolt uuritava kirjeldamisel). Ühtlasi annab Chomsky oma selge seisukoha ka keha ja vaimu küsimuses. Nimelt pole tema arvates võimalik keha ja vaimu küsimust ülepea formuleerida. Ja seda mitte sellepärast, et meil on vaimu kohta ebapiisavad teadmised, vaid seetõttu, et meil ei ole kriteeriumit, mille abil saaksime öelda, mis konstitueerib keha.
Vahest kõige põnevamad seigad on seotud aga viimase Chomsky tegevust iseloomustava märksõnaga, milleks on „rekursioon”. 2002. aastal avaldasid Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessor Marc Hauser, evolutsioonibioloog Tecumseh Fitch ja Noam Chomsky ajakirjas Science (nr 298, lk. 1569–1579) ühisartikli pealkirjaga „Keelevõime. Mis see on, kellel see on ja kuidas see arenes?” (The Faculty of Language: What Is It, Who Has It, and How Did It Evolve?). Noam Chomskyle on see muide üks esimesi kordi pöörduda tõsisemalt keele päritolu küsimuse juurde, mida ta siiani oli üsna järjekindlalt ignoreerinud.
Autorid jõuavad oma tekstis järeldusele, et inimkeel on pikalt (kuni kuus miljonit aastat) kestnud homo sapiens’i evolueerumise tulemus, mille tekkepõhjuseks ei pea tingimata olema keel kui selline. Viimane võis tekkida mingite teiste funktsioonide (navigeerimise, sotsiaalse intelligentsuse, tööriistade kasutamise) kõrvalproduktina. Ühtlasi eristavad autorid keelevõimet laias tähenduses (FLB) ja keelevõimet kitsas tähenduses (FLN) ning postuleerivad mitmesugustele etoloogilistele uuringutele viidates, et teised loomad ilmselt evivad keelevõimet laias tähenduses (kontseptuaal-intentsionaalsed ja sensor-motoorsed süsteemid), samas kui keelevõime kitsas tähenduses (rekursioon) on üksnes inimeste pärusmaa.
Mis siis on see keelevõime kitsas tähenduses, rekursioon? Rekursiooni defineerimisel viitavad autorid Galileole, Descartes’ile ja eriti von Humboldtile, kes tõdes, et keel tähendab lõplikku hulka (printsipiaalseid) vahendeid, mis abil saab luua lõputul hulgal lauseid. Teisisõnu peavad Chomsky ja teised silmas asjaolu, et inimkeeles on (erinevalt mis tahes teiste loomade keeltest) võimalik alati midagi lisada. Näiteks on võimalik eesti keeles konstrueerida lause „Aias on puu” ning lisada „See puu on vaher” ehk „Aias on puu, mis on vaher” jne. Ühteaegu põhinevad kõik sellised laused aga lingvistilise kombinatoorika piiratud võimalustel.
Koos rekursiooniga teevad autorid inimkeele kõnelejate (ehk kitsa keelevõime omajate) osas veel ühe täpsustuse: inimkeele kõnelejatel on kõrgelt arenenud aritmeetilised võimed, mis viitaks justkui sellele, et arvutamine ja keelekombinatoorika on omavahel seotud.
Ootamatu pöörde rekursiooni-arutellu toob 2005. aastal Manchesteri ülikooli lingvist ja antropoloog Daniel Everett, kes avaldab ajakirjas Current Anthropology artikli „Grammatika ja kognitsiooni kultuurilised piirangud Pirahã keeles” („Cultural Constraints on Grammar and Cognition in Pirahã”). Everett püüab üle 30 aasta kestnud väikese Ladina-Ameerikas elava Pirahã hõimu juures tehtud välitööde tulemusel näidata, et Chomsky rekursiooni-teooria ei pea paika.
Everett – ühena vähestest inimestest, kes suurte ponnistuste tulemusena on omandanud Pirahã (hääldatakse: pee-da-HAN) keele – väidab, et tegemist on hõimuga, kes elab kestvas konkreetses olevikus, nende kollektiivne mälu ei ulatu kaugemale kui kaks põlvkonda, nad ei mõtle tulevikule (ka toidu varumisel), neil pole materiaalset kultuuri, puuduvad mis tahes kunst, mütoloogia ja uskumused, arenenud tööriistad, samuti arvsõnad, sõnavara värvide kohta, arusaam aritmeetikast ja abstraktne mõtlemine. Ühtlasi ei tunne Pirahã hõimlased mingit huvi välismaailma vastu ning on kohalike brasiilia kaubavahetajatega kokku puutudes jäänud püsivalt ükskeelseks. Pirahã keel on grammatilise struktuuri mõttes äärmiselt lihtne (alla kümne silbi), kuid Everetti sõnul teeb selle teistest keeltest võrreldamatult keerulisemaks rikas ja raskesti omandatav prosoodiline tekstuur, mille pidev varieerimine kõnes muudab tähendusi tundmatuseni.
Samuti ei esine nende keeles … rekursiooni, mis Everetti arusaamist mööda tähendab seda, et Pirahã hõimlased ei moodusta pikki (täiend)lauseid, vaid väljendavad sama asja järjestikuste lühilausetega (mis võib rekursiooni definitsiooni range rakendamise korral jääda definitsiooni piiridesse).
Everetti artikkel ning teiste uurijate ekspeditsioonid nimetatud hõimu juurde on lingvistika ringkondades põhjustanud üsna palju furoori ja segadust. Spekuleeritud on võimalusega, et Pirahã hõimlaste näol on tegemist evolutsiooni ühe etapi hea näitega, mida tänaseks enam kusagil mujal maailmas ei leia. Küsimuse alla on aga pandud ka Noam Chomsky lingvistika üks kesksemaid teese: keeleorgani ühetaoline olemasolu kõikidel inimestel.
Endine ch
omskyaan ja Harvardi ülikooli kognitiivteadlane Steven Pinker on ajakirja The New Yorker veergudel (16. IV 2007) nimetanud Everetti uurimistulemusi „pommiks, mis on visatud keset pidu”. Kuigi tema vaadetega ühinevad mitmed teisedki antropoloogid ja lingvistid, pole Chomsky ise Pirahã hõimu käsitlevaid uurimistulemusi eriti kommenteerinud, tõdedes üksnes, et need tulemused ei lükka ümber tema vaateid.
Et XX sajandi üks olulisemaid lingviste Noam Chomsky on end korduvalt kirjeldanud kui ratsionalistliku vaate esindajat (vastupidiselt Ferdinand de Saussure’ile, keda ta käsitleb pigem empiirikuna), võib põhjendatult küsida: kui igal ratsionalistlikul arutluskäigul on oma algus ja lõpp, siis kas Chomsky lingvistika on omandamas oma lõplikku kuju? Aeg peab näitama, kas Chomsky minimalism, filosoofilised ekskursid ja rekursioon saavad tulevikus täiendust või jäävad eespool kirjeldatud teosed ja artiklid tema ratsionalistliku lingvistika lõpplahenduseks.