SARAH CHANG (viiul, USA) ja PÄRNU LINNAORKESTER JÜRI ALPERTENI
Et Pärnu linnal on eriline suhe viiulikunstnikega, on teada-tuntud tõde. Pärnu Linnaorkestril on aga veelgi erakordsemad suhted maailma tippviiuldajatega. PLO-l on olnud õnne koos musitseerida selliste maailmakuulsate viiuldajatega nagu Liana Issakadze, Sergei Stadler, Xiang Gao, kuid need meistrid on esinenud ka teiste meie orkestritega. Erakordne on pärnakate staatus aga seetõttu, et ainult nendega on esinenud 2000. aastal Leila Josefowicz (USA) ja möödunud pühapäeval Sarah Chang (USA).
Olen kaugel sellest, et hakata koostama edetabelit tänapäeva juhtivatest viiulisolistidest maailmas, aga siiski on olemas mõned objektiivsed näitajad, mis annavad tunnistust nende hõivatusest. Eelkõige tuleb jälgida, kus artistid esinevad, s.t millistes saalides, siis milliste orkestritega ja viimasena, aga kõige olulisemana, milliste dirigentidega. Nii Josefowicz kui Chang on nende märkide järgi Eestit külastanutest kindlasti paar sammu esireast veel eespool.
Sarah Chang (1981) on klassikaline imelaps, kes alustas viiuliga tutvumist nelja-aastasena. Kaheksaselt kutsus Zubin Mehta New Yorgi Filharmoonikute ette ja kohe järgnes kutse Riccardo Mutilt Philadelphia orkestri ette. Need on aga dirigendid ja orkestrid, kellega esinemisest unistavad väga head ja veel paremad solistid. Teatavasti on imelaste karjäär sageli lühike ja lõpeb täiskasvanuks saamisel. Sarah Chang kuulub nende erandite hulka, kes on suutnud seda ohtu vältida. Tema elukäigu põhjal võib koostada maailma juhtivate dirigentide (ka Neeme ja Paavo Järvi) ning esindussaalide nimekirja.
29. IV algas Pärnu kontserdimajas see Eesti ainuke kontsert, kus Sarah Chang esitas Dmitri Šostakovitši Viiulikontserdi nr 1 koos Pärnu Linnaorkestri ja dirigent Jüri Alperteniga. Õhtu kava oli ühtaegu nii klappiv kui ka provotseeriv, sest esimeses pooles kanti ette Sergei Rahmaninovi “Sümfoonilised tantsud”. Need vene autorite teosed, mis ilmavalgust näinud XX sajandi keskel seitsmeaastase vahega, on nii erinevad ja nii sarnased, et neid ainult ühel kontserdil peakski esitama. Orkestri koosseis on nn full orchestra, s.t nii palju kui võimalik keelpille ja kolmene puhkpill. Tõsi, Rahmaninovil pisut suuremgi, sest Šostakovitš ei leidnud partituuris kohta trompetitele ja tromboonidele. Üks seik tuleks veel siiski selgeks rääkida. Selles samas viiulikontserdi partituuris (esimene trükk) on teose oopusenumbriks 99, hiljem on see aga parandatud 77ks. See tuleneb asjaolust, et Šostakovitš, saanud tohutu materdamise osaliseks seoses kurikuulsate 1948. a “otsustega”, jättis kuni diktaatori surmani sahtlisse vähemalt kolm teost: Kvarteti nr 4 op. 83, vokaaltsükli “Juudi rahvuslikust poeesiast” op. 79 ja Viiulikontserdi op. 77. Viiulkontsert tuli ettekandele alles 1955 (David Oistrahh) ja partituur trükiti 1957. Autor serveeris siis seda kui värsket teost op. 99na ja kriitikud, tema endised materdajad, kaasa arvatud Kabalevski, teatasidki, et helilooja loomingus on toimunudki “suur murrang” tänu “otsustele”.
Pärnu Linnaorkestrile oli väljakutse päris äärmuslik. Esiteks oli keelpillide koosseis neil vaevalt kolmandik nõutavast ja teiseks oli solist pilvetagusest kõrgusest. Juba Rahmaninovi tunderikka ekspressiivsuse ja sisulise traagika ere esitus häälestas kuulajad sellele nivoole, et oodata võis veel enamatki. Hetkekski kahandamata PLO ja Jüri Alperteni entusiasmi ja võimekust, pean siia ikka ja jälle lisama meie akustiku Linda Madaliku teened, sest teisiti pole lihtsalt võimalik, et minimaalselt 64 keelpilli aset täidavad partituuris 21 Pärnu keelpillimängijat ja seda laitmatult. Sarah Changi esitus, ja ma jään selle juurde, ükskõik mida mulle ka ei räägitaks, oli super! Kergeid kohanemistunnuseid võis jälgida ainult I osa Nokturni 17 taktis. Edasine oli kõigi lavalolijate poolt, ma ei karda seda sõna, ime, mille generaatoriks oli muidugi Changi meisterlikult serveeritud energiapomm. Ammu ei ole kohanud sellist kõikehõlmavat, s.t nii lava kui saalitäit publikut hõlmavat ekstaasi spontaanse standing ovation’iga. Sarah Chang tuli Pärnusse Berliinist ja suundus sealt edasi Londonisse, kus ta esitab sama kontserdi BBC orkestriga Vassili Sinaiski juhatusel 4. V Barbicani keskuses.
