Tänavu esimest korda ilmavalgust näinud Birgitta festival hämmastas heast küljest oma võimsa algusega. Sellel muusikaüritusel on olemas kõik eeldused saada üheks suuremaks ja omanäolisemaks Baltimaade regioonis. Suured plussid on selle toimumiskoht ? ajaloost läbiimbunud Pirita kloostrivaremed ?, aga ka asjatundlik korraldus ning hea kavavalik, mis haakub suurepäraselt ümbrusega.
Festivali teisel kontserdil (17. VIII) kõlanud Carl Orffi ?Carmina burana? on üks neist klassikalistest oratoriaalsetest teostest, mis on saanud populaarseks ka laiema kuulajaskonna seas. Seda eelkõige selle monumentaalse heliteose mällusööbiva algus- ja lõpukoori ?O Fortuna? tõttu.
Hiiglaslik esituskoosseis, kuhu kuulusid Tampere Filharmoonia Koor, Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester ja poistekoor, solistid Angelika Mikk (sopran), Urmas Põldma (tenor), Jassi Zahharov (bass) eesotsas maestro Eri Klasiga ja tantsuteater Fine 5 viisid publiku teose esimestest taktidest ?Carmina burana? müstilisse ja salapärasesse maailma, kus on oluline koht ka nii groteskil kui inimese elu kurbloolisuse ning vääramatu paratamatuse tunnetusel.
Ääretult heaks loominguliseks leiuks tuleb pidada tantsutrupi osalemist. Tantsijate tegevus oli sedavõrd haarav, et tähelepanu kippuski keskenduma enamasti neile ning pani unustama tõsiasja, et laval viibib peale tantsijate ka suur seltskond muusikuid. Tiina Olleski ja René Nõmmiku koreograafia vaimustas oma kujundlikkuse ja ideerohkusega.
Antud lavastuses kasutasid tantsuseadjad edukalt teosesse haakuvat atribuutikat nagu jämedatest nööridest improviseeritud kiiged, veinivaadid kõrtsistseenis jpm, mis aitas luua (mõnikord ehk liigagi äraseletatult) konteksti tegevustiku jaoks. Samas, kõige väljenduslikum oli siiski laval lahti rullunud tantsukeel: liikumine ja miimika, mis avas ehk kõige paremini ?Carmina burana? sisu selle keskaegses arhailisuses.
Muusikaliselt mõjuvaimad hetked olid kahtlemata algus- ja lõpukoor, millele lisasid vürtsi valgusefektid, tuues esile muusika võimast ja energeetilist iseloomu, mida võimendas omakorda kloostrimüüride aura. Sopran Angelika Mikk pakkus rohkeid muusikalisi naudinguhetki, millest meeldejäävaim oli soolo ?Dulcissime?. Lisaks heale fraasikujundamisoskusele püüdis ta oma hästi valitsetud häälega puhtalt kinni ilmselt selle teose kõrgeimad helid.
Tenor Urmas Põldma soolo ?Olim lacus colueram? kloostri müüriavas ei olnud mitte ainult muusikaliselt põnev ning erinevaid meeleolusid esiletoov, vaid n-ö duetis tantsijannaga lõi laval ka huvitava visuaalse kujundi.
Tunnustada tuleb ka dirigent Eri Klasi tööd, kes juhtis seda hiiglaslikku organismi mängleva kergusega ja andis muusikutele olulisi impulsse.
Maarjamaa tõekuulutajad
Festivali viimase päeva etendus ?Tallinn pole enam kaugel ehk Kogu tõde Liivi sõjast? oli midagi nende jaoks, kes peavad lugu heast naljast ja tunnevad huvi ajaloo vastu. Kuid samas peab ka mainima, et Liivi sõja aegsete ajaloosündmuste kujutamine ja tõlgendus nii, nagu seda lavastaja Hardi Volmer ja Co (muusika Uno ja Tõnu Naissoo, laulutekstid Peeter Volkonski, Ilmar Trull jt) ette kujutavad, on paraja ?vindiga?, mis lahkneb oluliselt ajalooõpikutest ja ka meie kultusfilmiks kujunenud ?Viimse reliikvia? sü?eest. Olgu samas öeldud, et ajaloofaktid toob Hardi Volmeri lavastus isegi paremini esile kui paljude eestlaste lemmikfilm.
Ent faktid faktideks. Kõik, mis 20. VIII laval nende faktide ümber toimus, ületab siinkirjutaja hinnangul vaimukuselt ja ootamatutelt situatsioonilahendustelt ka kõige julgema Liivi sõja teemalise unenäo.
Liivimaa võimukandjaid, meie idanaabrit, ?Viimset reliikvia? ikoone ja käesoleva aja poliitilisi erakondi tögades ei astuta naljades aga kordagi üle hea maitse piiri. Need on delikaatsed, isegi vulgaarsuste kasutamist võib võrrelda näiteks Ha?eki ??vejkiga?.
Peamistes rollides esinenud Hanna-Liina Võsa (Agnes), Eve Kivi (abtiss), Priit Volmer (Ivo Schenkenberg), Ivo Linna (Vana Toomas), Peeter Volkonski (Ivan Julm), Sepo Seeman (Kroonik ja Gabriel) lõid oma karakterid suure sisendusjõuga, laskmata end häirida naeru lõkerdavast publikust.
Võsa võttis Agnese rolli selle sõnalises osas ehk liigagi tõsiselt, võis märgata ka kohatist ülemängimist. Vokaalpartii esituses aga ei ole lauljatarile võrdset ? publik lihtsalt sulab seda inglihäält kuulates!
Tõnu Naissoo muusika etenduses, lisaks ?Viimse reliikvia? filmimuusikale, täiendab suurepäraselt tegevustikku ja seob stseenide vahelisi lõike. Samuti ei saa märkimata jätta laulutekstide autorite vaimukust: ?Reliikvia? viisil kõlanud laul ?Revalia? oli otsast otsani kontekstist väljarebitud ladinakeelseid mõtteteri täis nagu ars longa vita brevis est või citius, altius, fortius, mis kutsusid publiku seas esile naerupahvakuid.
Võib-olla on sellel lavastusel lootust saada n-ö Tallinna hittnäidendiks, nagu seda on Valge Daami päevade etendused Haapsalus. Tallinnal midagi sellist hetkel pole, kuigi legende, millest annaks kirjutada sobiva käsikirja, kas jandi või tõsisemat sorti näidendi, on rohkem kui küll. Ehk inspireerib Hardi Volmeri lavastus teisigi lavastajaid ja dramaturge tegema selles suunas samme.