Ent kohati visandab Rossi oma tööst siiski teistsuguse pildi, kui idaeurooplaslikus prostitutsioonikuvandis näha armastame. Ametlik, psühhoanalüütiliselt kanoniseeritud CV nõuab prostituudilt olematut (või vähemasti rasket), ohtralt seksuaalset ja muud sorti väärkasutamist tulvil lapsepõlve. Ent kui vanemate lämmatav armastus ja hoolitsus välja arvata, pole Sonial erilisi eeldusi, sest on ta ju tüüpilisest kodanlikust Itaalia perekonnast pärit tüdruk, kes astus oma läbinisti turvalisse lapsepõlve väikese hotelli peremehe ja raamatukoguhoidjast ema ihuviljana. Ka töö prostituudina pole Soniale kuidagi vähem turvaline – pole kuritegelikku allmaailma ega rõhuvat sutenöörimist, ei suitsiide ega pikki HIV-anamneese. Ka klientuuri kohustuslik vägivaldsus on pea olematu, kuigi kokkupuude võõra ihuga tekitab sageli tülgastust.       

Levinud aksioomi järgi tohib prostituut oma elust kirjutada ainult tingimusel, et tal on ette näidata okkaline tee või õpetlik allakäigurada, mis saab hoiatavaks eeskujuks. Tõsi küll, viimane peatükk kannab pealkirja „Uus algus” ja lõpeb õrna kahetsuse varjundiga. Kuid see pole senise elu eksistentsiaalne resümee, vaid halearmas sentimentalismihoog, mis meid elusinusoidi põhjapunktides mõnikord tabab. Igatahes säilitab hoor-matemaatik moraalse terviklikkuse ja saab läbi ilma „päris-ellu” tagasi toovate rehabiliteerivate psühhotehnikateta.       

Niisiis on Rossi ootamatult üllitanud loo, millega ei soovi moraliseerida ega tekitada viha meeste, prostitutsiooni või neid mõlemaid sünnitanud ühiskonna suhtes (à la Louise Eeki „Mängitud elu”). Sellest ei tasu muidugi  järeldada, et tegu on linaloo „Pretty Woman” stiilis prostituudiromantikaga. Ent eks ole ainuüksi juba see jahe neutraalsus, millega Rossi prostitutsiooni näib suhtuvat, piisav, et ärritada neid, kelle arvates prostituudiametil naisele sobilike ametite lühikeses reas kohta ei ole. Prostitutsioon on Rossi puhul lihtsalt üks uudishimu, rahalise kitsikuse ja ahtakese subjektiivse valikuhorisondi tagajärg.        Prostitutsiooni filosoofilis-maailmavaatelise lahkamisega ta ei tegele ja niisamuti pole tal ka mingisugust soorollide reformimise ambitsiooni. Tundub, et heast lastetoast pärit tubli konformistlik töömoraal käsib üksnes olemasolevate rollidega hakkama saada  („Möödunud aastate jooksul üritasin pidevalt suure vaevaga oma erinevaid rolle tudengina, hoora, abikaasa ja sõbratarina ühe mütsi alla saada”). See, et üks neist rollidest jääb stigmatiseerituna teispoole „korralikke” ameteid, teeb sellest toimetulekust omamoodi kõrgema matemaatika.