Bruno Lukk oli saksa kooliga pianist, kes tundis põhjalikult Lääne-Euroopa muusikaja klaverimängukultuuri ning oli hästi kursis vene pianismi traditsioonidega. Paul Hindemith, Artur Schnabel, Jāzeps Vītols, Leonid Kreutzer ja Nadežda Golubovskaja on vahest olulisimad muusikud, kelle mõjutused ja teadmised tegid temast eesti nõutavama ja erudeerituma klaveriprofessori, kes on jätnud meie muusikalukku rikkaliku vaimse pärandi. Luki pedagoogitöö võimsat haaret näitab tema õpilaste hulk (konservatooriumi lõpetanuid üle 80) ning nende professionaalne tase. Kuigi selgepiirilised rühmitused on eesti muusikaelus haruldased, on siiski terve rida pianiste, kes moodustavad tänapäeval nn Luki koolkonna, kandes edasi väärtuslikku teadmiste kogumit. Luki erudeeritusest ja võimekusest õpetajana kõneleb seegi, et paljud nn koolkondlased on hõivanud nii siinses kui rahvusvahelises muusikaelus väljapaistva positsiooni, olgu nimetatud Arbo Valdma, Kalle Randalu, Matti Reimann, Jüri Alperten, Lauri Väinmaa, Toomas Vana, Helin Kapten, Marrit Gerretz-Traksmann või Mati Mikalai. See pole mingi juhus, vaid sihipärase õpetuse tulemus, mille käigus antakse meistrilt sellile edasi muusikakunsti olulised alustõed, milleta kõrgetasemeline muusikategevus on välistatud.
Ent Bruno Lukk polnud pelgalt õpetaja. Tema ellu kuulus samuti aktiivne lavaelu, eriti ansamblistina mitmesugustes koosseisudes. Luki muusikalisest pärandist annab aimu Eesti Rahvusringhäälingu fonoteek, kus tema kontol on heliülesvõtteid üle tuhande. Juubeliaasta puhul valiti nende seast (ülesvõtted on ajavahemikust 1957–1969) rida eesti heliloojate teoseid, millest vormitigi uus plaat. Helikandja lõi huvitava pildi pianisti muusikalisest kaasajast ja sinna kuulunud heliloomingust (Rudolf Tobias, Mart Saar, Heino Eller, Eduard Oja, Eduard Tubin jt). Kuulanud Luki õpilaste kõrgetasemelist kontserti, ettekandeid ja lehitsenud värsket mälestusraamatut, joonistuvad välja selged põhitõed ja jooned, mis aitavad Luki fenomeni lahti mõtestada ka inimesel, kes ealistel põhjustel pole meistriga isiklikult kunagi kohtunud. Luki kooli alustõed on allakirjutanulegi üsna hästi teada, mis annab kinnitust sellest, et tema koolkond on omaks võtnud samad tarkused, suutnud need alal hoida ja tänasel päeval noortele muusikutele edasi anda. Võib öelda, et Bruno Lukk õpetas eelkõige muusikat ja alles seejärel klaverimängu, sest tehnika ja pianism pidid olema jäägitult muusikalise kujundi teenistuses. Esiplaanil oli helilooja ning autoriteksti respekteeris ta kõrgelt, nõudes õpilastelt subjektiivsuse, liialdamise ja originaalitsemise vältimist. Raamatus mälestusi jagavad õpilased räägivad nagu ühest suust, kuivõrd oluliseks pidas Lukk teadlikku ja jäägitu tähelepanuga harjutamist, läbimõeldud ja liialdusteta pedaalikasutust ning polüfooniliste liinide eristamist ja selget häältejuhtimist, sest klaverinoot on oma häälte paljususes ju sisuliselt orkestripartituur. Rütmikujundid pidid olema selged, kõlavahekorrad paigas ning esitus voolav, sest kohmakas ja „kokutav” ettekanne võis professori täiesti endast välja viia. Näib, et tegu on pianistile üpris tavapäraste ja arusaadavate nõudmistega ja selliseid tarkusi võiks edasi anda lausa iga õpetaja. Ent teadmiste korrutamisest üksi ei piisa. Arbo Valdma tõi oma konverentsiettekandes suurepäraselt esile Bruno Luki isikuomadused, mis andsid talle võimaluse õpilasi arendada ja nad sisemiselt liikuma panna.
Tähtsaim neist on ühendus õpilase ja õpetaja vahel ehk sõbralik ja soe intuitiivne kontakt, mille puudumisel isegi parimad teadmised õpilasele tegelikult kohale ei jõua. Samuti märkis ta, et Lukil oli võime mõjutada noore muusiku mõtlemist ja õpetada seoste loomist, seda mitte ainult muusikas, vaid kunstis ja elus üldisemalt. Sest mida hakkab peale muusik, kel puudub seostamisvõime ja avar silmaring? Ühe mõtlemise mõjutajana nimetas Valdma veel traditsioonide austamist ning eeskujuvõtmist kaasaja ja mineviku suurkujudelt. Ta tõi esile samuti sotsiaalse tasandi: kohatisele keevalisusele ja rangele nõudlikkusele vaatamata oli Lukile oluline õpilase heatujulisus ja positiivne hoiak, mis on soodne pinnas huvi tekkimiseks ning ühtlasi ainus viis innustada kedagi harjutama ja muusikat uurima. Ratsionaalsusele vaatamata ei puudunud tema õpetuses emotsionaalsus: ta oskas õpilastele suurepäraselt kaasa elada ja minna hiljem õpilaseõpetaja vahekorralt üle mõttekaaslusele. Kahtlemata innustasid Luki õpilasi tema kodus sagedasti aset leidnud muusikaõhtud, kus kuulati vaimustusega Saksamaalt hangitud haruldasi plaate, mis olid siinsetele inimestele nõukogude režiimi tõttu üldjuhul kättesaamatud. Nende muusikaõhtute korraldamine, rahvusvahelise kultuurielu tundmine ja igapäevane regulaarne harjutamine kõnelevad sellest, et Lukk pooldas elukestvat õpet. Ta leidis kõiges alati midagi uut, mida innukalt omandada, et olla seeläbi pidevas muutumises. Lõpetuseks sobivad Arbo Valdma sõnad: „Tuleb uskuda muutumise võimalikkusesse, sest see on elu ainus sisu”.