Antiik-Kreeka kunstis olid mütoloogilised olendid, monstrumid, poolinimesed ja poolloomad tavapärane ainestik. Brasiillane Milton Montenegro on üks nendest kunstnikest, kes on saanud inspiratsiooni legendidest, Vana-Kreeka jumalatest ning kujutanud digitaalfoto montaaži abil poolinimesi ja -loomi. Mida tähendavad sellised töötlused biotehnoloogilisest seisukohast? Teame, et keskajal tehti anatoomilisi uuringuid väärarenguga inimeste peal. Sellised katsed viidi läbi toonastes laborites ilma tuimestuseta. Tänapäeval on arvutiprogramme, kus inimgenoomi abil on võimalik saada samalaadseid tulemusi. Tehnoloogia võimaldab kõike. Üks Montenegro töödest, kus kunstnik viitab bioloogilise keha ja selle kaudu ka identiteedi kadumisele, ongi naise ja linnu süntees „Harpy”.
Sarnaseid näiteid, kus inspiratsiooni on saadud jumalustest või ka fantastilistest tulnukatest, võib tuua palju, kuid keha muundumise problemaatika kõrval on kunstnikud kasutanud läbi aegade ka bioloogilisi elemente ja DNA-d ning mänginud mitmesuguste kemikaalidega. Näiteks on veri sümboliseerinud elu ja kandnud sellega seoses mitmeid tähendusi. Praeguses kunstis on verd kasutatud ka otsese meediumina. Muistses Egiptuses ujuti verevannides, et säilitada elujõudu ja nooruslikkust, kusjuures tegemist oli inimese verega. Tänapäeval esindab veri pigem virtuaalset reaalsust: filmides näeme pidevalt nn verelaskmist, arvutimängude läbiv element on veri. Kui viimasest väsime, aitab väljalülitamine. Tegelikult ei mõtle me, milline tähendus on verel, ega kipu ka mõtestama, miks ja mil viisil seda kui olulist komponenti biotehnoloogias kasutatakse.
1991. aastal esitas Mark Quinn kunstiteose „Self” („Ise”), kus ta kasutas iseenda pea kujulises installatsioonis üheksat liitrit oma külmutatud verd. Iga viie aasta järel tegi ta uue installatsiooni „Self”, mida lõpuks 1999. aastal esitleti Brooklyni kunstimuuseumis. Oma verd on kasutanud kunstivahendina ka Ana Mendieta, Jana Sterbak, Pietro Camporesi, rõhutades sellega meditsiini ja biotehnoloogia ebaeetilisust: seda just sel juhul, kui patsiente ei teavitata täielikult sellest, kuidas kasutatakse tema verd kui tema bioloogilise keha elulist komponenti ning kes ja millal võivad pääseda tema andmete juurde. Ajakirjandusest on korduvalt käinud läbi DNA uuringute teave, kui nafta hind maailmaturul on umbes 40 dollarit barreli kohta, siis inimvere sama koguse hind ulatub 67 000 dollarini.
Biokunsti algust on raske määratleda, võib ju nimetada kunstiks ka esimesi taimede ja inimeste ohverdusriitusi. Tänapäeval on paljusid kehakunsti riitusi nimetatu performance’iks, mille puhul kannab bioloogiline keha meediumirolli. Biokunst on kasvanud tõenäoliselt välja siiski meditsiinist. Näiteks penitsilliini avastaja ja Nobeli preemia laureaat šotlane Alexander Fleming (1881–1955) tegi ise mikroobide vaatlustulemuste põhjal joonistusi ning kuulus Chelsea’ kunstiklubisse. Ta avastas, et mikroobidel on oma värv, mida ta püüdis jäädvustada oma joonistustes. Värvilised kujutised, mis paistavad läbi mikroskoobi silma, on väga huvitavad ja unikaalsed ning teatavasti moodustavad mikroorganismid kokkuliitmise tulemusel huvitavaid värvikombinatsioone. Fleming tegi isegi oma mikromaailma ülesvõtetest näituse 1933. aastal, kahjuks ei ole sellest säilinud ühtegi ülesvõtet.
László Moholy-Nagy, kelle nimi ei vaja tutvustamist elektroonilise kunsti tundjatele, kuid vähesed teavad fakti, et kunstnik polnud sisse võetud mitte ainult tehnoloogiast ja rakendusteadustest, vaid ka bioloogiast. Ta kasutas fotolaborites taimi, lehti ja õisi ning rakendas oma fotodes poolläbipaistvaid taimekujutisi, mängides fotokollaažidega. Moholy-Nagy ei jäänud vaid foto alale, vaid püüdis bioloogiliste laborikatsete tulemustest teha õlimaale ja graafilisi lehti. Kunstnik oli ka üks aktiviste, kes astus neil teemadel üles ajakirjanduses. Oma selleteemalistes töödes püüdis ta osutada looduse ja tehnoloogia kooseksisteerimise vajadusele.
Kuid veri ei ole ainult orgaanilise keha element, mida on kunstis kasutatud. Eesti kunstipublikule on tuttav Portugali kunstnik Marta de Menezes, kes on esinenud „Ars Electronica’l” Linzis. Oma loomingus on kasutanud Marta de Menezes kunsti ja bioloogia vahekorda ja teinud seda nii põhjalikult, et on ise töötanud mitmetes biouuringute laborites, kasutades algmaterjalidena elusorganisme, proteiine jne. Menezes on ise väitnud, et laboris ei tööta ta kui teadlane, vaid pigem kui kunstnik, kes kasutab biotehnoloogia tulemusi oma kunstis kui omaette kunstimeediumi. Ta on teinud projekte oma genoomidest, kasutades seal oma DNA analüüsi. „Proteic Portrait” („Proteiini portree”, 2002) on lõuendile prinditud kujutis, kus ta esitab oma proteiinide struktuuride uuringu tabeli vormis, eesmärgiga näidata autoportreed bioloogilises võtmes. Märkusena võiks siinjuures lisada, et biokunsti ajaloos on olnud mitmeid kriminaalseid juhtumeid: kunstnik on lõpetanud oma eksperimendid vanglas või saanud kriminaalkaristuse. Selleks, et taas avalikkuse ette tulla, on kunstnikud tulnud ennast siduda laboritega.
Bioloogiliste elementide kõrval on biokunsti viljelevaid kunstnikke huvitanud elusorganismide mutatsioonid. Jänes Alba ja lammas Dolly on meedia vahendusel tuntud kloonitud loomad. GMO (geneetiliselt töödeldud toit) on kindlasti teema, mis kerkib avalikkuse ette õige pea ka meil. Ameerika teadlased on ajakirjanduses korduvalt käsitlenud GMOd ja üritanud teavitada, kuidas toiduainete tööstus toimib piiril, kus tarbija enam ei tea, kus ja mille abil on kasvatatud juur- või puuvili. Brasiilia kunstnik Eduardo Kac, põhihariduselt filosoof, saavutas rahvusvahelise tuntuse projektiga „GFP Bunny” („Jänes Alba”), kus ta lõi koostöös geeniteadlastega geneetiliselt muundatud jänese. Edaspidi astus kunstnik avalikkuse ette mitmete teiste propagandaaktsioonidega, et tõestada, kui vähe on vaja, et luua biotehnoloogia vahendusel uus elusorganism. Kaci tegevus leidis meeletult vastuaktsioone.
Bioorganismide kõrval on kasutusel ka mitmesuguseid masinaid. Küborgkehad ei kuulu küll otseselt biotehnoloogia valdkonda, kuid mitmed kunstnikud on kasutanud oma tegevuskunstiaktides mõlemaid. Parim näide on performance’i-kunstnik ja filosoof Sterlac. Ta on näidanud, kuidas Interneti vahendusel on võimalik bioloogilisse kehasse sekkuda ja seda ka kunstniku enda teadliku soovita: väikesed elektriimpulsid mõjutavad Interneti kasutajat. Selle tulemusena allub keha virtuaalsele liikumisele. Sterlac rõhutab, et arvutid allutavad inimesed oma tahtele ning sellepärast peaksid inimesed suutma suhtuda arvutitemaailma kriitiliselt. Praeguses meditsiinis on tarvitusel rohkesti südamestimulaatoreid, mis pikendavad inimelu. Kas ja kui kaugel on biotehnoloogia rakendus, mille puhul on võimalik siirdada stimulaator ajusse ja mõjutada mälu?
Kas ilukirurgiat võiks nimetada bioloogiliseks kunstiteoseks, kui selle eesmärk on inimkeha esteetilise väärtuse suurendamine? Selle väite suurepärane tõestus on Orlani näitus Tallinna Kunstihoones. Orlani nimi ei vaja tutvustamist meediakunstnike seas, samuti on ta tuttav ka nendele, kes teevad kehakunsti (või lihalist kunsti, nagu ta ise nimetab – toim). Orlani paelub esteetika, kehaline esteetika, kusjuures kunstitaies on tema enda keha. Ta on teinud läbi mitmeid iluoperatsioone ja need jäädvustanud. Tallinna Kunstihoone näitusel on väljas ka Orlani enda verega tehtud joonistus. See pole kõik, installatsioon „Reliikvia” sisaldab sõna otseses mõttes kunstniku enda tükke, mis jäid üle iluoperatsioonist. Kuidas enda n-ö vabatahtlik tükeldamine lõhub inimese identiteeti? Sellele peab igaüks, kes astub sellise sammu, ise vastama. Orlan osutab oma kunstiaktidega eetikale: kust läheb piir? Tehnoloogilise kunsti huvilistele peaks pakkuma ka huvi Orlani järgmine samm: ideaaliotsingute viimine digitaalsesse ruumi. Tema „Mina ristamiste” fotod on digitaalselt töödeldud või õ
igem oleks nimetada neid kujutisi digitaalselt mutanteerituks. Kunstnik loob areeni, kus ilukirurgia tehnika kohtub kunsti kaudu digitehnikaga. Orlan ise on öelnud: „Mulle tundus oluline oma aja kontekstis kasutada iluoperatsioonide tehnikat millegi uue jaoks, teha seda uutmoodi ning rääkida meile pakutud stereotüüpidest ja mudelitest, püüda painutada puuri varbasid” (Eesti Ekspress 17. IV). Järelikult püüab Orlan saavutada midagi uut oma biokunsti töödes. Kas ja kuidas tehnoloogia tegelikult meiega mängib? Millal meist saab töövahend? Sellele vihjab Orlan, sellest on palju rääkinud ka Eduardo Kac. Ilmselt hakkab biokunst (ja biotehnoloogia laiemalt) meie elus õige pea mängima olulist rolli.
