Taimede, seente ja loomade nimetused ehk kõnekeelselt nimed annavad esimese võimaluse meid huvitava olendiga suhestuda. Kuidagi peame ju meid ümbritsevaid olendeid nimetama. Isegi kui me teaduslikku või ametlikku nimetust ei tea, siis anname omavahelises suhtluses mingisuguse kirjelduse, umbes nagu filmis „Mehed ei nuta“: „Aga veel parem on kui te leiaksite … aaskäokinga.“ „Milline see välja näeb?“ „ Teate, tal on rohelised lehed ja sinised taevakarva õied.“ „Ah see või, seda tean küll!“
Olendite nimetamisega tegeldakse süstemaatikas ja taksonoomias. Mõneti on see erakordselt igav ja normeeritud, paadunud tähenärijatele sobilik valdkond. Kui taksonoomiaga mitte tuttav inimene võtab ette näiteks taimede, vetikate ja seente nomenklatuurikoodeksi,1 siis esmapilgul ei saa selle sisust ja loogikast kuigi palju aru. Koodeksi parema tõlgendamise huvides on selles toodud ohtralt näiteid, aga nende tõttu läheb pilt veelgi segasemaks.
Just taksonoomidel on koodeks tihti ees, sest pisiasjad kipuvad kergesti ununema. Uute taksonite2 kirjeldamisel on nimest määravam küsimus valiidne publitseerimine, kas taksoni kirjeldus, tüüpmaterjal, publikatsioon vastab ikka koodeksi nõuetele ning ega sellist liiki ole juba varem kirjeldatud. Kui nõuetele ei vasta, saab järgmine uurija tunnistada nimetuse kehtetuks ja taksoni juba oma nime all uuesti avaldada. Kui valesti avaldatud taksonist ka muud ei tulene, saavad kolleegid-taksonoomid hiljem parastada, et „küll see Kukk avaldab jama!“. Tõsi, seda võib juhtuda kõigis teadusvaldkonnis, mitte ainult taksonoomias.
Teisalt kaasneb nimedega ka huvitavam osa: miks just selline nimi on antud, milline lugu nimega kaasneb? Ühte osa nimetustest, isikute järgi antud nimedest ehk eponüümidest, kõnealune Stephen B. Heardi teos käsitlebki. Seda võib lugeda ka kui mõnusat jutustust, mis ei nõua lugejalt erilisi eelteadmisi. Mõningaid taksonoomia üldisi põhimõtteid on raamatus ka arusaadavas keeles tutvustatud, nii palju kui tekstist arusaamiseks vajalik.
Nomina sunt odiosa, nimed haisevad
Teatavasti koosnevad olendite liiginimetused kahest osast: perekonnanimetus ja liiginimetus ehk epiteet. Läbi aegade on süstemaatikud pannud liikidele ka eponüüme, mis võivad avaldada nii austust kui ka autust. Raamatust võib kergesti jääda mulje, et prussakaid, täisid ja kõike muud meeldivat ja vähem meeldivat elusat nimetataksegi vaid inimeste järgi, kas kättemaksuks või poolehoiu märgiks. Muu hulgas saab siit teada ka tänapäeval levinud võimalusest osta endale liiginimetus raha eest – pole ju halb mõte ühtlasi uurimisasutust või looduskaitset toetada (lk 195).
Isikute järgi liikide nimetamine on läbi aegade kütnud kirgi, nii poolt kui ka vastu on tugevaid argumente. Isikunimedest tulenevaid liiginimede hulka on pea võimatu kokku lugeda, sest need ei pruugi olla lihtsasti leitavad, vaid ka tõlgitud, nimesse peidetud või selgub isik vaid liigikirjeldust lugedes, mille üles otsimine ei pruugi ka lihtne olla. Õnneks ei pea liiginimi liiki kirjeldama, vaid see on üksnes kokkulepitud moodus olendi tähistamiseks. Ka kirjeldavate liigiepiteetide tegelik sisu jääb sageli tabamatuks – mis on siis ikkagi taimel valge (Carex alba, valge tarn) või roheline (Asplenium viride, rohe-raunjalg)? Taimedel on ka väga suuri, mitme tuhande liigiga perekondi, kus üksnes kirjeldatavate nimedega saaks teadlastel fantaasia kergesti otsa.
Lisaks põnevatele lugudele leiab teosest ka asjakohase ülevaate, miks üldse on vaja teaduslikke ladinakeelseid liiginimetusi, millised on nimepaneku põhimõtted, mis on tüüpmaterjal ja miks lisatakse nime panija nimi. Mainitakse viit nomenklatuurikoodeksit ja rõhutatakse, et nimetamise tehnilistes üksikasjades leidub küllaltki palju erinevusi.
Zooloogist autor on silmas pidanud eelkõige zooloogia nomenklatuuri koodeksit. Paraku pole koodeksid siiski olemuselt peaaegu identsed (lk 30). Pisiasjad on sageli tähtsad. Näiteks zooloogiakoodeks lubab kasutada tautonüüme ehk ühesuguseid perekonna- ja liiginimesid, näiteks Vulpes vulpes (rebane) või Pyrrhula pyrrhula (leevike), samuti kolmeosalisi nimetusi, näiteks Emberiza citrinella citrinella (talvikese tüüpalamliik). Botaanikas pole tautonüümid lubatud ja kolmanda nime ees peab olema taksoni järku märkiv lühend (nt ssp., alamliik).
Teose tõlkija on raamatu autori soovil tema blogisse kirjutanud põhjaliku aruande, miks ta selle raamatu tõlkimiseks valis, kuidas ja miks on üldse eesti keelde loodusteaduslikku kirjandust tõlgitud jne.3 Igatahes on nii tõlgitud raamatust kui ka kommentaaridest näha, et tõlkijale on teos meeldinud ning seepärast on ka tulemus eestikeelse raamatuna suurepärane.
Väikese rahvuskeele eelised
Stephen B. Heard kirjutab oma raamatus: „Liikide omakeelsed üldnimed tekivad ja arenevad sama taltsutamatult kui kõik teisedki nimisõnad meie keeltes; formaalsed teaduslikud nimed on selle koha pealt erinevad. Või vähemalt on seda nüüd“ (lk 29). Eesti keeles oleme hakanud eristama ametlikke ehk teaduslikke liiginimesid ning rahvapäraseid nimesid – viimased tekivad tõepoolest isepäi ning näiteks meie rahvapäraste taime- ja linnunimetuste mitmekesisus on aukartustäratav.4
Eestikeelsed teaduslikud liiginimed on veidi vanemad kui sajand – näiteks esimene Eesti taimede nimestik („Kodumaa taimed“) ilmus 1918. aastal. Selles on kinnitatud igale Eestist looduslikult leitud taimeliigile ametlik nimetus lähtuvalt teaduslikust nomenklatuurist ja rahvapärastest nimetustest. Paljudele taimedele loodi kunstlikult uued nimetused, sest rahva hulgas neid tähelepandamatuid liike ei tuntud – näiteks rannikas, randpung ja pisikas.
Võib muidugi arutada, kas peame jätkuvalt nimetamisel kinni pidama nomenklatuurist või võiks vanade kultuurrahvaste eeskujul lasta omakeelsed liiginimed vabaks. Siin sõltub palju ka oleste rühmast ja traditsioonidest – näiteks botaanikud muudavad eestikeelseid nimetusi vastavalt teaduslike nimetuste muutustele, ornitoloogid aga jätavad samaks.5
Ilmselt on taimeperekonnad enamasti informatiivsemad ja taimetundmist hõlbustavamad kui näiteks oli linnuperekond „tihane“. Kodumaised tihased jagunevad praegusel ajal kuue perekonna vahel ja peab meeles pidama, et tihane pole enam Parus (rasvatihane on endiselt Parus major), vaid võib olla ka näiteks Cyanistes või Lophophanes. Suurest emajuure (Gentiana) perekonnast eraldati väiksemakasvulised, lühiealised liigid perekonda Gentianella. Eesti keeles sai uus perekond nimeks emajuureke, mis neid liike ka kenasti iseloomustab.
Eestikeelsete eponüümsete taimenimede õigekirjas on siiski üks suurem erinevus tavakeelest – isikunimest tulenev liigiepiteet kirjutatakse suure algustähega. Sõltumata sellest, kas taim või sellele nime andnud isik meile meeldib või mitte, käib suure algustähega nii Sosnovski karuputk kui ka Lippmaa hunditubakas.
Toomas Kukk on botaanik, Eesti Looduse peatoimetaja.
1 The International Code of Nomenclature for algae, fungi, and plants (Shenzhen code) 2018.
2 takson on igasugune süstemaatika ühik selle järgule vaatamata – näiteks nii perekond, liik, alamliik kui teisend on kõik taksonid.
4 vt näiteks Gustav Vilbaste, Eesti taimenimetused. Tallinn 1993; Mart Mäger, Eesti linnunimetused. Tallinn 1967.
5 vt ka Toomas Kukk, Kuidas taimed ja loomad saavad eestikeelse nime? – Eesti Loodus 2019, 70 (12), lk 16–21.
Vt lisaks
Eestikeelsete taimenimede andmebaas
Maailma linnunimetuste andmebaas