Kas me teame palju eesti pianiste, kes oma kavadesse paigutavad Händeli muusikat? Mina ei tea, kuid arvan, et selle Händeli geeni on Mikalai napsanud oma õpetaja professor Bruno Lukki geenivaramust. Sest seda tean ma täpselt, et professor Lukk mängis ise ja „sundis” ka õpilasi Händeli muusikat klaveril – ja mis olulisem – klaverlikult esitama. Küllap selles avaldusid professori nii pedagoogilised kui esteetilised tõekspidamised, sest ega ta klaveri kõrval ju teisi nn keyboard-instrumente ei tunnistanud. Et Mati Mikalail on olnud võimalust valida mitmete pedagoogilis-esteetiliste soovituste vahel, seda tõendab tema õpetajate nimekiri: Reet Vanaselja, Lembit Orgse, professor Bruno Lukk, professor Peep Lassmann, Ivo Sillamaa, Lauri Väinmaa ja veel professorid Liisa Pohjola, Jose Ribera ja Lazar Berman meistriklassidest.

Händeli Chaconne Mikalai esituses oli kõigis aspektides klaverlik, ei matkinud ühtegi teist keyboard’i, mille tulemuseks oli hästi läbi kuulatud ja esitatud klaverimuusika kõigis oma võludes. Seejuures tundus, et Kadrioru lossi klaveri „kilkav” ülemine register sai pianisti poolt taltsutatud edasistes teostes.

Järgmine chaconne oli siis see kõigi chaconne’ide Chaconne ehk see Johann Sebastian Bachi d-moll Partiitast pärinev, millele on käed külge pannud suur pianist, helilooja ja dirigent Ferruccio Busoni (1866–1924) ja tulemuseks saanud Bachi-Busoni Chaconne’i. Busoni ei ole üksnes Bachiga patustanud, ta on seda edukalt teinud ka Mozarti, Liszti ning isegi oma kaasaegse Schönbergiga, kuigi Bach on kindlalt olnud tema lemmik nii mahult kui sisult. Busoni d-moll Chaconne sisaldab palju rohkem noote, kui Bach neid kirja pani, ja see asjaolu tekitas ettekandes küsimusi, kas poleks pidanud selle noodimassiivi reprodutseerimiseks mõnevõrra rohkem aega varuma, sest kui Bachi tekstis on iga noot kulda väärt, siis Busoni omi võiks ehk hõbedaga väärtustada. Teiselt poolt on Busoni reanimeerimine meie lavadel ikka tänuväärt tegu, kuna põlvkond või paar muusikuid on üles kasvanud teda põlastades, mis ei ole mõistlik tegu. Mitmekesisus on muusikat ainult rikastav tegur.

Järgnenud Eduard Tubina „Ballaad” oli planeeritud kava kulminatsiooniks ning selleks ta esituslikult ka sai. Veijo Murtomäki on maikuu Rondos ilmutanud artikli Tubina „Kogutud teoste” XVIII köite („Klaverimuusika” I) ilmumise puhul (meil on vaikus) ja on eraldi välja toonud järgmised read: „Tubin oli kelpo pianisti, vaikka hän aloitikin piano-opintosta vasta yli 10-vuotiaana”. Esimeses klaveriköites oli selle „korraliku” pianismi näitajaks just „Ballaad”. Täpsemalt hindab aga Murtomäki kõrgelt Tubina suhet ehedasse rahvalaulu, mis Soomes pidi reeglina esile kutsuma tugevat „viisulõhna”, aga Tubina puhul mitte sugugi. Mikalai meisterlik esitus oli Murtomäki ütlusele tugevaks kinnituseks.

Ester Mäe ja Erkki-Sven Tüüri miniatuurid mõjusid „Ballaadi” elamuse mõnusa järelmaitsena eriti kadakaselt. Prantslaste virtuaalsed tule- ja rõõmusaared on eesti omadest märgatavalt paljusõnalisemad, millest Messiaeni rütmiralli pääses hästi maksvusele ja Debussy rõõmudele jäi väikseks nii klaver kui saal.

Nüüd sellest kolmandast ja vist kõige olulisemast põhjusest rõõmustamiseks. Mati Mikalai on üks nendest hästi tõsiselt võetavatest eesti pianistidest, kelle fanaatilise töö ja sellest tulenevast kuulajarõõmust eesti pianism õitsebki.