Vaadeldaval CD-l kõlab valik mainitud barokkheliloojate triosonaate, concerto grosso’sid, pastoraale ning ka üks vaimulik kantaat. Iga loo esituses on Corelli Consort tõlgenduslikult leidnud ka midagi eripalgelist. Nii kujuneb Arcangelo Corelli (1653–1713) Sonata da chiesa G-duur op. 3 nr 6 võluvaks miniatuuride tsükliks, mille märksõnadeks võiksid olla ansamblimängu üldine peenekoelisus ja graatsilisus. Triosonaadi viimases osas on samas väljendusrikkalt kõlama pandud muusika polüfooniline reljeef. Tõsisematest meeleoludest on aga kantud Giuseppe Torelli (1658–1708) „Püha öö pastoraal”, mis on tegelikult Concerto grosso g-moll op. 8 nr 6.

Eraldi tuleb välja tuua sopran Kaia Urbi artistlik vokaaljoonis Alessandro Scarlatti (1660–1725) soolokantaadis „Karjaste laul Meie Issanda Jeesuse Kristuse sünni puhul”. Ning eriti hingestatult, hästi läbi tunnetatud fraseerimisega kõlab selle viimane osa Pastorale: Andante. Igatahes kuulamissoovitus kõigile muusika­huvilistele.

CD Imbi Tarum (harpsichord). Vertigo – French Baroque. Manufactured by Sony DADC, Austria.© 2007 ERP.

Klavessiinimängija Imbi Tarum on hinnatud ansamblipartner kõigile meie vanamuusika interpreetidele; meenutame siinkohal, et Imbi Tarum esines pikki aastaid Hortus Musicuse koosseisus. Samuti peab märkima tema koostööd selliste vanamuusika ansamblitega nagu Tallinn Baroque ja Corelli Consort. Imbi Tarumi eelmise aasta lõpul esitletud plaadil „Vertigo” kõlab prantsuse muusikaline hilisbarokk (XVII sajandi lõpp ja XVIII sajandi algus), mida nimetatakse ka rokokooks. Kuulanud kõnealuse CD läbi, võib albumil kõlanud muusika üldmulje võtta kokku sõnaga „elegants”. Mõistagi pole selles midagi üllatavat: iseloomustavad ju elegantsus ja galantsus nii rokokoo-ajastu inimeste kunsti kui muusikat, nii riietumis- kui käitumistavasid.

Tõsi – ega me prantsuse rokokooheliloojaid ju kuigi hästi tunne. Jah, Rameau nimi on päris kindlasti tuttav, aga kuivõrd Royer, Forqueray või de la Guerre? Ent seda plaati ja Imbi Tarumi interpretatsiooni kuulates võib igaüks küll ise veenduda, et ka viimased kolm heliloojat on oma ala vaieldamatud meistrid.

Ilusaid ja rikastavaid kuulamishetki on sel albumil rohkesti, ent mõned neist siiski eredamad kui teised. Nii on karakterikujunduse poolest meeldejäävad sellised miniatuurid nagu Joseph Nicolas Pancrace Royer’ (1705–1755) „Le Vertigo” (tokaatalik dramatism), Jean-Philippe Rameau’ (1683–1764) „Les Cyclopes” (fantaasiarikas agoogika) ja Élisabeth Jacquet de la Guerre’i Courante (galantselt tantsuline karakter).

Eksivad need, kes arvavad, et klavessiin on üks kuiv ja igavalt „plõnksuv” instrument. Sellesse plaati süvenedes peaks igaüks selles veenduma: Imbi Tarumi mängus on palju huvitavaid värve, peenekoelisi figuratsioone ja põnevalt kõlama pandud muusikalisi karaktereid.