Iga linn tervitab saabuvat külalist oma eripärasel moel. Budapesti on võimalik saabuda mööda maanteed ja jõge pidi, mina tõusin maa alt eskalaatoriga tänavaellu. Budapesti ehitajad oleksid justkui arvestanud selle vaatekiirega, mille määrab eskalaatorisõitja kuklasse aetud pea, sest mida kõrgemale maapinnast, mida lähemale räästale, seda rikkalikumaks lähevad majade kaunistused. Eskalaatori lainelt maha kindlale maapinnale astudes kõigub sinuga kaasa terasest teetulpade rivi nagu kaldakõrkjad, mille vahel kerkivad keset liiklusvoogu kanna kinnitanud uued mitmeharulised lambipostid. Viltune tänavamööbel mõjub nii loomupäraselt, et isegi vandaalid ei hakka niigi uppis asju uppi lööma.
Ja kui sajand-poolteist vanu maju, kael õieli, vaatama jääd, siis märkad, et ka majad vaatavad sind, keraamilised pead seintest samamoodi õieli väljas. Tamás K. Pintér kirjutab raamatus „Budapesti arhitektuur. 1900” („Budapest Architectura. 1900”) järgmist: „Habsburgide impeeriumi sisestruktuuri muutumise tulemusel moodustati 1867. aastal Austria-Ungari kaksikimpeerium. Sellega kaasnenud poliitilised muutused tõid endaga kaasa mõningast lepitust ungarlaste vabadusvõitlusele (1848-1849), mis suruti maha, ning see tähendas ka ametlikku kokkulepet valitseva kuningakojaga.” Pikk rahuaeg, eeskujulikult organiseeritud põllumajandustootmine ning Doonau oru viljakas pinnas panid aluse jõukuse kasvule. See oli kuldne aeg haritlastele, keda õhutasid tagant kõikjalt maailmast kokku voolavad kultuurimõjud ning tõusev rahvuslik iseteadvus. Võis näiteks lõpmatuseni vaielda, mis on kõige progressiivsem – kas sakslaste Jugendstil, austerlaste Sezession või prantslaste art nouveau? Mõjukateks said sellised keskused nagu Gödöllői Művésztelep (Gödöllő kunstikoloonia), kus töötasid koos maalijad, tarbekunstnikud ja arhitektid. Mõned loojad keskendusid rahvusliku identiteedi otsingule, nagu arhitekt Ödön Lechner on seda väljendanud: „Ungari vormi ei ole olemas minevikus, kuid see hakkab olema tulevikus!”. Ta hakkas nagu rahvusromantik Eliel Saarinen kokku panema oma ja ehtsat szecesszión’i hindu ja pärsia arhitektuuri monumentaalehitiste elementidest, idamaistest mustritest muistselt Aasia kodumaalt, kust on pärit kõik soomeugrilased. Ödön Lechneri tuntumate hoonete hulka kuuluvad endine Posti-Säästupank (valmis 1902), mille kõrgelt katuselt laskuva pitsilise kiviloori varjust Ungari pank praegu forinteid välja laseb, ja tarbekunstimuuseum (valmis 1896), mis võis tõesti välja kasvada mõnest ungari külameistri lillelisest potist, ainult et haldja taiduritasemel.
Kuid uue ulja ungari rahvusarhitektuuri esimeseks laiemalt tuntud maamärgiks on arhitekt Frigyes Feszli projekteeritud Vigadó (valmis 1865) ehk linnahall, kus peeti balle. Kõrvaltvaataja pilgule paistab sellest ühekorraga monumentaal-massiivsest ja õrn-romantilisest hoonest osmanite mõju, nagu on ka kõik elumajad suletud sisehoovide ümber ehitatud justkui idamaadel. Osmanite rõhumine seisnes peamiselt maksukogumises, muus jäeti kohalikele üldiselt vabad käed. Algul imestasin, kes on need kodustes teksamoodi riides mehed, püstolikabuurid vööl, keda võib tänavaid, kohvikuid, poode täitvas rahvamassis näha. Mulle seletati, et see on maksuameti relvastatud osakond, kes pisteliselt siin-seal ettevõtteid-asutusi puistab ja varjatud forinteid otsib.
Kuigi hindu hoitakse kunstlikult all, tuleb ette, et terved majad jäävad tühjaks ja lähevad lammutamisele. Sinna on kolinud vabaõhukohvikud, tekkinud on täiesti uus nähtus – varemekõrtsid. Rahvast jätkub avaratele mitmekorruselistele siseõuedele keset kõiksugust tihedalt kokku pakitud noortekultuuri – grafitid, fotod, plakatid, muusika – muu ööelu kahvatab. Süüa-juua saab odavalt, toidutegemine on ungarlastel käpas. Isegi hamburger, ei ole hamburger vaid midagi kohalikku ja head. Ise käisin kohas nimega Fogaskert ehk Fogasház, kuidas kellelegi meeldib, mis tähendab Hambaaeda või Hambamaja – seal olevat töötanud hambaarst.
Metroo jõe alt läbi ei käi, nii et kui teisele poole jõge minna, on mõtet Újpest-Városkapu peatusesse sõita, mis on raudteesilla otsal. Sild on täis jalutajaid ja rattasõitjaid. Teisel pool jõge laiunud vana linnaosa hävitati nõukogude ajal, et industriaalsele elamuehitusele plats puhtaks teha. Mis saab siis, kui võileiva vahelt vorstilõik ära võtta? Siis saavad kaks leivaviilu kokku. Kui pealmine leivaviil on sarrusest ja betoonist küpsetatud, siis alt tuli välja see viil, mille rajas kunagine keldi hõim eraviskid ja mis sai hiljem tuntuks kui Rooma linn Aquincum. Nüüd on vanad kapiteelid lastele liivakastidesse ronimiskivideks seatud ning vaibakloppimispuude vahele on sattunud kivikirstud. Templimüürid sinna, gladiaatorite areen tänna. Ei usu, et kommunistidest linnaehitajatel oli kavas keldi linnaehitajatele terekäsi ulatada. Nii lihtsalt juhtus. Ehitised Aquincum felső maa-aluses raudteejaamas võivad olla ehitanud muistsed keldid. Ehk on siin peidus vastus sinjoore Saloni küsimusele?