„20. sajandi inimene“ on Avita kirjastuse välja antud eri elualade inimesi portreteeriva tõlkesarja viimane osa. Eesti keeles algas sari kakskümmend aastat tagasi „Barokiaja inimesega“ ning eelviimasena ilmus „19. sajandi inimene“. Sari põhineb Itaalia Laterza kirjastuse „L’uomo“ tsüklil. Kaks viimast osa XIX ja XX sajandi sotsiaalsetest tüüpidest on aga sakslaste Ute Freverti ja Heinz-Gerhard Haupti ning kirjastuse Campus Verlag jätk itaallastest 1995. aastal katki jäänud raamatuseeriale. Originaalis ilmusid mõlemad 1999. aastal.
Kogu sari pakub huvi eelkõige selle poolest, et ajaloole on lähenetud nn väikeste inimeste ning paralleelselt eri elualade esindajate kaudu. „Ajaloolaste ja üldsuse huvi n-ö väikese inimese vastu ajaloos tingib ehk hoopis meie ajastu vaim, individualiseeruv ja fragmenteeruv ühiskond, kus ei usuta enam suuri eesmärke, mille poole ühiselt liikuda,“ on kommenteerinud1 sarja eestvedaja Ursula Vent, kes on ka kõnealuse köite tõlkija.
Kogumik „20. sajandi inimene“ koosneb neljateistkümnest peatükist, kus on portreteeritud eelmise sajandi ühiskonna sotsiaalsete kihtide liikmeid: tööline, koduperenaine, staar, sportlane, turist, ajakirjanik, teadlane, intellektuaal, noor, pensionär, funktsionäär, tarbija, inimene terapeutilises võrgus ja sõdur. Kuigi iga tüübi alla peale koduperenaise võivad kuuluda mõlema soo esindajad, on lähenemine pigem mehekeskne, seda enam et tähelepanuta on jäänud ka XX sajandil päevakorda kerkinud naisõiguslus. Samuti on tegu põlise lääne ühiskonna liikmetega, tegelikult isegi Saksamaale iseloomulikega. Puudub näiteks immigrandi portree, ehkki eelkõige Euroopale ja Saksamaale orienteeritud kogumiku puhul on keeruline mööda vaadata sisserändajate mõjust XX sajandi lääne majandusele, ühiskonnaelule ja kultuurile, isegi linnaplaneerimisele. Töölislinnaosadest said paiguti uusgetod, linnaelanikkond kihistus peale varalise tasandi rahvuslikult jne.
Mis tüüpi tüübid need on?
Kuivõrd need neliteist tüüpi on iseloomulikud just möödunud sajandile? Tundub, et koostajad ei ole lähtunud niivõrd tüüpide sünnist läinud sajandil, vaid nende muutumisest XX sajandi jooksul eriti mõjukaks või märgatavaks. „Kui rangelt võtta, siis on vaid üksikud raamatus käsitletud ühiskondlikest tüüpidest iseloomulikud ainult XX sajandile. Sest näiteks teadlase, funktsionääri või sportlase sotsiaalne sünd jääb pigem XIX sajandisse,“ on täheldanud Marek Tamm.2
Kogumik pole kaugeltki ammendav ka lähenemisnurkadelt, aga 400 leheküljelt ei saagi sajandit soovida, tuleb teha valik. Lähtun siinkohal sellest, mis raamatus on. Iga artikkel kannabki vastavat pealkirja ning on üldistustahtes ühtlasi ambitsioonikas ja julge, sageli ka hämmastavalt tendentslik ja ühekülgne, viimast kahjuks tobedate näideteni.
„Tänapäeva sportlastest on mineviku suurkujud pealegi üle ka struktuurilistel põhjustel“ („Sportlane“, lk 109). Artikli autor Christian Eisenberg lisab väite tõestuseks, et XX sajandi lõpul „sarnanevad atleedid jälle enesekeskse ja vaid iseenda esindamisest huvituva saavutus- ja tarbimishimulise eduinimesega“. Kindlasti esineb üllama elusihita atleete, kuid mõeldagu kas või sellele, mida tähendas vabanenud Ida-Euroopa riikide, endise NSV Liidu või Jugoslaavia maade elanikele toona oma pallimängukoondis. Vaevalt olid horvaatide niinimetatud kuldse jalgpallipõlvkonna esindajad Davor Šuker või Zvonimir Boban pelgalt enesekesksed tarbimishimulised eduinimesed. Kuigi endise idabloki maade sportlastele avanesid lõpuks vabalt ilma parteikomitee piiranguteta maailma jõudmise ja välisklubidega lepingute sõlmimise tõttu ka päris prisked võimalused edukaks tarbimiseks, olid need mehed ja naised eriti 1990ndatel pigem vabaduse sümbolid.
„Mitte kunagi hiljem ei rõhutanud rock-staarid enam sel määral soovi uut ühiskonda rajada“ („Staar“, Ricarda Strobel, lk 75). Jutt käib 1960ndate lõpul alanud rock’i-revolutsioonist, lõppdaatum pannakse aastasse 1971, mida märgib Jim Morrisoni surm. Jälle julge hinnang, mis jätab mulje, et lääne eduühiskonda lammutanud punki pole olnud. Samuti on autoril ehk kahe silma vahele jäänud 1970ndate musta muusika jõulised avaldused võrdõiguslikkuse kaitseks Marvin Gayelt või Sly And The Family Stone’ilt, sealt ühiskondlikult üliterava räpi tekkeni välja kümnendi lõpus.
Alternatiivühiskonda loonud klubimuusikabuumi ei tasuks samuti maha vaikida, aga hea küll, see ei olnud rock ja oli pigem staarikultusevastane liikumine. Staarikultuse sisu ongi iga kümnendiga mõnevõrra muutunud. 1990ndate alul tõusid näiteks esile põlglikult ja sügavalt apoliitilised grungerokkarid, kes kehastasid eesotsas Kurt Cobainiga pigem antistaare, aga antistaar oli noortele fännidele siiski sama tugev mõjutaja kui mõni aasta varem poliitiliselt sõnakas Bruce Springsteen. Muusika ja muusikute osakaalu kuulajate sotsiaalse enesemääratlemise kujundamisel ei tasu seega alahinnata ka 1970ndatel, 1980ndatel ja 1990ndatel.
Kuuekümnendatel oli rohi rohelisem
Autor aga läheb oma kuldsete kuuekümnendate lembusega veel kaugemale: ta väidab, et 1970ndate rock-staaride kirjus maailmas puudus 1960. aastate kontrakultuuri ühendav vaimsus ning rock-staaridest said ajutised asendatavad tegelased. Jah, kuuekümnendatel olid ju ainult biitlid ja rollingud, aga pärast juba liiga palju, liiga palju! Selline mulje jääb. Saan aru, et Johnny Rotten asendas end John Lydoniga, aga David Bowie rolli mässuliste noorte iidoli ja samal ajal masside lemmikuna ei saa alahinnata. Siin võiks pikalt jätkata ja tuua pöördelisi staarikujude näiteid Kraftwerkist Depeche Mode’ini, sest „Staar“ on peatükk, mis tuleks ümber kirjutada, sel kujul aga pigem kustutada. Seda, et kuuekümnendatel läks elu korraks huvitavaks ja heaks, aga seejärel algas materiaalselt tippu jõudnuna uus allakäik, sedapuhku moraalne, on toonitatud kogumikus mujalgi, näiteks turiste iseloomustades.
Nüüd teaduse rüppe. Masinad ihkavat seda oma hammasrataste vahel vägistada, kui uskuda peatüki „Teadlane“ autorit Richard Besselit: „Masinatest tulevad graafikud, arvud ja fotod, mille põhjal tehakse järeldusi, kuid nende dokumentide tekkimise protsess aparaadi sees pole asjaomasele teadlasele nähtav ning seega ei saa ta seda ka kritiseerida“ (lk 182). Bessel üritab mitut puhku väita, et teaduse digiteerimise tõttu XX sajandi lõpupoole on teadus muutunud ebausaldusväärseks. Jah, kus vanasti ikka õiged teadlased katseklaaside ja kolbidega mässasid! Pole ju ka klaasid-kolvid kadunud, kuid küsimus on andmete säilitamises, töötlemises ja analüüsis. Tekib kiuslik küsimus, kas ikka tõesti toovad masinad teadusele vaid kahju ega olegi ühtlasi osa teaduse saavutustest.
Naljakaid väiteid esineb „20. sajandi inimese“ lehekülgedel ka turisti, pensionäri, ajakirjaniku ja teiste koondkujude kohta. Muidugi, ajaloo vaatlus sootsiumi tüüpide kaudu tähendabki üldistust põhjalike uuringute baasil, aga teoses esineb veelgi peatükke ja lõike, mis ei hiilga arukate järeldustega ega kuma neist läbi ka metoodilist eeltööd.
Õnneks (ja ka kahjuks) ei ole teos ühtlane. Asjalikud, ülevaatlikud ja harivad on artiklid „Tööline“ (Richard Bessel), „Koduperenaine“ (Merith Niehuss ), „Funktsionäär“ (Thomas Mergel), huvitavad, aga kohati justkui autori veendumust tõestavad on „Turist“ (Hasso Spode), „Noor“ (Christina Benninghaus) ja „Tarbija“ (Hans-Gerhard Haupt).
Peatükis „Tööline“ ilmneb, et enne Esimest maailmasõda kulus peaaegu pool tüüpilise Euroopa töölisperekonna sissetulekust toidule: „Vaid ametnikud, keskkiht, kodanlased ja aadlikud said märkimisväärse osa oma sissetulekust kulutada muudele asjadele, kui eluks hädavajalik oli“ (lk 29). Eestis kulub toidule 21 protsenti leibkonna eelarvest, teatas statistikaamet mais. Liites toidule teise hädavajaliku väljamineku ehk eluasemekulu, saame 36,8 protsenti pere eelarvest.3 Siin maanurgas väike edasiminek ikka.
Lausa valus peatükk on „Koduperenaine“ ning siin jääb üle vaid autorit tänada ja nutta: „Osalise koormusega kohti ei pakkunud 1950. aastatel peaaegu keegi. Mis jäi siis naisel üle? Ta läks vabrikusse mingi lihttöö peale, mis võimaldas tal hommikul koos mehega kodunt lahkuda, pärast tööpäeva lõppu poes käia ja õhtul abikaasaga hiljemalt ühel ajal jälle koju jõuda. Siis algas tema teine tööpäev perenaisena: toidu valmistamine, nõude pesemine, väiksemad koristustööd, lapsed voodisse saata ja õhtul (raadio ees) sukki nõeluda. 1950. aastatel öeldi, et hea mees on see, kes hoiab oma naisele ust lahti, kui see kahe raske toidukotiga trepist üles ronib“ (lk 54). Õnneks jäid sellised mölakad mehed eelmisse sajandisse. Tahaks loota. Karta on, et kõik ei jäänud ka.
Linna kutsuv tuluke
Enamikus peatükkides on pakutud inimtüüpide avamiseks ja mõistmiseks asjalik ajalooline kontekst. Peatükis „Intellektuaal“ (Dietz Bering) meenutatakse Émile Zola 1898. aastal lehes L’Aurore ilmunud avalikku kirja „J’Accuse“, kaebust marurahvusliku kindralstaabi peale, kes oli esitanud süüdistuse kindral Dreyfusi vastu pelgalt ettekäändel, et too on juut. „Midagi seesugust polnud maailm veel näinud,“ ütleb Bering (lk 196). „Literaat, kes paneb üksnes sõna kui relva abil võimukandjad värisema.“ Zola väljaastumine kergitas jõuliselt kirjanike ja üldse kultuuritegelaste arvamuse kaalu XX sajandil, kuid pole möödas sajandit ja veeranditki, ning näeme, et ükskõik kui hinnatud kirjaniku sõna pole enam sama kaalukas, kuid mitmel pool maailmas, alates Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast, võib rahvus ja rass olla inimese süüdistamisel endiselt määrav argument.
Euroopa linnastus XIX sajandi lõpus. Eesti (tal)linnastub eriti järsult teise lainena praegu, XXI sajandil. Samal ajal räägitakse Eesti meedias inimeste halvenevast vaimsest tervisest, aga justkui ei panda neid kaht asja kokku. Peatüki „Inimene terapeutilises võrgus“ autor Peter Gay on toonud aga selgelt esile, et psüühilised tagasilöögid kaasnesid just linnastumisega seoses juba sada mõnikümmend aastat tagasi: „20. sajandi eel laienes valitsev arvamus, et enamiku psüühiliste hädade põhjus peitub füsioloogias, üldiseks kultuuri- ja tsivilisatsioonikriitikaks. Psüühilistele haigustele spetsialiseerunud arstid hoiatasid pidevalt, et moodsa tööstusühiskonna surved ja pidev kiirustamine, eriti linnades, teeb inimesed närviliseks. Nende närvisüsteem pole harjunud nii paljude ärritustega toime tulema ja kurnatakse välja“ (lk 331).
Nimetatud artikkel ja terve kogumik valmis 21 aastat tagasi, kui inimesed ei olnud veel peaaegu pidevalt digivõrgus. Tundub, et veel omas sajandis kirjutatud uurimused vajanuksid nähtuste hindamiseks tegelikult distantsi. Ühelt poolt on kogumiku koostamisega rutatud, teiselt poolt on see meil praegu liiga hilja välja antud, sest lugeja ootab juba ajakohasemat lähenemist ja kõrval- või tagantjärele pilku.
Pisut tõlkest ka. Peatükis „Staar“ on toodud välja, et „muusikamaailma tähed võlgnevad oma staatuse CD-dele ja videoklippidele, varem heliplaatidele ja raadiole“ (lk 63). LP ehk kauamängiv on tõlgitud „heliplaadiks“, see on aga ebatäpne, sest ka CD on heliplaat. Paiguti on tõlkekeel pisut kohmakas või kantseliitlik, ent selles ei saa süüdistada tõlkijat Ursula Venti, sest mõnigi peatükk on ladusas keeles („Koduperenaine“, „Tarbija“). Tõlkija on lähtunud algmaterjalist ja autori keelest ning ajaloolasena on ta täpne (ainus silmajäänud ebatäpsus ongi CD-koht).
Mis aga kõige tähtsam: kas me saame pildi ette XX sajandi inimesest? Ei saa, aga mingi kujutis hakkab siiski võbelema. Lugeja liidab loetule oma teadmised ja pilt selgib ositi kindlasti. Raamat „20. sajandi inimene“ tekitab mõtteid, sealhulgas küünilisi, aga selle teose lugemise peale läinud aeg pole raisatud. Vana-Rooma, Vana-Egiptuse või barokiaja inimese kogumikuga võrreldes kutsub eelmise sajandi inimesele pühendatu endaga rohkem vaidlema ka seetõttu, et osalt oleme need me ise. Endaga vaielda on lihtsam kui Vana-Egiptuse preestriga.
1 Valle-Sten Maiste, Eurooplaseks olemise alfabeediklotsikesed. – Sirp 29. III 2019
2 Marek Tamm, Kes on 20. sajandi inimene? – Postimees 24. I 2020.
3 Toidule ja eluasemele kulub kolmandik leibkonna eelarvest. Statistikaameti koduleht stat.ee.
