„Boheem” on üks kõige sagedamini esitatavaid oopereid üldse ja pärast Puccinit pole ühegi itaalia ooperilooja teosed sellist tunnustust pälvinud. Puccini teemade globaalne valik (Pariis, Rooma, Jaapan, Ameerika, Hiina), millele pani aluse juba Verdi, on meloodiaande kõrval üheks põhjuseks ooperimajade repertuaari koostamisel. „Boheem” on ülemlaul  armastusele, küll mitte sügav, aga õilistav oma lihtsuses ja heatahtlikkuses ning väga poetiseeritud. Armastus põhjendab, vabandab ja selgitab kõik. „Boheem” ei ole ühe kangelase lugu, vaid ansambliooper, kus peategelasi kuus. Tegelaste vokaalsed ülesanded erinevad, aga ühine elutunnetus, selle intensiivsus ja kokkukuuluvus liidavad nad tervikuks. 

Puccini ei ole dramaatiline helilooja. Ka „Boheemis” on meeleolutsevaid, vahel lausa operetlikke episoode, olustikulisi rütme. Ulatuslikus ekspositsioonis avanevad karakterid  rahulikult ja pikkamisi: I vaatus on üksiktegelaste ja II vaatus massi ekspositsioon. Konfliktsituatsioonid on lühikesed. Tõsiseid tundeid puudutatakse kergelt, kuid sel taustal tuleb esile armastuse ja surma kontrast. Mimi surm täidab teised tegelased hingelise soojusega. 

Ooperi teeb jälgitavaks muusikalise materjali kantileensus ja arioossus, retsitatiivid jäävad tagaplaanile, üleminekud soolodelt ansamblile ja vastupidi on sujuvad. Orkestratsioonile on iseloomulik varjundirikkus ja soojus,  see aitab luua poeetilist atmosfääri. Suur koosseis on vahel kammerlikult liigendatud, emotsionaalse mõjuvuse esiletoomiseks on mõnikord orkestris dubleeritud vokaalpartiisid. Ooperietenduse muusikaline teostus algab dirigendist. Arvo Volmer on dirigent, keda saab usaldada tempodes, dünaamikas, fraseerimises. Vaatamata sellele, et tegevus on toodud valdavalt eeslavale, unustab dirigent end vahel musitseerima, nautides orkestri head  kõla, aga kattes kohati vokaali (Mimi aaria, III vaatuse lõpukvartett).       

Enne esietendust oli eelreklaamides palju juttu lavastuse uudsusest ja ootused olid üles kruvitud. Pärast kahekordset vaatamist saan öelda, et tulemus oli uudne, kuid tekitas kohati ka küsimusi. Lavastaja Ran Artur Braunilt on ka lavakujundus koostöös itaallase Riccardo Gallinoga, valguskunstnik on Neeme Jõe ja kostüümikunstnik Elo Soode. Braun on kavalehel selgitanud: „On Teise maailmasõja järgne aeg, terve põlvkond inimesi on kaotanud lootuse. Noorte sõpruskond põgeneb vaenuliku reaalsuse eest fantaasiamaailma. Kahjuks aga võib nii kaduda side reaalse elu ja armastusega. See on lugu inimestest, kes otsivad elu mõtet, nende sõpruskond on nagu ühiskonna peegeldus … Animeeritud maailm on justkui tegelaste unelmate ja reaalsuse vahel kõikuva maailmanägemise projektsioon, kus sõnad ja teod ei pruugi alati kokku langeda.” Seega on tegevus toodud meie ajale  palju lähemale kui Puccinil ja tegelaste karakterid on antud Puccinist mõneti erinevalt.     

Multimeedia lisab uudsust, kaasaegsust. Projektsioon  on animeeritud, kolmemõõtmeline. Sellega on tekkinud uus ruumilahendus. Tõsi, eriti esmakordsel vaatamisel tundus I vaatuse alguse lavapilt liiga rahutu ja tõmbas tähelepanu muusikalt, aga aariates (Rodolfo ja Mimi armastuse tärkamine väreleva tähistaeva taustal) sai juhtotsa muusika. Lavakeele taotlus selgineb II vaatuses, kus projektsioon järgib emotsiooni, piltide vahetus on kooskõlas muusika ja tekstiga. Musetta  valsiga avaneb kaunis kohvikuinterjöör. Mõjus on III vaatuse algus ja lõpp, samuti ooperi lõpp laguneva katusekambri, raagus puude ja lumega. Nõustuda ei saa alati kostüümidega, eriti Mimi puhul. Vähe usutav, et Mimi läheb katusekambris külmetava naabri juurde kustunud küünlale tuld küsima nagu ballile. Ja dekolteega printsesslõikeline riietus tekitab haige ja külmetava Mimi puhul võõristust ka edaspidi. II vaatuse massistseenis võinuksid  poistekoori lauljate kostüümid kas või tooni võrra eralduda ooperikoorist. Aga koormeistrite töö on hea.     

Rodolfo ja Mimi on kaks romantilist hinge, kelle vokaalpartiid itaalialikult kantileensed. Eriti Mimi, kelle üksteist täiendavad juhtmotiivid moodustavad harmoonilise terviku. Mõlemale tegelasele on helilooja andnud ulatusliku aaria. Heli Veskus laulab hingestatult ja vokaalselt ühtlaselt, aga partnerluses Berliini Deutsche Operi külalislaulja Gregory Warreniga ei sündinud lõõmavat emotsionaalset  pinget, kui, siis ainult viimase vaatuse duetis. Warrren on meeldiva häälega lüüriline tenor, aga tal puudub veel suurte rollide laulmise kogemus. Aile Asszonyi ja Mart Madiste partnerlus oli palju ühtsem ja usutavam. Mimi hingeline murdumine III vaatuses ja pingestatud pausidega viimane duett ning lõpustseen läks hinge.     

Musettas on ühendatud daam ja fuuria, samas ka inimlik soojus. Säravas valsis avaldub  tema täielik vastandlikkus Mimile. Nii Helen Lokuta kui Janne Ševtšenko kannavad osa hästi välja. Lokutale lisab sära küllap suurem lavakogemus. Musetta ja Marcello armastus, riid ja kapriisid on kõigile näha. Marcello on tegelane, keda jätkub igasse pilti, aga ühtki sooloetteastet tal ei ole, samas on ta üks boheemluse motiivi kandja. Rauno Elp oli esietendusel nüansirikas, aga teine etendus andis eelistuse detailitäpsele Marcellole Aare Saali kehastuses.  Muusik Shaunard’i nimetab lavastaja kavalehel ärahellitatuks ja rikkaks – ta nagu kuuluks boheemlaste hulka ja ei kuulu ka. Puccini järgi on ta pigem hoogne ja irooniline (rütmiliselt lähedane Musettale), kelle ülesanne on hädas mõttekaaslastele elulusti süstida. René Soom muusik Shaunard’ina sobib vokaalselt hästi ansamblisse, aga tegelaskujuna ootaks temalt rohkem elurõõmu. Filosoof Colline’i nimetab lavastaja kavalehel sõjaveteraniks, mälestustes  olijaks. Ta on ka Puccinil eemalseisjam ja mõtlikum. Nii Priit Volmeri kui ka Mart Lauri rollis on kohmakust, aga ka kaastundlikkust. Colline’il ei ole laulda palju, aga nn mantliaaria ooperi IV vaatuses on väga tähendusrikkal kohal, nagu leinalik hällilaul, sisemonoloog, mis ennustab ooperi lõppu (ka tonaalselt). Kõrvaltegelastest, majaperemees Benoit’ ja rikka austaja Alcindoro kaksikrollis astuvad üles Väino Puura ja Taimo Toomast. Benois’na tunnetavad mõlemad peremehe rolli, ent erinevad Alcindorona, kes Puural on ätt, Toomastil aga galantne ja pilkupüüdev härra. Puccini ooperite tekstid on kirjanduslikult väärtuslikud ja poeetilised. Tema eriline nõudlikkus libretistide suhtes andis häid tulemusi – sageli osales ta teksti lõplikul viimistlemisel ise loominguliselt, ka klaviir on täis täpseid juhiseid ja kirjeldusi. Sellele viitab itaaliakeelse teksti projektsioon tagalaval vaatuste alguses  ja tõlked kavalehel. Tõlgetes lava kohal läheb kahjuks libreto teksti sügavusest ja poeetilisuset palju kaduma.       

„Boheemist” Estonia laval on saanud põlvkondade ühendaja. Mäletan hästi kahte eelmist lavastust (hooajad 1976/77 ja 1993/94). Kavalehel on ära toodud kõikide varasemate lavastuste tegijad ja osalised. See on nagu ooperitrupi ajalugu, mida on huvitav sirvida ja näha, et alati on lavastused mõne tegija kaudu omavahel seotud. Ooperi saab repertuaari võtta ikka siis, kui on tegijaid, ja teater võib olla õnnelik, et on nii palju hästi laulvaid  soliste. Oodata jääb veel Liisi Kasenõmme ja Oliver Kuusikut Mimi ja Rodolfona.