Ennekõike polnud ta, nagu Chesterton ja Jackson on soovinud vihjata, „proletaarne” kirjanik. Esiteks ei kirjuta ta proletariaadist nagu ülekaalukas enamus teisigi tollaseid ja praegusi romaanikirjanikke. Kui küsida mis tahes lugejalt, milliseid proletaarseid tegelasi ta Dickensi loomingust mäletab, siis kolm kõige tõenäolisemat on Bill Sykes, Sam Weller ja proua Gamp, ehk murdvaras, toapoiss ja joodikust ämmaemand – mitte just kõige esinduslikum läbilõige inglise töölisklassist.

Teiseks ei ole Dickens „revolutsiooniline” kirjanik selle tavamõistes, aga seda tuleks pisut täpsustada.

Mis tahes Dickens ka oli, polnud ta kindlasti mingi riukalik hingepäästja ega heatahtlik idioot, kes usub, et maailm oleks täiuslik, kui ainult parandada mõni seadus ja keelustada mõni anomaalia. Igal tema leheküljel kohtab veendumust, et miski on ühiskonnas mäda juurtest peale. Alles kui küsida, millistest juurtest, hakkab tema positsioonist mõnevõrra aimu saama.

Tõepoolest, Dickensi ühiskonnakriitika on ainuüksi moraalne. Nii ei kohta kusagil tema teostes ühtegi konstruktiivset ettepanekut. Kogu tema „sõnum” näib esmapilgul lausklišeena: kui inimesed käituksid sündsamalt, oleks maailm parem koht.

See nõuab muidugi mõningaid autoriteetseid tegelasi, kes käituvad tõepoolest sündsalt. Siit ka üks Dickensi korduv tegelaskuju, hea rikkur. Eriti kohtab neid tema varases optimistlikumas loomingus. Enamasti on ta „ärimees” (mis äriga ta tegeleb, sellest ei pruugi lugedes aimu saada) ja alati on ta üleinimlikult lahke südamega härrasmees, kes muudkui „sörgib” edasi-tagasi, tõstab alluvate palka, patsutab lapsukesi, päästab inimesi võlavanglast ja käitub enamasti ülepea nagu haldjast ristiema. Mõistagi on see unelmkuju, reaalsest elust märksa kaugemal kui näiteks Squeers või Micawber. Isegi Dickens pidi vähemasti aeg-ajalt oimama, et sellel, kes on nii varmas oma raha laiali jagama, vaevalt seda kunagi üldse koguda õnnestub. Mr Pickwick näiteks oli „elanud linnas”, aga on raske kujutleda, et ta seal varanduse kokku ajas. Ometi jookseb selline tegelaskuju ühendava niidina läbi kõigi tema varasemate teoste.

Üks oma aja kisendav kuripatt, millest Dickens enamjaolt vaikib, on laste kasutamine tööjõuna. Tema raamatutes kohtab arvukalt pilte laste kannatustest, aga enamasti koolis, mitte vabrikus. Ainus üksikasjalik kirjeldus laste töötingimustest pärineb „David Copperfieldist”, kus väike David Murdstone & Grinby kaubalaos pudeleid peseb. See on mõistagi autobiograafia. Kümneaastasena oli Dickens ise üsna samamoodi töötanud Warreni saapaviksivabrikus Strandis. See oli erakordselt kibe mälestus, sest osaliselt tundis ta, et see heidab varju tema vanematele; igatahes varjas ta seda juba aastaid abielus olles oma naisegi eest.

Ütlesin enne, et Dickens ei ole revolutsiooniline kirjanik selle mõiste „tavatähenduses”. Kuid pole sugugi kindel, et pelk moraalne ühiskonnakriitika ei võiks olla revolutsiooniline – ja pealegi tähendab revolutsioon asjade pea peale pööramist, nagu praegu moes poliitmajanduslik kriitika. Blake ei olnud poliitik, kuid tema luuletuses „Käin mööda märgit tänavaid” on rohkem arusaamist kapitalismi olemusest kui kolmveerandis nõukogude kirjandusest. Progress ei ole illusioon, seda tuleb ette, kuid see on aeglane ja kujuneb enamasti pettumuseks. Alati on kusagil uus türann ootamas, et vanalt võim üle võtta – mitte tingimata teab kui halb, aga ikkagi türann. Järelikult peab jätkuvalt paika kaks vaatepunkti. Üks, kuidas parandada inimloomust, parandamata süsteemi? Ja teine, milleks muuta süsteemi enne inimloomuse muutumist? Ühele meeldib üks, teisele teine ning valdavalt need vahelduvad. Moralist ja revolutsionäär õõnestavad teineteist vahetpidamata. Marx pani sadu tonne dünamiiti moralistide jalge all plahvatama ja me elame siiani selle kärgatuse kajas. Aga juba on siin või seal sapöörid tegevuses ja värske dünamiit tampimisel, et Marx kuu peale saata. Seejärel naaseb Marx või mõni teine temataoline uue dünamiidilaadungiga ja nii protsess muudkui jätkub, ilma et lõppu oleks näha. Põhiküsimus, kuidas vältida võimu kuritarvitamist, jääb aga lahendamata. Dickens, kes ei taibanud küll ette näha eraomandi takistavaks tüütuseks kujunemist, mõistis seda hästi. „Kui inimesed käituksid sündsamalt, oleks maailm parem koht” pole mõttena sugugi nii lame, kui see kõlab.

Vaevalt on pelk juhus, et Dickens ei kirjuta kunagi põllumajandusest, küll aga lõputult söögist. Ta ise oli kokni ja London on maakera kese umbes samamoodi, nagu kõht keha oma. See on tarbijate linn, tulvil inimesi, kes on sügavalt tsiviliseeritud, aga mitte kuigi kasulikud. Dickensi raamatute pealispinna alla kiigates üllatab see, et XIX sajandi romaanikirjaniku kohta on ta üsnagi võhiklik. Tal pole suurt aimugi, kuidas asjad päriselt käivad. Esmapilgul näib see väide muidugi jõhkra lajatamisena, nii et vajab mõningast selgitust.

Dickensil oli olnud eredaid sissevaateid „alamasse ellu” – nagu näiteks viibimine võlavanglas – ja populaarse kirjanikuna oskas ta kirjutada lihtsatest inimestest nagu kõik tüüpilised inglise kirjanikud XIX sajandil. Nad tundsid end kodus maailmas, kus nad elasid, tänapäeva kirjanik on aga maailmast nii lootusetult võõrdunud, et tüüpiline romaan on romaan romaanikirjanikust. Isegi kui näiteks Joyce veedab oma kümme aastat kannatlikult, püüdes „lihtsa inimesega” kontakti saada, osutub tema „lihtne inimene” lõpuks ikkagi juudiks ja sealjuures kaunikesti kõrgelaubaliseks. Vähemasti sellise asja all Dickens ei kannata. Talle ei valmista mingit raskust kirjeldada üldinimlikke motiive, armastust, auahnust, saamahimu, kättemaksuiha jne. Millest ta tähelepanu väärivalt aga üldse ei kirjuta, on töö. Kõik tööga seonduv jääb tema romaanides kuhugi lava taha. Ainus tema tegelastest, kel on vähegi usutav elukutse, on David Copperfield, kiirkirjutaja ja hilisem romaanikirjanik nagu Dickens isegi. Kõigi teiste puhul jääb see, kuidas nad oma elatist teenivad, vägagi tagaplaanile.

Mõistagi oleks absurdne väita, et Dickens on ebamäärane või üksnes melodramaatiline autor. Paljugi tema kirjutatust on erakordselt faktideküllane ja tema oskus luua pildilisi kujundeid ilmselt ületamatu. Mida Dickens on kord kirjeldanud, püsib silme ees elu lõpuni. Mõnes mõttes on aga just tema nägemuse konkreetsus märk sellest, mis tal puudub. Õieti on see ju sama, mida pealiskaudne vaatleja ikka näeb – välimus, mitte sisu, vaid pealispind. Kui ollakse maastikuga tõeliselt seotud, ei märgata enam maastikku. Kui suurepäraselt Dickens ka ei kirjeldaks nähtumuslikku, ei kirjelda ta protsessi kuigi sageli. Eredad mälupildid, mis lugemisest jäävad, pärinevad pea alati jõudehetkist, maakõrtside kohvitubadest või postitõlla aknast; see, mida ta märkab, on enamasti kõrtsisildid, vasest uksekoputid, maalitud kannud, poodide ja eramajade interjöörid, rõivad, näod ja ennekõike toit. Kõike vaadeldakse tarbija vaatepunktist.

Praeguseks peaks igaüks, kes Dickensit armastab ja lugemisega siiani on jõudnud, minu peale tõenäoliselt maruvihane olema.

Olen arutanud ennekõike Dickensi „sõnumi” üle, jättes peaaegu tähelepanuta tema loomingu kirjandusliku väärtuse. Ometi on igal kirjanikul, eriti romaanikirjanikul, oma sõnum, tunnistab ta seda või ei, ja see mõjutab viimast kui pisiasja tema töös. Igasugune kunst on propaganda. Ei oleks Dickens ise ega enamik viktoriaanlikke romaanikirjanikke seda eitanud. Ent igasugune propaganda pole veel kunst. Nagu öeldud, on Dickens üks neid kirjanikke, kes on väärt varastamist. Teda on kaaperdada püüdnud marksistid, katoliiklased ja eriti konservatiivid. Küsimus on: mis temas on väärt varastamist? Miks peaks keegi Dickensist hoolima? Miks mina seda teen?

Sellisele küsimusele pole kunagi kerge vastata. Enamasti on esteetiline eelistus midagi kas seletamatut või sedav
õrd läbi põimunud esteetikaväliste motiividega, et kerkib kahtlus, kas mitte kogu kirjanduskriitika pole pettuse hiidvõrgustik. Dickensi puhul teeb asja keeruliseks tema tuttavlikkus. Nimelt juhtub ta olema üks neist „suurtest kirjanikest”, keda igaühele kapaga kurgust alla kallatakse varasest east saadik.

Ükski täiskasvanu ei saa Dickensit lugeda, tajumata tema piire – ja ometi jääb tema sünnipärane meeleheldus selleks ankruks, mis pea alati hoiab teda seal, kuhu ta kuulub. Küllap ongi see tema populaarsuse peapõhjus. Lihtne inimene elab endiselt Dickensi vaimumaailmas, kuigi küllap on iga tänapäeva intellektuaal läinud üle ühte või teise totalitarismi. Marksistlikust või fašistlikust vaatepunktist võib peaaegu kõik, mida Dickens kehastab, „kodanliku moraalina” maha kanda. Moraalse maailmapildi seisukohalt pole aga midagi „kodanlikumat” inglise töölisklassist.

Klassivahedele vaatamata valitseb Inglismaal siiski teatav kultuuriline ühtsus. Läbi kogu kristluse ja eriti Suurest Prantsuse revolutsioonist peale on läänemaailma kummitanud vabaduse ja võrdsuse idee; see on küll vaid idee, kuid imbunud kõigisse ühiskonnakihtidesse. Võikaimat ebaõiglust, julmust, valet, snobismi leiab kõikjal, ometi pole palju inimesi, kes võiksid suhtuda neisse sama ükskõikselt nagu näiteks Rooma orjapidaja. Isegi miljonär kannatab ebamäärase süütunde all, nagu koer näpatud lambakintsu järades. Peaaegu igaüks, vaatamata oma tegelikule käitumisele, reageerib emotsionaalselt inimliku vendluse ideele. Dickens sõnastas koodi, millesse usuti siis ja usutakse praegugi, isegi seda rikkudes. Teisiti oleks raske seletada, miks teda loeb töörahvas (mida pole juhtunud ühegi temaväärse romaanikirjanikuga) ja miks ta on seejuures maetud Westminster Abbeysse.

Lugedes mis tahes selgelt isikupärast kirjutist, tundub ikka kusagil lehekülje varjus kangastuvat üks nägu. Ja see ei pruugi olla kirjaniku tegelik nägu. Tajun seda väga tugevalt Swifti, Defoe’, Fieldingi. Stendhali, Thackeray, Flaubert’i puhul, isegi kui ma sageli ei tea, kuidas nad välja nägid, ega tahagi teada. Dickensi puhul näen nägu, mis ei kattu tema fotodega, kuigi meenutab seda mõnevõrra. See on umbes neljakümneaastase mehe nägu, kerge habeme ja hea jumega. Ta naerab ja tema naerus aimub küll kübeke raevu, aga mitte võidurõõmu ega õelust. See on mehe nägu, kes on alati võidelnud millegi vastu, kuid alati avalikult ja hirmuta, see on suuremeelselt vihase mehe nägu – teisisõnu XIX sajandi liberaali, vaba mõtleja nägu, keda vihkavad ühtemoodi kõik väikesed haisvad ortodoksiad, kes meie hingede pärast praegu võistlevad.

1940

Lühendatult tõlkinud Doris Kareva