Eesti ajaloolased näivad mõnikord omapärase kasti või seisusena. Kes ajalooloenguid kuulanud, võivad end sinna kuuluvaks pidada. Pole tähtis, kas nad teevad edaspidi mälu-, sise-, välis-, kultuuri-, teadus-, kapo-, kaitsepoliitikat või ajakirjandust. Väljastpoolt pürgijatel on aga keeruline ajaloolase tiitlit pälvida: latti hoitakse kõrgel, kohati lausa kunstlikult, kangekaelselt ja skandaalselt.

Tiina Tamman väitles end ajaloolaseks ja doktoriks uurimusega August Tormast, Eesti viimasest sõjaeelsest saadikust Londonis. See ilmus mõne aasta eest monograafiana nii inglise kui ka eesti keeles. Ajaloolastega juhtub tihti, et peale otseselt uurimisobjektiga seotud materjalide kogutakse muidki allikaid. Mõnikord on tegemist ootamatute ja üllatuslike leidudega, mis väärivad eraldi avaldamist. Äsja valmiski Tammanil täiesti iseseisev jätku-uurimus. August Torma puhul tõestas autor, et tegemist oli Briti salateenistusega tihedalt seotud mehega, ja seepärast rõhutas ta juba pealkirjaski, et Torma oli salaagent. Uue uurimuse kangelaseks on taas üks Briti salaagent, keda tunti peamiselt Brian Giffey nime all. Erilise tähelepanu pälvis mees muidugi seetõttu, et ta abiellus Anni Orasega (tuntud keelemehe Ants Orase õde) ja elas ning töötas 1930. aastatel Eestis.

Tiina Tamman on tabanud oma uurimustega korraga vähemalt kaht Eestis (ja mujalgi) viimastel aastatel aktuaalset suundumust. Esiteks valitseb juba aastaid tõeline elulugude buum. Mõned ei malda oodata ja kirjutavad endast ise raamatuid. Mõne juba ajalooks saanud inimese eluloo kirjutamise õiguse ümber käib isegi armutu konkurents. Teiseks käsitleb Tamman salateenistusega (luuramine, spioneerimine, teabekogumine) seotud küsimusi, mis on nii päevakajalises meedias kui ka ajalookirjutistena samuti äärmiselt aktuaalsed ning populaarsed. Akadeemilise uurimusena haakub Tiina Tammani töö ideaalselt aga näiteks Helsingis mais 2014 kaitstud Juho Kotakallio doktoritööga, kus on käsitletud Briti salateenistuse ajalugu Soomes aastatel 1918–1944 ja mis on samuti avaldatud monograafiana.

Julgeolekuga seotud info kogumine, analüüsimine ja infosõjad on peamiselt Saksamaa ja Venemaa ajaloo eripärast johtuvalt olnud kogu XX sajandi vältel kuum teema. Need kaks riiki andsid peamised stiimulid, mis ajendasid looma ning arendama Briti ja eriti USA salateenistust. Hiljem on lisandunud ridamisi muidki nüüdseks veel olulisemaks muutunud tegureid.

Paljud Eesti riigitegelased püüdsid 1920.-1930. aastatel hoida häid ning sõbralikke suhteid enamiku Eesti vastu huvi tundnud riikidega. Nad reeglina ei keeldunud suhtlemisest vastavate riikide esindajatega, ajakirjanike, diplomaatide, sõjaväelaste või ka näiteks British Secret Intelligence Service’i eelarvest töötasu saavate inimestega. Kahtlemata loodeti Eestis kõige enam Suurbritannia sõbralikkusele ja selle riigi esindajad olid siin usaldusliku informatsiooni hankimisel teatud määral soodsamas asendis. See ei tähenda, et Saksa, USA, Nõukogude Liidu, Soome ja teiste huvi oleks täiesti ignoreeritud. Seepärast polegi midagi imestada, et ühte või teist Eestis olulisel ametikohal olnud inimest on püütud seostada mitme riigi salateenistusega. Mõnikord on püütud isegi tõestada, et Eestis valitses koguni nn Inglise, Saksa, Poola, Rootsi või muu orientatsioon. Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. Nii kasutas Tammani raamatu peategelane Brian Giffey eestlaste või Eestis elavate allikate mainimisel maa koodina numbrit 43 ja sellele lisandus järjekorra number. Nii kandis Torma tema paberites numbrit 43470, August Rei 43447, Richard Masing 43931 jne. Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Informatsiooni kogumise ja töötlemise ajalooga tegelejaid ühendavad paraku samad probleemid. Antud teema puhul on tõsiseim asjaolu, et Briti salateenistuse arhiiv ei ole seni uurijatele kättesaadav. Seega oleme sundseisus, kus spekulatsioonid on võimalikud ja paratamatult vajalikud. Hoolimata sellest, et leidub kümneid uurimusi Briti luure ajaloo kohta üldisemalt või seoses tema erihuvidega mõnedes piirkondades, jäävad allikateks memuaarid, eraarhiivid või kaudsed allikad. Kõige olulisemad on aga ikka veel varjatud. Võimalik, et neid isegi ei säilitatud või need on hiljem sihilikult hävitatud. Siit tulenebki ilmselt see dominantne üldmulje, mis Tammani uurimuses silma torkab: tegemist on pigem Anni (Johanna Elise) Orase kujundatud pildiga oma elu armastusest Brian Giffeyst ning kahe inimese suhteliselt pikast kooselust. Saame teada ennekõike sellest, kuidas Anni on soovinud seda kõike oma ning Briani mälestustes, dokumentides, päevikutes või mujal säilitada. Siin peitub põhjus, miks ligi 250 leheküljega raamatus on vähem kui pool pühendatud Brian Giffey tegevusele MI6 kaastöölisena Tallinnas.

Kõige huvitavama ja pikemat analüüsi nõudva küsimuseni jõuab Tamman oma teose viimastel lehekülgedel. Mitmete asjaolude, aga peamiselt Brian Giffey vastuseisu tõttu ei pidanudki Anni kunagi mingit ühte, erialast või üldse järjekindlamat ametit. See tähendas, et pärast temast 22 aastat vanema mehe lahkumist siit ilmast pidi ta elatuma minimaalsest Briti armee makstavast toetusest endise ohvitseri lesele. Toimetulekuga läks isegi nii keeruliseks, et Anni oli sunnitud Londoni kesklinna korterist loobuma ja maale elama asuma. Siiski jäi pärast tema surma 2000. aastal maha 25 000 naela varandust. Liites siia teadmise, et Anni säilitas vaid minimaalse hulga Giffey originaalmaterjalidest, püstitab Tamman õigustatult küsimuse: mis viimastega juhtus? Kas Anni tõepoolest hävitas kõik, kuigi enne seda korrastas, süstematiseeris, kirjutas need ümber jne? Või tundis keegi nii tungivat huvi, et kasutati ära naise keeruline majanduslik olukord ja tehti talle liiga ahvatlev pakkumine?

Mulle tundub, et just nimelt sellise intrigeeriva probleemiasetusega alustamise korral saanuks uurimusest ühtlasi tõeline põnevuslugu. Ajaloolane peaks küll selletaolise spekulatiivsust eeldava lähenemisviisi vastu tõrkuma, kuid realugejana nimelt seda oodanukski. Siis saanuks pakkuda oletusi ja vastuseid, miks võisid Brian Giffeyst alles jäänud paberid laiemat huvi tekitada. Tõenäoliselt ei tulenenud see huvi tema endistest võitluskaaslastest Esimeses maailmasõjas ja sõjajärgse karjääri jooksul. Seda perioodi puudutavaid materjale näib alles olevat kõige enam. Tammani raamatus on pühendatud üle kolmandiku Brian Giffey varasemale karjäärile sõjaväelasena. See on osaliselt arusaadav, sest Giffey ühines MI6ga alles 41aastasena. Usutavam on oletus, et Briani ja Anni mälestuste vastu tundsid huvi ühelt poolt eksiilis elavad Eesti poliitikud ja teiselt poolt need, kes puutusid selle mehega Baltikumis kokku 1930. aastatel. Giffey nautis üsna priiskavat elustiili, sõlmis kergesti uusi tutvusi ja tal oli mitmesuguseid põnevaid kontakte nii Eesti kui ka teiste maade mõjukate meestega. Samuti oli ta tuntud oma nõrkuse poolest õrnema soo suhtes. Välistatud pole Briti salateenistuse eriline huvi oma endisest kaastöötajast jäänud paberite vastu, et takistada neile mõne ebameeldiva või isegi ohtliku seiga sattumist avalikkuse ette või vaenuliku poole kätte. Võib oletada, et see ei puudutanud niivõrd Brian Giffey tegevust Eestis, kuigi Tamman vihjab, et Giffey oli tõenäoliselt seotud näiteks isegi Poola allveelaeva Orzel põgenemisega Tallinnast 1939. aasta sügisel.

Londonis võidi pigem suuremat huvi tunda hoopis tema Teise maailmasõja aegsete kontaktide ja kokkupuudete vastu sõjajärgsete operatsioonidega. Neist puudutasid Eestit kõige enam Briti ja teiste riikide salateenistuse nurjunud katsed läkitada Baltikumi eriagente, kes enamasti nõukogude NKVD-le kiiresti vahele jäid või koguni n-ö eelnevalt maha müüdi. Siit võis tuleneda ka Nõukogude luure eriline huvi Giffey vastu. Nagu Tamman mainib intrigeerivalt juba oma uurimuse pealkirjas, oli tema see mees, kes tundis Kim Philbyt. Viimast võib Eesti kontekstis võrrelda kindlasti Herman Simmiga. Philby vastutas Briti agentide ettevalmistamise ja ka Nõukogude Liitu saatmise eest ning oli ühtlasi samal ajal Moskva teenistuses.

Kahjuks jäävad need intriigid, mis olid seotud Briti salateenistuse varasema ehk Giffey-eelse tegevusega Baltikumis ja Venemaal, aga ka Teise maailmasõja aegse tiheda koostööga Briti ja Nõukogude luureinstitutsioonide vahel Tammani uurimuses tagasihoidlikumalt kaetuks. Kogu laiem ajalooline taust jääb mõnevõrra varju ja seepärast on küsitavad üldistused, et Eesti tõmbas ennast rahvusvahelisest elust (international world) tagasi ja määras iseennast isolatsiooni (lk 118-119).

Raamatus esinevad üksikud pisivead realugejat ilmselt väga ei häiri. Näib lausa paratamatu, et ühest uurimusest teise kandub üle eksimus tõsiasja vastu, et Eesti välisteenistuses ei olnud enne 1991. aastat ühtegi suursaadiku aunimetust kandnud diplomaati. Seega ei saanud näiteks August Torma olla Eesti viimane suursaadik (ambassador) Londonis, sest esimesedki puudusid ja Torma staatust 1940. aasta järel ei tõstetud. Tammani raamatus nimetatakse Eesti esindusi kord suursaatkondadeks (embassy, näiteks Moskvas), siis teisal saatkondadeks (legation). Viimane on ainuõige, sest ühtegi suursaatkonda Eesti enne 1940. aastat ei asutanud. Pisikeseks näpuveaks võib pidada ka Köningsbergi nimetamist Kaliningradiks juba 1940. aastal. Tiina Tammani uurimus demonstreerib eelkõige seda, et Eesti ajaloo seisukohalt väga olulisi uusi allikaid leitakse õnneks ikka ja jälle.