„Teise Boleyni tüdruku” puhul pean oma ajalooõpetaja kurvastuseks tunnistama, et minu ülikooliaegsed tunnid Inglismaa minevikku on praeguseks jäänud minust juba liiga kaugele, et mäletada täpselt kõiki Henry VIII valitsemisega seotud üksikasju. Pealegi on ajalugu ikka seda ähmasem, mida kaugemale ta meist jääb, nii et hulga väidete kohta ei saa kunagi päris kindlalt öelda, kas see on meelevaldne spekulatsioon või võis see ka tegelikult niimoodi olla. Vaevalt saab sada protsenti kindel olla, et Boleyni õed ja kuningas kohtusid just säärastel asjaoludel või et täpselt sellised olidki nende kostüümid. Ent siin osas võib ju jätta „Boleyni tüdrukule” teadmatuse eelise, võime ehk heausklikult oletada, et Chadwick ei ole Davise kombel fakte suurema teatraalsuse nimel tahtlikult moonutanud.
Filmi kui kunstiteose seisukohast on aga ajaloolise täpsuse küsimusest veelgi olulisemad kaks muud filmitegija ülesannet. Nendeks on ajastu vaimu edastamine ning näitlejate veenvus tegelaskujudena, kes on teisest ajastust ja küllap ka teistsuguse mõttelaadiga kui meie. Esimese ülesande suurepärase täitmise kohta võib näiteks tuua briti krimiseriaali „Poirot”, mida vaadates jääb tõesti tunne, et need inimesed elavad hoopis teise meeleolu ja esteetikaga ajas. Sellele aitavad „Poirot’” puhul kaasa nii tehniline teostus mahakeeratud värvid jmt kui ka olustiku oskuslik edastamine. Tuleb tunnistada, et „Boleyni tüdruk” komistab neis väljakutsetes mõlemal puhul. Filmis on pööratud ajastu vaimule, mille kohta võib ilmselt öelda ka ajastu hõng, üldse vähe tähelepanu ning see toimib tühjavõitu kostüümidraamana. Näeme küll sajanditetagust riietust, mitmesuguseid aegu näinud ruume, hobuseid ja kaarikuid, ent tunne, kuidas tegelikult tol ajastul võis olla elada, meieni ei jõua.
Glamuurinaine või süütu maatüdruk?
Teine küsimus puudutab näitlejate sooritust. Kõik kolm peaosatäitjat (kelle hulgas pole paradoksaalselt ühtegi inglast!) on varem teinud mitmeid muljetavaldavaid sooritusi. Eric Bana puhul võib eelkõige meenutada tema viimistletud osatäitmist juuditerroristina Steven Spielbergi „Münchenis”, Natalie Portman on mänginud huvitavaid osi juba esimesest lapseohtu ülesastumisest koos Jean Renoga filmis „Leon”. Scarlett Johansson on aga üks, kes noorema põlvkonna naisnäitlejate hulgas on suutnud kätte võita imago, et ei tee sisutühja ja igavaid kommertsrolle. Äärmisel juhul võib seda väidet vaidlustada Johanssoni rolliga Michael Bay ulmemärulis (mu meelest siiski tabavas ja kohati filosoofiliseski ulmemärulis) „Saar”kõrvale saab aga tuua osatäitmise kahes Woody Alleni üpris eripalgelises linaloos („Kõmulugu” ja „Matšpall”) või Sofia Coppola suurepärases filmis „Tõlkes kaduma läinud”. Ometigi ei mõju „Teises Boleyni tüdrukus” ükski eelnimetatutest kuigi veenvalt inimesena, kes jääb kaugele XXI sajandi värvidest ja väärtustest. Kõige paremini saab ülesandega hakkama kuningas Henry VIII kehastaja Eric Bana, kuigi käsikirjas on tema rolliarendus filmi lõpuosas üsna ahtaks kirjutatud.
Võib-olla mängib veenvuseprobleemi juures rolli ka asjaolu, et näinud just äsja Scarlett Johanssonit glamuurses huulepulgareklaamis ja Natalie Portmanit uhke naisteajakirja klantsitud kaanel, on raske võtta neid staare järgmisel hetkel lõpuni tõsiselt XVI sajandi süütute maatüdrukutena. Seda enam, et kujutataval ajastul oli tänapäevane avalik seksikus ilmselgelt mõeldamatu kontseptsioon. Mõneti on selline vähene veenvus üllatav, sest võib ju meenutada Johanssoni suurepärast ja äärmiselt usutavat esitust hollandi maalikunstniku Jan Vermeeri muusana filmis „Tüdruk pärlkõrvarõngaga” (rež Peter Webber). Johanssoni heasüdamlikkus (kohati ka ärakasutatavus) Mary Boleynina on küll veenvam kui tema õde Anne’i mängiva Portmani bitch’ilikkus, ent „Pärlkõrvarõnga” taset ta siiski ei saavuta. Portmani kehastatud Anne kipub filmi veelgi vähem sobituvat, erinedes lõpuks üpris vähe tollest külmahingelisest stripparist, keda ta mängis filmis „Tule lähemale” („Closer”, rež Mike Nichols). Raske on öelda, kas roll oligi talle sellisena ette kirjutatud või kimbutab Natalie Portmanit suutmatus maha raputada varasemate rollide profiili.
Film ei selgita
Problemaatiline on paraku veel seegi, et ajuti vahetub järjestikuste kaadritega mitu kuud sündmusi ja seda selgitamata vahepeal toimunust. Nii näiteks võib tõdeda, et ühe naise sünnitusvoodis lebades ei juhtugi üheksa kuuga suurt enamat. Ning kuigi ma üldiselt olen nõus Jan Kausiga tema paari nädala taguses Sirbi arvustuses filmile „Veri hakkab voolama”, arvates niisamuti, et (ameerika) filmi püüd alati kõike ära seletada teeb need tihti igavaks, leian antud juhul siiski, et ajaloolise kajastuspildi kohta jätab „Teine Boleyni tüdruk” liiga palju selgitamata. Lõpuks jääb filmist tunne, et jah, häid kostüüme oli, ilusaid (ja ka kummalisi) inimesi oli, armastustki oli ning traagikat oli kohe kindlasti rohkem kui rubla eest, aga see, kas ja mida film piletiraha eest öelda tahtis, jääb arusaamatuks.
Sedasi võibki kokkuvõttes tõdeda, et „Teisele Boleyni tüdrukule” saab ehk soovitada koolide ühiskülastusi, ent vähe on siin nüansse, teemade väljaarendatust, vähe on kunsti, mis suudaks liigutada sellegi inimese südant, kes on huvitatud enamast kui ajalugu ning kes on harjunud vaatama enamat kui kirgedest kihavad seebiseriaalid. Või ehk ongi sel filmil vaid hariv ülesanne? Vaatajale tuletatakse lihtsalt meelde, et Inglismaad valitses kord kuningas, kes ihast ühe ambitsioonika ja pipardava naise vastu hülgas rahva poolt armastatud kuninganna, rikkus suhted Euroopa teiste kuningakodadega, lõi Inglismaa lahku katoliiklikust kirikust ning saatis teda erutanud naise lõpuks ikkagi giljotiini alla. Tolle tütrest sai aga üks kuulsamaid ja ilmselt armastatumaid valitsejaid Inglismaa ajaloos, punapäine kuninganna, Elizabeth I.