Ilmselt vähem on teada fakt, et Notket ei sidunud Tallinnaga üksnes siit linnast tulnud suuremahulised tellimustööd, vaid et siin elasid XV sajandi teisel poolel ka tema sugulased (üks pidas preestri-, teine kaupmeheametit). Bernt Notke (umbes 1440–1509) juhatas Lübeckis suurt töökoda, kus tegeldi nii maalimise  kui ka puunikerdamisega. Meistri kuulsus ulatus Lübeckist kaugele väljapoole ning talle saabus tellimusi paljudest Läänemere-äärsetest linnadest. Ürikuliselt on tõestatud järgmiste šedöövrite pärinemine Notke töökojast: Lübecki toomkiriku triumfirist (1477), Århusi toomkiriku peaaltar Taanis (1479) ja Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltar (1483).

Stiililise võrdluse põhjal on talle omistatud Lübecki Maarja kirikus asunud maalid „Surmatants” ja  „Püha Gregoriuse missa” (mõlemad hävinud), Stockholmi suurkiriku Püha Jüri skulptuurigrupp, Tallinna Niguliste kiriku „Surmatants” ja veel rida teoseid. Tuleb rõhutada, et ehkki mõni Notkele omistatud teos on andnud alust kahtlusteks, kas see on ikka pärit tema töökojast, siis Tallinna „Surmatants” nende hulka ei kuulu. Bernt Notke loomeaeg langeb keskaja ja vara-uusaja, hilisgootika ja renessansi piirimaile.  Ühest küljest oli ta paljuski kinni keskaja kunsti kaanonites, ent teisest küljest katsetas ta julgelt uusi kunstilisi võtteid ja tehnilisi lahendusi. Tema loomingut iseloomustab monumentaalsus, jõuline väljendusrikkus ja oma aja kohta uudsete materjalide või lisamaterjalide kasutamine (näiteks polükroomsete skulptuuride juures pärgament, nahk, klaas, põdrasarved jms). Notke oli eelkõige tuntud kui hiilgav maalija ning võimekas töökojajuhataja. Selles,  kas ta ise tegeles ka puunikerdamisega, puudub kunstiajaloolaste seas üksmeel. Suured daatumid on alati hea võimalus kunstnike elu ja loomingut avalikkusele senisest veelgi paremini tutvustada (ning, mis seal salata, ka võimalike sponsorite tähelepanu köita).

Miks peame meeles Notke surma- ja mitte sünniaastat, peaks samuti olema enesestmõistetav: kui üksikud erandid välja arvata, pole keskaegsete kunstnike sünniaasta teada. Notke  puhul kujunes keskuseks Niguliste muuseum, millel on sel aastal samuti oluline tähtpäev: saab 25 aastat muuseumi avamisest. Eelkõige väärivad äramärkimist kaks sündmust: 11. juunil avati Niguliste muuseumis näitus „Bernt Notke – uuenduste ja traditsioonide vahel”, mis on lahti tuleva aasta jaanuarini. Et näituse sisu jõuaks võimalikult laia publikuni, on tekstid koguni neljas keeles: lisaks tavapärasele eesti ja inglise keelele ka saksa ja vene  keeles. Notke peamiste tööde asukoht kirikutes, nende monumentaalsus (näiteks Lübecki toomkiriku triumfirist on 17 meetrit kõrge) ja kõrge vanus ei võimaldanud tuua Tallinna originaale, mistõttu näituse jaoks valmisid altarite maketid.

Teiste teostega on võimalik tutvuda rikkaliku fotomaterjali vahendusel. Siinkohal tuleb tänu avaldada näituse peasponsorile Eesti Mobiiltelefonile, kelle toetusel saadeti eelmisel aastal Saksamaale ja Taani Eesti Kunstimuuseumi  uurimisgrupp ja fotograaf, mille tulemusena on Tallinnas praegu näha ilmselt maailma parimad fotod Notke peateostest. Neid fotosid on juba tellinud Kieli ja Lübecki kunstiteadlased oma publikatsioonide jaoks, samuti Århusi toomkiriku eestseisjad, kes plaanivad nende abil uuendada oma altarimaketti. Niguliste muuseumi eestvõttel on Notke aastaga seoses ilmunud ka rida trükiseid. Juba 2008. aasta suvel ilmus Eesti Kunstimuuseumi  kalender, kus tutvustatakse Notke peamisi teoseid. Näituse avamise ajaks aga üllitas Eesti Post postkaardi, millel asuv „Surmatants” on teadaolevalt pikim Eesti postmark.

Juubeliaasta kulmineerus 10. – 12. septembrini peetud rahvusvahelise konverentsiga, mille korraldasid Niguliste muuseum, Tallinna ülikooli ajaloo instituut ja M. C. A. BöcklerMare Balticum-Stiftung. Konverentsi teema oli „Kunst, mälu ja patronaaž: Läänemere ruumi visuaalkultuur Bernt Notke ajal” ning peakorraldajad Anu Mänd ja Kersti Markus. Kui eelmisel aastal alustasime konverentsi ettevalmistusi, siis oli kavas kahepäevane programm, kuid erakordselt suure rahvusvahelise huvi tõttu sai lõpuks teoks kolmepäevane konverents, kus esines 23 teadlast seitsmest Euroopa riigist (Saksamaa, Suurbritannia, Taani, Norra, Rootsi, Soome ja Eesti) ning Ameerika Ühendriikidest. Tegemist oli tõeliselt interdistsiplinaarse  üritusega, sest ehkki esinejad olid enamasti kunstiteadlased, astusid nende kõrval üles ka sotsiaalajaloolased, restauraatorid ja kirjandusteadlased. Konverentsil kõneldut on raske lühidalt kokku võtta.

Mitmes ettekandes käsitleti Notke peamisi teoseid nagu Lübecki ja Tallinna „Surmatants” (ning nende kohta keskaegsete „Surmatantsude” kontekstis), Stockholmi Püha Jüri skulptuurigrupp jne. Vaadeldi ka surma ja kunstiloome seoseid keskaja kunstis laiemalt  ning kunstiteoste kohta liturgias ja rahvavagaduses. Kuivõrd üks konverentsi peateemasid oli donaatorite roll, nende ambitsioonide kajastamine ja mälestuse jäädvustamine kunsti vahendusel, analüüsiti annetajate kujutamist Lübecki toomkiriku triumfiristil ja Maarja kiriku maalil „Püha Gregoriuse missal” (hävinud). Lisaks Notkele olid vaatluse all mitmed tema kaasaegsed kunstnikud Põhja-Saksa linnades, nende hulgas ka Lübecki maalija Hermen  Rode, kelle töökojast pärineb teatavasti Niguliste kiriku suurejooneline peaaltar. Notke isik ja tema looming on korduvalt inspireerinud ka kirjanikke (sh Renate Krügerit, kelle „Tornid silmapiiril” on ilmunud ka eesti keeles), mistõttu üks ettekanne oli pühendatud Notke kujutamisele XX ja XXI sajandi alguse kirjanduses. Konverentsi ettekanded ilmuvad loodetavasti juba järgmise aasta lõpul maineka rahvusvahelise kirjastuse vahendusel. 

Kuigi Notket võib pidada üheks enim uuritud hiliskeskaja Põhja-Euroopa kunstnikuks – ainuüksi monograafiaid tema ja ta peamiste teoste kohta on kümne ringis –, on üllatav, kui palju on siiani lahendamist vajavaid probleeme. Nii on teadmata, kus möödusid tema õpipoisi- ja selliaastad ning kus ta töötas enne Lübeckisse saabumist. Paar huvitavat versiooni selle kohta esitati ka konverentsil. Kahjuks ei saanud konverentsile esinema tulla Rootsi kunstiteadlane Peter Tångeberg, kes oma verivärskes, alles eelmisel nädalal ilmunud monograafias „Tõde ja müüt” seab kahtluse alla Stockholmi suurkiriku Püha Jüri skulptuurigrupi pärinemise Notke töökojast ja oletab, et autoriks võis olla hoopis mõni Madalmaade meisterkond. Kui paikapidavad on tema argumendid (ja kui suureks osutub võimalik hoop Rootsi turismitööstusele), näitab aeg.

Konverentsil kerkis üles veel üks intrigeeriv  mõte: mis oleks, kui proovida kunstiajalugu kirjutada ilma suurte nimedeta ja „kanoniseeritud” meistriteosteta, mis korduvad ühest kunstiraamatust teise? Kas me üldse vajame Bernt Notket? Ühe väikese rahva jaoks, nagu eestlased, kellel on nii vähe „Surmatantsuga” võrreldavaid ülemaailmselt tuntud kunstiteoseid, on vastus kahtlemata jaatav. Keskaja visuaalkultuuri uurimist silmas pidades oleks aga „väikesteks” ja „vähem tähtsateks” tembeldatud  teostele ning igapäevaelu artefaktidele suurema tähelepanu pööramine üksnes tervitatav.