Eestimaa oma mees, kes repressioonide ajastul Tallinna konservatooriumist vallandati ja Suure-Jaani pagendati, oli Julius Vaks. Temast kui Peterburi vaskpillikooli ühest esimesest Eestisse toojast rääkis Valdo Rüütelmaa. Vaks andis 1937. aastal välja „Puhkpilliorkestri juhi käsiraamatu”, mille väärtus metoodilise õpikuna püsib tänini.
Täienduskoolituse värvika osa moodustasid DVDdelt jälgitavad ja kommenteeritavad trompetitunnid. Ernesto Chulía Ramiro näidistund sisaldas ka mitme trompetikooli (nt Franklini, Arbani ja A. Otsa meetod) võrdlevat analüüsi. Teisel DVD-l oligi Aavo Otsa näidistund. Muide, mõlema pedagoogi meetod on ka kirjastatud raamatuna koos DVD-lisaga. Konverentsi täienduskoolitust oli jälgimas 30–40 noort, üliõpilastele oligi see omamoodi kohustuslik „koolitund”, ent ka nooremad (ja vanemad!) elasid toimuvale huviga kaasa.
Päeva lõpetas Juri Bolšijanovi mälestuskontsert. Täissaal andis märku, et oodata on vahvaid esinejaid ja nauditavat pillimängu. Kui õhtu lõpul söandasin öelda, et seda võinuks küll pidada konkursi laureaatide paraadesinemiseks enne võistlust, siis Aavo Ots vaid muheles – ta ju tunneb mängijaid, nii meie kui Läti, Leedu ja Hispaania omigi juba aastaid! Laval olidki nelja riigi noored pillimehed, alustasid nooremad ja punkti panid vanemad, juba küpse artisti mõõtu noormehed. Eredate isiksustena ja fantastilise tehnikaga rõõmustasid publikut 15aastane Adán Diaz Pérez (Tenerife), 22aastane José Antonio Page Ramírez (A. Otsa üliõpilane), 27aastane Aarne Ots ja 19aastane Mario Martos Nieto (Madrid). Kontserdi lõpetas end juba mitmel aastal tuttavaks mänginud rahvusvaheliselt kõrgelt koteeritud hispaania virtuoos Adán Delgado Illada.
8. aprill oli konkursipäev. Osalejaid oli kuues vanusegrupis kokku 37, neid hindas rahvusvaheline žürii Adán Delgado Illada juhtimisel. Tavapärastele auhindadele lisaks oli seekord Tallinna linnalt kaks alagrupi võidupreemiat, helikunsti sihtkapitalilt kolm stipendiumi sõiduks rahvusvahelisele konkursile ning Viande Music OÜ välja pandud firma Windcraft kornet.
Delgado Illada, kes on trompetipäevade žüriis olnud aastail 2009 ja 2010 ning tänavu, hindab väga selle pilli süsteemset arendust Eestis. Ta tõdeb, et mitmed noored, ka Lätist ja Leedust, on osalenud siin korduvalt ja nende arengut on huvitav jälgida. „Ent ideoloogiliselt on kõik need õpetajad ja koolid väga sarnased. Vastastikune mõistmine on žüriiski väga hea. Leidsime üksmeelselt, et kõikide koolkondade tase on ühtlaselt kõrge, erinevusi toob kaasa eaga kaasnev arengutase ja loomulikult ka individuaalne andekus. Optimismi sisendab, kui võistlusele tulevad 7–10aastased imetõsised poisid! Nende kooliline vundament on paigas, hoiak ilus ja toon kaunis. Nad on heades kätes! Olen koos oma kolleegidega huvitatud Eesti trompetikooli arengust ja meie koostöö annab häid tulemusi.”
Minu palvele iseloomustada kolme paremat vastab professor: „Mario Martos Nieto on klass omaette muusika kvaliteedilt: väga väljendusrikas mäng, väga kaunis toon. Aarne Ots on üks anderikkamaid trompetiste, keda olen üldse kohanud. Ta on erakordne virtuoos ja tema väljendusvõimalused annavad talle eelise oma isikupära igakülgseks näitamiseks. Olen teda kuulnud nii solistina kui ka esitrompetina orkestris ja ta on mõlemal juhul võrdselt hea! José Antonio Page Ramírez on aga mu oma silme all teinud läbi määratu arengu. Nägin teda 2010. aastal esmakordselt. Praegune esitus oli muljetavaldav: ta on hästi väljendusrikka maneeriga ja muusikuna huvitav.”