Platoni puudusi ei pea tikutulega taga ajama, nende esiletoomise eest on peaaegu fanaatiliselt hoolt kandnud filosoofia lähiajaloo suurkujud Nietzschest ja Heideggerist Karl Popperini. Oma ajastu piiratusest tingitud küsitavusi ideeajaloo esiisa mõtetes muidugi ka leidub. Ometi, elame spastilisel, tundetooni poolest mandunud isendeile suunatud, neurootiliselt tõmbleva iseloomuga ajal! Mida muud saab aknast välja vaadates öelda kui vaid korrata neid epiteete, millega kunagi Pravdas tõrvati Šostakovitšit.
Nüüd mil väljapaistev moraalne pehastumine ja eetiliste piiride edasipüüdlik jalge alla tallamine on osutunud lugematute õhtumaa parlamendiliikmete parimaks strateegiaks ja toonud garanteeritud tulu ka angloameerika establishment’i absoluutses tipus, me lausa vajame Sokratese õpilase radikaalset sotsialistlik-feministliku järelmaitsega idealismi. Nii arvas juba õnnis Marju Lepajõe.
Tänapäeval sobiks nimetatud aadete kehastusena ehk Trumpiga tööposti nimel konkureerima püüdlev Bernie Sanders. Temaga on USA aja- ja kultuuriloos seotud paljugi paeluvat: 1960. aastate sõjavastasus, vähemuste austamine ja vasakaktivism, Henry David Thoreau ökofilosoofia ja elulaadilembus, natsionalismi asemel kogukonna väärtustamine jne. Arusaadavalt suhtub selline figuur täie tõsidusega antropotseeni ohtudesse. Poliitiliselt esindab Sanders egalitarismi, vajadust ohjeldada varanduslikku ebavõrdsust, korruptsiooni, küsitavat finants- ja maksukäitumist ning silmakirjalikkust, mis läänt üha enam kreeni kisub.
Muidugi pole Sandersil lihtne. Tegemist olevat ju USA ühiskonna iseloomu mittemõistva, roiskunud meetodeid propageeriva isikuga. Põlised klassivaenlased on juba hulgi laimukaebusi ringlusse lasknud. Bernie mitte ainult ei soovivat ausate individualistlike ameeriklaste ja prillikivipuhaste korporatsioonide raha paadialustele jagada, vaid ähvardavat kommunistliku patsifismiga hävitada lisaks jõukusele kõik teisedki ameerikalikud väärtused – sealse demokraatia, hiilguse ja sõjalise jõu. Ei pea olema selgeltnägija tajumaks, et nimetatud hirmudel on kõva kandepind meiegi tuulepealsel vusserdavate Andruste maal.
Ehkki ärihuvide ebaeetilisest, -seaduslikust ja -proportsionaalsest esil olekust tulu saanutel on tõepoolest põhjust Sandersi ilmavaadet karta, ei ole pool sajandit USA demokraatiaraamistikus kuulekalt tegutsenud senaator loomulikult mingi varjatud vasakrets või -diktaator ega isegi mitte tugitoolimaoist. Karta on, et enim võimenduvad meil „patsifisti-kommunisti“ võimuletuleku hirmus just kaitseküsimuste alased paranoiad. Ent julgeolekupoliitiliseltki võib Sanders olla mitte ainult kõige eetilisem ja progressiivsem, vaid Eesti julgeoekuhirme silmas pidades ka parim valik.
Asi pole pelgalt selles, et erinevalt Trumpist toonitab Sanders liitlassuhete ja liitlaste kaitsmise vajalikkust ega pea Putinit heaks sõbraks, vaid kleptokraatlikuks diktaatorist kõrilõikajaks. Nagu kirjutavad David Adler ja meilgi tuntud Venemaa asjatundja Ben Judah, näeb Sanders USAd maailmas liidrirollis mitte imperialistlikku militarismi, vaid progressiivset energiapoliitikat edendamas. Ohjeldades saastavat energiamajandust, vene eliidi jaoks nii olulisi maksuparadiise ning moraalitut finantssüsteemi, pitsitaks Sanders geopoliitilise võidurelvastumise asemel Putini võimu kõige põhilisemaid lätteid. Kui otsene militarism ja vastandumine nõrgenevad, jagub ehk vähem õli ka Putinile nii armsasse propagandatulle.*
Kui Sandersiga tingimata mõni hirm peab kaasas käima, siis see, et meie silmakirjalik maailm ei ole nii radikaalseks idealismiks valmis. Kardetakse, et Sandersi vastu minnes võtab ametis olev valetav atentaatidega mahhineeriv laamendaja presidendirallide ajaloo suurima võidu, purustades kolleeg Nixoni poolesajanditaguse ülekaalukuse rekordi. Niisugused me paraku oleme, eks valitsejad ole ikka valitsetavate nägu.
* Ben Judah and David Adler, Hawks say Sanders will be weak on Russia. But Putin should fear a President Bernie. – Guardian 20. II 2020.