Ooper kolmes dimensioonis
„Boriss Godunov” kuulub vene ooperimuusika ehedamate teoste hulka. Helikonis näeb seda ooperit Dmitri Šostakovitši redaktsioonis.
Arbatil asuvas väikeses saalis on Bertman monumentaalse teosega taas imet teinud. Sama kehtib tema Bolšaja Nikitskajal etendatud lavastuste kohta. Väikesel laval on loodud kolmemõõtmeline dimensioon. Tänu kümmekonnast astmest koosnevale trepimoodustisele, mida mööda liigub üles-alla ja alt üles ka Venemaa isevalitseja troon, mis detailina mängib ooperi tegevuses olulist rolli, on lisaks horisontaalsele ja vertikaalsele mõõtmele loodud ka ruumiline mõõde. Selletaolistes üllatustes peitubki üks Bertmani omapärasid.
1598. aastal suri ootamatult Rjurikovitšite dünastia viimane tsaar Fjodor I, Ivan IV vaimselt alaarenenuks peetud poeg. Rahvas nõuab uueks tsaariks võimekat riigitegelast Boriss Godunovi ja Uspenski katedraalis pühitsetakse Boriss Fjodorovitš tsaariks.
Bertmani lavastuste suureks plussiks on ideaalse loomingulise tandemi olemasolu, mille moodustavad lavastaja ise ja tema kunstnikest kolleegid Igor Nežnõi ja Tatjana Tulubjeva, kes on olnud pea kõikide Bertmani lavastuste kunstnikeks. See kooslus suudab ooperid õiges elemendis elama panna. Nii on ka Godunovi loo puhul kasutatud rohkesti sümboleid, huvitavat värvide valikut, varjatud nägusid ja mitmemõttelisi liigutusi. Kostüümid on viirastuslikud ja tontlikud, kuid sellele hämarale ajastule omased, põhivärvideks punane, must ja kuldne. Siia juurde süngevõitu valgus (valguskunstnik Damir Ismagilov). Näib, et kogu loos pole ühtegi helget momenti, küll aga on piisavalt suursugusust ning ajastutruudust.
Vaid mõne sammu kaugusel Uspenski katedraalist kirjutab munk Pimen kloostrikongis salaja kirja, milles süüdistab Borissi Ivan Julma noorema poja Dmitri Ivanovitši tapmises Uglitšis. Grigori uurib Pimenilt tsareevitši surmaga seonduvaid üksikasju. Grigori põgeneb Moskvast, et koguda tsareevitš Dmitri nime all Leedus sõjavägi ning seejärel Boriss troonilt kukutada.
Godunovi rollis laulnud Mihhail Gužovil on mahlakas ja sügav, eht-vene bass, mis tuleb kui tõrrepõhjast. Ta laulab partii hästi, sügavused on uhked, kõrgused helisevad ja hääl kõlab kõikides registrites ühtlaselt. Samas ei üllata ka millegagi. Tema musitseerimises ei tule pettuda, kõik on paigas, kuid isevalitsejalt endalt oodanuks pisut rohkem suursugusust, nagu see oli näiteks olemas Boriss Fjodorovitši poja Fjodor Borissovitši puhul (Andrei Palamartšuk). Eriti ooperi lõpus, kui Fjodor Borissovitš isevalitsuse võimsa sümbolina lavale ilmus.
Vürst Vassili Šuiski annab tsaar Borissile teada isehakanust, kes nimetab end tsareevitš Dmitriks. Selle jutu mõjul haaravad Borissi sünged mõtted ning ta näeb kõikjal noort tsareevitšit kummitamas. Grigoril õnnestub piiriäärsest kõrtsist vaevu põgeneda. Tsaar Boriss on välja andnud ukaasi Vale-Dmitri vahistamiseks ja hukkamiseks.
Üheks etenduse õnnestumiseks on Konstantin Tšudovski tugev dirigenditöö. Tšudovski on täpne, samas väga emotsionaalne dirigent, kes lööb helisema nii orkestri kui ka solistid ning heal tasemel ooperikoori. Võiks arvata, et suured vene hääled laulavad väikese ruumi lõhki, kuid seda ei juhtu. Dirigent suudab solistid, koori ja orkestri hoida tasakaalus ning tuua välja just need kulminatsioonid, mis vaatajat selle raske loo puhul enam vapustavad.
Jefimovi ja Jonova jõuline stseen
Vene troon pakub sügavat huvi ka Poola vojevoodi tütrele Marina Mnišekile, keda ässitab tagant jesuiit Rangoni. Igal neist on omad huvid. Rangoni taipab suurepäraselt, millise võimutäiuse saavutab, kui suudab Mnišeki ja Vale-Dmitri kokku viia. Ta organiseerib nende kohtumise.
Ooperis saab aga nautida suurepärast stseeni ning Mnišeki ja Vale-Dmitri duetti, millest on kujunenud üks vene ooperimuusika säravamaid pärleid. Sellest stseenist kujunes ka Helikon-Opera „Boriss Godunovi” parim number, eelkõige tänu Mnišeki partiid laulnud Jelena Jonova mahlakale, võimsale ja kaunitämbrilisele metsosopranile ning Vassili Jefimovi täisverelisele tenorile. Jefimov ja Jonova moodustasid etenduse parima osa, eriti siis, kui nad koos laulsid.
Tenor Jefimovi puhul tuleb häälele lisaks ära märkida artistlikkust, millega ta keerulist partiid ilmestas, ning suurepärast vokaaltehnikat. Jefimovi hääles oli hulgaliselt dramatismi ning piisavalt lüürilisi varjundeid, mis ilmestasid Vale-Dmitri lõhestunud psühholoogiat.
Jonova puhul tuleb esile tõsta ülemise tessituuri noote, mis olid metsolikult kaetud ning tumeda varjundiga. Ei midagi sopranlikku, ka kõige kõrgemate nootide puhul mitte. Siia juurde slaavi naistele omane meelus, millele keegi vastu seista ei suuda. Suurepärane kooslus suurepärases stseenis, sest ka lavastuslikult oli purskkaevustseen üks mõjuvamaid oma detailiderohkuse ja pahelisusega.
Moskvas levivad kuuldused Dmitri peatsest saabumisest. Borissi on haaranud meeltesegadus, tsareevitš viirastub talle kõikjal ning valitseja ei saa kusagil asu. Šuiski toob tsaari juurde munk Pimeni, kes räägib Borissile tsareevitši haual aset leidnud imedest. Meenutus sellest kutsub esile Borissi järjekordse hullumishoo. Boriss sureb ning sümbolina tõuseb tema troonile Fjodor Borissovitš.
Helikon-Opera „Boriss Godunov” on tulvil sümboleid, allegooriat ja müstikat. Mõningad seosed tunduvad kohati vastuolulistena, kuid ajastusse süüvides omandavad nad uue, elulise mõõtme. Toomata ooperit tänapäeva ning säilitades selle algse sünguse, väärikuse ja mastaapsuse, on Bertman ometi suutnud „Godunovi” teha kaasaegseks ning tänastele vaatajatele arusaadavaks.