„Pärast surma Jendalis” on kui puhkuseseiklus, mis toob ellu vaheldust: tunnete talasid ei raputa, piinlik ka ei hakka. R.A.A.A.Mi „Pärast surma Jendalis”, autor Urmas Lennuk, lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater)…
„Vargamäe voonakeses” põimuvad kirjaniku loomistöö ja tema tegelaste saatus üllatavaks süsteemseks kaoseks. Tammsaare muuseumi „Vargamäe voonake”, autor-lavastaja Urmas Lennuk, kunstnikud Liisa Soolepp ja Urmas Lennuk, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll. Mängivad…
Pärnus toimub eilsest homseni esimest korda rahvusvaheline teatrifestival „Monomaffia”, millel osaleb kokku üheksa monolavastust Eestist, Soomest, Rootsist, Norrast ja Venemaalt. Kui mõtled näitlejana tagasi oma mängukogemusele monolavastustes, olgu või Vanemuise…
Augusti tantsufestivali avab rootsi koreograafi ja filmirežissööri Gunilla Heilborni „This Is Not A Love Story”. Nüüdistantsulavastustest on tihti kaduma läinud üks oluline osa – tants. Rootsi koreograafi ja filmirežissööri Gunilla…
Theatertreffen’i näidendituru põhiettekanne 8. V 2011 Berliner Festspiele majas. Ma pean üles tunnistama midagi piinlikku. Selle ettekande pealkiri on „Hüpata pimesi taevast alla”. Olen kindel, et kuulajate seas on…
Saksakeelse teatriruumi ühe huvitavama ja omapärasema lavastaja Sebastian Nüblingi käe all esietendub 17. septembril Tallinnas teatris NO99 lavastus „Three Kingdoms” („Kolm kuningriiki”). See on nüüdisaja ühe silmapaistvama briti näitekirjaniku Simon…
„Pekol” on olemas nii kunstiline sügavusmõõde kui ka elav suhe argieluga. Vanemuise „Peko”, autorid Kauksi Ülle, Ain Mäeots, Siret Paju ja Olavi Ruitlane, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin (Tallinna…
Nii nagu enamiku viljakate ideede üle diskuteerimise puhul, sõltub ka debatt postmodernismi lõpu ja selle järgsuse üle esmalt dialoogi võimalikkusest eri osapoolte vahel. Isegi enne põhimõistete defineerimist tuleks seega esmalt…
Postmodernsuse kõige olulisem määratleja on horisontaalsus. Kui küsimus on selles, kas postmodernsus on juba lõppenud, lõppemas või kestab veel, siis minu isiklik vastus lähtub tunnetuslikust arusaamisest, mitte teooria võimalustest. Muidugi…
Mis ühendab Michel Gondry, Alvis Hermanise ja Ljudmila Ulitskaja loomingut? Pealtnäha eripalgelised autorid, kuid kõigi nende puhul on täheldatud märke uue epohhi saabumisest. Kas neid märke leidub ka Eesti teatris? …